Armastuse loss. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
küll,” kostis Laetitia. Ta haaras noormehel käsivarrest, kui laev end tohutu suure laine peale hiivas.
„Kena mees!” ütles noormees.
„Jah,” vastas Laetitia tusaselt. Naist riivas see, kuidas krahv teda ilmselgelt ignoreeris.
Sel hetkel laskis Georgina kuuldavale valju hüüu. „Inglismaa rannik! Olen selles kindel. Seal, põhjakaares.”
Georgina ja tema kaaslased tormasid vööri, et Inglismaad näha.
Krahv kergitas pead. Ta näis tähelepanelikult kallast uurivat. Keegi ei märganud kibedat naeratust ta huultel.
Ta oleks palju maksnud võimaluse eest heita kas või üks pilk oma sünnimaale. See oli talle aga keelatud.
Sipoide mässu ühes esimeses lahingus oli ta saanud raskelt haavata.
Hugo, Ruveni ilus noor krahv, tuli koju tagasi pimedana.
Ruveni loss nägi välja väga imposantne. See valitses ümbritsevate metsade ja kaljurüngaste üle, mis olid iseloomulikud tollele Inglismaa kaugeimas põhjaservas asuvale maakohale. Loss oli ehitatud hallidest kividest ja suurelt osalt luuderohtu kasvanud. Üle lossi ümbritseva vallikraavi kaardus kivist sild. Sild ei viinud otse lossi, vaid maa-alale, mis oli kujundatud aiaks. Üle silla, läbi aia, otse lossi sissekäigu laiade trepiastmeteni viis valge sõidutee. Maja sees oli uhke suur hall väikese rõduga, kus vanasti mängisid muusikud.
Suur hall oli samal ajal ka lossi peasissekäik.
Siin seisidki paar päeva hiljem doktor Carlton ja tema tütar Jacina, kes olid lossi saabunud ponikaarikuga.
Kübarat peast võttes vaatas Jacina imetlusega suures hallis ringi. Talle meeldisid jahe kivipõrand ja läikima hõõrutud tammetahveldis. Teda kütkestasid perekonnaportreed, mis kaunistasid seinu.
Jacina tundis lossi hästi. Ta saatis sageli isa, kui see siin visiidil käis.
Neiu isa oli Ruvenite perekonna arst. Temast oli saanud vana krahvi hea sõber ning ta oli veetnud palju õhtuid koos vanahärraga kaarte mängides, laual karahvin portveiniga. Vana krahv usaldas arsti niivõrd, et tegi ta oma testamenditäitjaks.
„Kas võtan ka teie kübara, doktor Carlton?” küsis teenijanna, kes oli ukse avanud.
„Muidugi, tänan sind, Nancy,” ütles doktor Carlton. „Teil kõigil on täna hommikul vist palju tööd! Kas sellepärast Jarrold ei tulnudki ust lahti tegema nagu harilikult?”
Jarrold oli ülemteener.
„Jah, härra, just sellepärast,” vastas Nancy. „Ootame noorhärrat umbes keskpäeva paiku. Jarrold on ülakorrusel ja jälgib, kuidas krahvi isiklikke tube valmis seatakse. Arvasime, et kõige parem oleks osa mööblit välja viia, et see jalgu ei jääks. Kuna noor peremees on… on…”
Nancy ei suutnud jätkata ja puhkes nutma.
„Nonoh,” sõnas arst, osavõtlikult ta käsivart patsutades.
„Aga see kõik on nii kohutav, härra,” kaebles Nancy. „Vaene härra Crispian suri möödunud aastal Krimmis. Siis suri tänavu veebruaris vana krahv ja noorhärra Hugo oli nii kaugel. Ja siis uudis, et noorhärra Hugo on… on…”
Nancy ei suutnud ikka veel sundida end välja ütlema sõna „pime”.
„Nancy,” ütles doktor Carlton, „sa pead säilitama reibast tuju. See ei sobi, et noor krahv tuleb tagasi majja, kus valitseb sünge meeleolu, eks ju?”
Nancy raputas pead ja tõmbas nutuselt ninaga. „Ei, härra.” Ta võttis Jacina ja doktori kübarad ning kindad. „Kas astute edasi ja ootate raamatukogus, härra?”
„Teen seda tõepoolest. Kas sa laseksid tuua mulle teed?”
„Jah, härra. Aga preili Jacinale?”
„Aitäh, mulle pole vaja,” sõnas Jacina.
