1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
lootes selles abi rootslastelt ja venelastelt? Selle küsimuse vastab järgnev ülevaade sündmustest enne 1343. aastat, mis mitte sobides tavaliselt esitatutega, näitab minu meelest päris selgesti, et Harju-Viru vasalkond pidas võitlust paratamatuks, kuid oli hädas soodsa hetke leidmisega.
Kõigest olemasolevast ja normaalse inimese poliitilisest kaalutlemisvõimest paistab järgnevat, et kuningas Erik VII Menved, hoolimata sellest, et ta vasalkond Eestimaal vahel käitus väga omavoliliselt, ometi taipas, et ta suudab Eestimaad hoida oma käes ainult kahel tingimusel. Esiteks siis, kui olnuks võimalik kogu maa läänistada taanlasile või vähemalt rahvale, kes erinenuks naaberalade vasallidest, kel polnuks sugulasi ja sõpru ordu ja piiskoppide maa-alade sakslaste hulgas. Et see ei olnud võimalik, siis jäi üle teine loomulikum tee – kuulutada Taani kuninga läänimeheks kas või iga eestlasest vabatahtliku, kes selleks avaldas soovi ning oli suuteline maksma teatava summa kannupoisiks või rüütliks saamisel. Ühtlasi oli kasulik neile vasallidele anda võimalikult suured vabadused, sest tundes end paremas olukorras võrreldes üleaedsetega, nad loobusid himustamast kellegi teise protektoraati. Kõigist ürikuist ilmneb, et Harju-Viru vasalkond on täiesti teadlik oma harukordseist õigustest, teadlikud on sellest muidugi taanlasedki, kelledele Harju-Viru pidamine oma käes – hoolimata sellest, mida räägiksid baltisaksa ajaloolased – oli ometi üsna tulus.
Seega siis status quo kangeimad toed Eestis olid eestlastest vasallid. Baltisaksa ajaloolased on eitanud nende olemasolu täiesti, vähemalt teinud nende osatähtsuse ajaloo käigus mittearvestatavaks.57 Näiteks on BUNGE arvates kahes säilinud läänistatute nimistus58 tegemist ainult sakslastega, kuigi nendes esineb väga palju peresid ebatavaliste pärusmõisate nimetustega. Säärased on BUNGE arvates pärit suuremate aadliperede kõrvalharudest, kes, kasutades suurpere vappi, on end ometi nimetanud pärismõisa ja mitte sugukonna nimega. Kuigi see keerukas seletus on võimalik, on ta ühel põhjusel ometi lausa vigane. Läänistatute hulgas esineb ka “Uldelempe von Guldene”, kes ometi eluilmaski ei saa olla sakslane või taanlane.59 Teame, et järvakast Melexi’st saab Tallinnas Vrölike,60 kuid ühtki vastupidist juhtu ei esine. Siis on täiesti võimalik, et 11. juuni 1325. aasta ürikus61 mainitud on enamikus eestlased, nagu vist ka osa 1318. aasta ürikus esinevaid.62 Osalt on nad allvasallid ja kasutavad seepärast oma läänihärra vappi, näiteks Röle de Herkyla – kes taani nimest hoolimata vaevalt on taanlane. Omad on ka Tilo de Kirkutta ja Efrardus de Engila.63 Tohib mu meelest ehk sedagi rõhutada, et peaaegu pooled selles ürikus64 esinevaist on Hennekinus’ed ja 1325. aasta paiku see ristinimi ei ole moenimeks sakslaste juures. Viimati, nende eestlust tõestab kaudselt küll vist seegi asjaolu, et 11. juunil 1325. aastal esinenud perekonnanimedest – 1318. aasta ürikus65 toodud nimed on paraku olemas kahes erinevas redaktsioonis – esinevad pärast 1343. aastat veel ainult mõned üksikud ning et see eriti kehtib Harjumaa meeste kohta. Täiesti kadunud on edaspidi Hoppanurma, Sylkula, Rokula, Nattamule, Esenbek, Engila, Rawen, Hannseleke, Orghile, Waras, Lemede. Moondunult esinevad edaspidi ja siiski väga harva Nappale, Herkyla, Kirkutta, Haukimpe ning ainult Riisbit ja Alwen püsivad. Virumaal on lugu vastupidi, ainult Laydes, Kundes, Hirwen nagu ei esineks pärastpoole enam. Juba see erinevus Harju ja Viru vahel tähendab midagi. Väita seletuseks võib mu meelest ainult kaht asja. Emb-kumb, kas need pered nimetasid end ümber – siis nad ei olnud sakslased, või nad said otsa 1343. aastal. Mitte võideldes eestlastega, vaid ordu korraldatud hävitamisaktsioonil.
