Kättemaksukontor. 2. osa Kirst 3.osa Kulturistid ja kummipuu. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
polnud. Pruun tundub pringim ja optiliselt vaoshoitum.
Nõnda siis Fridakene end vakku suruski. Plastpannile surisevate lampide alla, mis pidid väidetavalt hiljuti vahetatud, korras ja turvalised olema. Tegelikkus selgus järgmisel päeval – Frida värvus üleni kärtspunaseks, põles ja pakitses ja viskas ülejärgmisel päevale suure osa oma valgeks põlatud nahast lihtsalt maha. Kogu raha eest. Nagu põlev ja piinlev matsakas madu.
Aga erinevalt barokambri kirstust oli solaariumi vahvliküpsetaja poolte vahel vähemasti pragu. Kuivõrd ta tõmbas ise vabatahtlikult endale selle sarga kaane peale, enne kui ahjunuppu vajutas ja end täiesti omal tahtel nahatuks praadis, siis ta sai esimesel hirmusähvatuse hetkel ülemist poolt taeva poole tõugata ja veenduda, et pääseb kitsikusest sekundiga välja. Silma pilutades võis prao vahelt välja näha – nende kontroll-pilutamiste tagajärjeks oli Frida niigi õrnade, arvutimonitorist vaevatud silmade põletik – ning hetkelist illusoorset kergendust tundes lõdvestuda ja surisevate lampide vahel unne vajuda. Sealt unest väljumine ei olnud aga paraku just kõige lustakam.
Kui kõrvetavad killer-lambid plõksatusega välja lülitusid, lõi naine silmad pärani, avastas end sargas, klaustrofoobia lahvatas lakke ning vaene ilu nimel ohvri tooja põrkas istuli, lõi otsmiku ära, pidi koletu riistaga tükkis ümber kukkuma ja spontaanselt pissile hakkama. Ning kui šokk, punetamine ja koorumine oli läbi, kattus uurijanna nende loomkatsete tagajärjel plingi ja jäiga nahakihiga, mis ei lasknud pooridel hingata ning sai suurepärase valiku äraspidi-puberteetilisi vistrikke.
Tookordne solaariumifarss krundiks all, tundis ei-tea-mille-nimel ellu jääda püüdev Frida end nüüd barokambris niisiis nagu puuri pistetud loom. Liiga väiksesse puuri, milles surve kõrvades painavalt muudkui puuris. Oma ahastusega ihuüksi silmitsi kokku pakitud ka veel. Töötu-mehetu-mõttetu-sihitu. Raadio mängis ja medõde naeratas. Surve kasvas – ja ikkagi kippus armastuse organ võimetust valust ja vihast, hirmust ja lootusetusest lõhkema. Kui tehislik surve oleks praegu järsult lakanud, oleks Frida süda ribadeks lennanud nagu kurb ja mõttetu konn. Või nagu süvamerekala, kes abivalmilt kaldale tõstetuna plahvatab.
Milleks-milleks-milleks, pulseeris naise valutavates kõrvades.
Ta üritas ristsõnu lahendada – kiidetud olgu vitriinitäied mõtlemise ja elamise aseaineks koostatud ristsõnu, millesse saavad end peita koduperenaised, kes enam seriaale vaadata ei suuda; taksojuhid, kes kliente rohkem ootavad kui sõidutavad; haiged, kes otsivad krisskross-meetodil põhjust ja võimalust terveks saada. Ent Frida kadestatud ja nüüd ilmselt lõpuni kasutatud ajude vahel ei liikunud ühtki sõna ega tähte.
Frida ei aimanud (nagu me kummastavaid kokkusattumusi ja uskumatuid seoseid enamasti ju ei aimagi), et just samal ajal on ka üks teine naine kirstus. Ja ikka kohe päris kirstus. Ei midagi teraapilist ega sümbolistlikku. Kirst mis kirst.
Lähisugulane ka veel. Fridaga põhimaterjali poolest sarnane. Kui ta poleks lasknud elul oma põhimaterjali iseenese paroodiaks ja karikatuuriks moondada. Tema onutütar Alis oli samuti brünett poisipea ja lopsaka suuga naine. Ta nägi oma kahekümne viiest eluaastast palju noorem välja. Kleenukene hirvekene. Hiigelsuured heitunud silmad kõhnas näos. Üleloomulikult pikk kael ja haprad õlad. Õrnad käed ja pikad peenikesed jalad. Muinasjutuline gasell-kaunitar. Ja puha kirstus.
Alis lebas kirstus nagu lähisugulane Fridagi. Tema seaduslik abikaasa seisis tema kohal ja tegeles… kuidas seda nüüd viisakalt nimetadagi? Onaneeris. Masturbeeris. Pani pihku. Kuidas soovite. Mees nautis naise hirmu kirstu suletuse ees – klaustrofoobia on omane kõigile elusolenditele, ka loomad lähevad endast välja, kui on tahtevastaselt kitsikusse kängitsetud. Samuti tema hirmu mehe enese ees. Pruukis naisel end liigutada ja mees haaras kohe ühe käega tal valusasti juustest – seda valusamini, et lühikesi juukseid oli keeruline sõrmede vahele saada. Teise käega laksas talle oma meheuhkusega vastu nägu. Ei oska lugu pidada ja imetleda? Said nüüd!