Nancy tegi niksu ja kiirustas minema. Arst pöördus tütre poole. „Oletan, Jacina, et sa lähed oma tavalisele külaskäigule.”
„Jah, isa.”
„Väga hea,” ütles arst. „Sa ju tead, kust mind leida.”
Doktor Carlton lahkus raamatukogu suunas.
Jacina jälgis isa mõtlikult, kuni see silmist kadus. Neiu teadis, et isa on sellest, mis Hugo Ruveniga oli juhtunud, häiritud palju enam, kui ta välja näitas.
Kui Jacina minema pöördus, jäi ta pilk pidama ühele portreele, mis rippus kivist kamina kohal. Ta läks selle juurde ja seisatas hetke, vaadates üles selle poole.
Ta tundis seda portreed hästi. See kujutas vana krahvi kaht pojapoega ja oli maalitud nende puberteediea lõpul. Crispian istus. Hugo nõjatus tugitooli seljatoele. Crispian oli kõhn ja kahvatu, kurbliku silmavaatega. Hugo vaatas mustade kulmude alt jõulisel pilgul. Ta nägi välja tugev ja enesekindel.
Jacina oli Hugoga kohtunud vaid kord elus. See oli siis, kui ta oli kaheksa-aastane ja isa külastas esimest korda vana krahvi, kes kannatas podagra all.
Jacina saadeti välja mängima. Oli tormine päev. Tuul sakutas tüdruku õlgkübarat, kui ta jooksis jõe äärde, mis voolas läbi lossimaade, suubudes vallikraavi. Laps vaatas vaimustusega, kuidas mööda libises valge luigepaar poegadega.
Äkki haaras tuul kübara, mis keereldes kukkus kiirelt voolavasse vette. Jacina karjatas. Ta jooksis piki jõge, pidades sammu kübaraga, mis kõikudes edasi liikus. Jacina ei teadnud, mida ta veel võiks teha, peale selle, et pidas seda silmas.
Ta jõudis kohta, kus jõgi pöörisena vallikraavi voolas. Kübar läks pöörisega kaasa. Kraavi vaiksemasse vette jõudes jäi see peaaegu seisma. Kahjuks oli see ikkagi väljaspool tüdruku haardeulatust.
Jacina vaatas meeleheitlikult ringi. Võib-olla leiab ta mingi oksa või aiareha? Ükskõik mille, mida võiks kasutada kübara väljaõngitsemiseks.
Siis märkaski ta pikakasvulist härrat, kes toetus lähedal kasvavale puule ja jälgis teda. Mehel olid tumedad silmad ja tema kõrgele laubale langes must juukselokk. Jacina ei saanud sinna midagi parata, et märkas mehe lõbustatud ilmet.
„See p… pole naljakas,” ütles tüdruk. Tema punakaskuldsed juuksed sädelesid päikese käes ja rohelised silmad leegitsesid pahameelest.
Härra näoilme muutus jalamaid. „Ei ole tõesti,” kostis ta tõsiselt, „ja ma palun alandlikult vabandust oma kergemeelse käitumise pärast. Et seda hüvitada, kas lubad, et ma päästan su kübara?”
Jacina vaatas talle kahtlevalt otsa. „Kuidas sa seda ilma teibata päästad?” küsis ta. Ta vaatas jälle vett ning ta alahuul hakkas värisema. „Tead, see on minu k… kõige parem kübar.”
„Sinu kõige parem!” hüüatas mees. „Siis ei tohi enam aega kaotada.”
Ta võttis sametkuue seljast ja nahksaapad jalast. Seejärel, seljas vaid särk ja püksid, hüppas ta otse vallikraavi ja kahlas sellest läbi. Jacina oli hämmastunud.
Kraav oli aastate jooksul täitunud mudaga ja vesi ei ulatunud mehe õlgadest kõrgemale. Ta jõudis ilma ujumata kübarani. Tagasi kaldale jõudes hüppas ta rohule. Siis kummardas ta Jacina ees.
„Üks parim kübar,” sõnas ta peakatet ettepoole sirutades.
Kübar oli läbi ligunenud, aga Jacina surus selle enda vastu, nagu oleks see mingi ammukaotatud aare. „Ma ei t… tea, kuidas teid tänada, härra,” ütles ta.
„Sa võid mind tänada sellega, et ütled, mis su nimi on.”
„Jacina Carlton, härra.”
„Ahaa! Arvatavasti on su isa praegugi minu vanaisa juures.”
„Jah, härra.”
Härrasmees