Et ajaloolased on möödunud eestlastest vasallidest,66 siis käsitlen siin veel üht asja, mis ühelt poolt ilmutab nende aeglast saksastumist ja teiselt on kaudselt tähtis ka 1343. aasta sündmuste mõistmisel.
Taani kuninganna Margaretha läänistab 29. septembril 1274. aastal „Iohanni, filio Undelempi, alodium unum in villa, quae dicitur Pugaete, ac curiam unam in castro Revaliensi, quae pater suus bonae memoriae, Undelempe nominis, prius a regno Daciae in feodum tenuit“.67 See tähendab, et Undelempe68 on olnud täisõiguslik vasall ja kuigi ta pojal pole nimi eestipärane, eestlane ta ju ometi on. Juba eelpool mainisin, et see Pugaetae69 on müüdud 1277. aastal Padise kloostrile ja siis emb-kumb, kas Johannesel on mujalgi maad, millest elatub, või ta jääb paigale Padise sõltlasena. Selle tehingu juures on tunnistajaks ka üks Yaldis de Toys.70 Kuid ürikuteraamatu hilisemas köites kinnitatakse,71 et tulevat lugeda Loys(en) selles ja ka 1275. aasta ürikus72 ning seega on ta paratamatult ka eestlane. Sest üks Yalde esineb 27. augustil 1255. aastal saarlaste vanemana73 ja veel 1425. aastal on Jaldes nimeks ühel Viljandi komtuuri mehel.74 Kui lugeda de Toys, siis muidugi järgneb, et see pere – kellel on tähtsust 1343. aastal – on eestlased. Nõnda lugemist õigustaks seegi, et ühes ürikus on Hermannus de Toys’il olnud maid „super littore maris, quod dictur Strand, et in parochia Ledenrode sita, quae prius ad marchiam Cardis pertinebant“.75 Kuid on võimalik ometi ka, et Loys ja Lays/Laydes on identsed. Üks Bertoldus de Laydes esineb 11. juunil 1325. a. virukana.76 Kogu „marchia Laydis“ ei kuulu Toys’ile. Sest Heyno Wredenbecke müüb 2. aprillil 1345. a. rootslastele „curiam nostram, dictam to der Layden“77 ja 24. juunil 1373. a. müüb Henno Houwenpe rootslastele „locum curiae in villa Laydes, ubi prius residebat Segeboldus Wredenbäcke“.78 Vredenbeke rootsluski on üsna kahtlane. Sest kahe üriku – 12. maist 134179 ja 6. veebruarist 134280 – paratamatu sõltuvus on võimalik ainult siis, kui on identsed Odwardus de Kummus81 ja Odwardus de Vredenbeke82. Viimane on igatahes surnud enne 24. maid 1346, aga Odwardus de Kummus – “honestus famulus, armiger”83 – elab veel 28. detsembril 1344. Et sama inimene on 12. mail 1341. a. Odwardus de Kummus ja 6. veebruaril 1342 Odewardus de Fredenbeke – see pole tollal päris võimatu. Et Houwenpe-Hawenpe-Haukimpe on eestlane, see pole vist üldse kaheldav, kuigi selle pere liikmeid on olemas veel 1390. a. paiku.
Nagu ütlesin, on päris kindel, et vasallid isegi taipasid oma vabaduste suurust ning teadsid, et paremat korda üldse ei saa ollagi. Sellest “heast Taani ajast” ja oma õigustest kuulutab Harju-Viru vasalkond ju hiljemgi igal võimalikul ja võimatulgi puhul.84 Kuigi tavaliselt on kaotatu alati kallim olemasolevast, siiski on päris selge, et ilmaaegu ei tingitud Taani kuningas Christoffer’ilt 21. septembri 1329. a. ürikut, milles kuningas lubab, et ta oma armastatud Eestimaad „cum castris, civitatibus, munitionibus, inibi existentibus, per nos aut per nostros successores venditione, impignoratione, contractatione seu quocunque alio modio nunquam in perpetuum a corona vel regno nostro Daciae debeat alienari“.85 Sest kuigi vasallid võivad olla kaunis julged, et Taani ei võta neilt