Just oma käsi pakkus mehele nende riituste puhul suurimat rahuldust. Ta oli püüdnud kirstu surutud naist loomulikul viisil võtta ja pruukida nii tema suud kui kätt, mis abieluvande järgi nii heas kui halvas nii taevaste kui maiste seaduste järgi talle kuulusid, ent oma käsi ja piiga paaniline nägu pakkusid mehele ikkagi pööraseima purske.
Mehe nimi oli Ronald. Selge see, et Reagani auks. Ja nii nagu Ameerika president jäi elu lõpuni oma isiksuse süvatasandeil ikka vestern-näitlejaks, lohistas ka see Ronald siin äärelinna majakese salasoppidesse sätitud kirstu veerel pihku pekstes endaga kaasa teismeliseea kompleksite ja juhuste kokkusattumusena sõlmunud saatuslikke ahelaid. Saatuslikke nii endale kui teistele. Neist ahelaist algas nii tema kutsevalik kui seksuaalsed eelistused, nii põhjatu ebakindlus ja alaväärsus kui ka sellelt pinnaselt võrsunud julm vägivaldsus. Otsatu ja ääretu. Kuni Fridaga kohtumiseni. Miski siin ilmas pole juhuslik.
2. peatükk
Elas kord tüdruk.
Tema isa oli meie Frida vend ja tema emapoolne vanaema oli üks ütlemata eriline daam. Muusik ja lillekasvataja. Tüdruku lähim hingesugulane ja eeskuju, kellega ema ehk siis Frida vennanaine ei tahtnud lasta tüdrukul sünnist saadik kohtuda. Sest tüdruku emal oli paaniline hirm, et ka tüdrukule meeldib vanaema rohkem kui ema. Nii, nagu kõik teadsid ja imetlesid, austasid, ehkki ka võõrastasid ja klatšisid, kadestasid ja jäljendasid toda erilist ja tabamatut vanaema.
Frida ei arvanud üldiselt esoteerikast midagi või pigem halvasti ja eitavalt. Tema olemuse ja ametiga oli kooskõlas vaid see, mida sai mõõta ja vaadelda-töödelda. Siiski kaldus ta arvama, et tema vennanaise ema ehk siis seesama tüdruku eriline vanaema oli tõepoolest tulnukas Siriuselt, nagu väitis kogu Eesti šamaanide, teadjainimeste ja vaimurahva ladvik.
Sellelt planeedilt olevat teadjate sõnul Maale saabunud erilise valguse ja missiooniga inimesed – teenäitajad, eelindigod, kelle jaoks on mitmekordselt karm inimsoo seas kulgemine. Sest neid võõrastati ja kadestati. Nende üliinimlikud võimed ja pööretekiirus ühtaegu nii kohustasid kui ohustasid. Samavõrd kui nad pidid igal sammul täitma oma inimeseks sündimisega kaasnenud ülesannet, oli neile keelatud vähimgi eksimus. Iga – eranditult iga – kõrvalekalle ette antud teest tähendas kõrgelt kukkumist, mida pandi tähele veelgi terasemalt kui ebamaist eduteed ja tähelendu.
Tüdruku vanaema muusika puudutas viimset kui inimhinge ja ka loomi-linde-taimi, kes seda kuulsid. Ka need, kes ei arvanud muusikast midagi – nagu Fridagi üleloomulikust-peenmateriaalsest-mõõdetamatust –, tajusid seda kuuldes taevalikku-jumalikku puudutust. See lummas ja ärritas ühtaegu. Kõik, mis ajab liikuma, ärritab nii heas kui halvas mõttes. Võimalused ja sihid, mis end muusikas avaldavad, näitavad uusi võimalusi ja avardunud silmapiiri. Need peibutavad ja pelutavad ning nende näitaja – olgu ta Siriuselt või Soone talust – on nii prohvet kui paaria.
Frida vennanaise emal, tüdruku vanaemal, oli paksus metsas oma talu – väike majapidamine, mida ta jagas lilledega-lilledega-lilledega. Nii toad kui kõrvalhooned, aed ja põld olid tulvil taimi, kellega koos maagiline muusik elas. Taimed laadisid tema loomingut. Ta eelistas oma taimede seltskonda inimestele. Ta tegi koos taimedega, taimede jõul, taimede heaks meeletult tööd – üha Maa-Emale kummardudes ja Taeva-Ema poole sirutudes. Ning ainus inimene, kellega ta tema sündimisest saadik suhestus ja tõeliselt suhelda tahtis, oli tüdruk. Tema tütretütar.
Ent nende kahe taevas kokku määratud naise vahel seisis kolmas naine. Ühe tütar ja teise ema. Muusiku tütar oli tavaline plika. Nagu mõni terava keelega härra tavatseb tavalisi inimesi tituleerida: mitmekülgselt andetu. Tal polnud huvisid. Ei muusika ega kirjandus, kunst ega tants – miski, mida eriline ema oma pontulikku tütart õppima suunas, ei paelunud teda rohkem kui tundi. Teda huvitas kambatamine ja nautlemine. Pärast kooli magas muusiku tütar teleka ees ladinaseepide paistel. Siis kadus tänavale. Ta markeeris vanemate, eriti Frida üdini konservatiivse venna rahustuseks õppimist, ehkki oli tänavalt naastes enamasti salakesi vintis ja juba mõne poisi kaisust läbi käinud, nagu ema alles aastaid hiljem teada sai. Tegelikult hiilis ta öösiti aknast või kasvõi korstnast välja ning veetis tormilisi öid elumerelainetel. Kui tüdruk üldse kooli jõudis, magas ta tunnid maha, misjärel