Kreeka kangelased. Stephen Fry
Читать онлайн книгу.
nagu Herakleski, oli jumaliku heteropaternaalse superfekundatsiooni vili29, et viib lõpule nooruki väljaõppe relvade ja mehiste kunstide osas.
Linose tapmine paljastas, et Heraklese kannatus on väga kiire katkema, ja see pidi talle tulevatel aastatel veel palju meelehärmi põhjustama ja tooma kaasa palju tema raevuhoogude ohvreid. Ülejäänud koolitamise käigus tuli välja, et… kuidas seda viisakalt öelda…? Tuli välja, et kuigi loodus ja saatus30 olid kinkinud Heraklesele palju suurepäraseid omadusi, ei olnud mõistus ja tarkus, nutikus ja taiplikkus nende hulgas just kõige esimesel kohal. Ta ei olnud, nagu me tänapäeval võiksime öelda, sugugi mitte kõige eredam piksel ekraanil. Ta ei olnud rumal, kaugeltki mitte ajudeta härg, kuid tema tõeline jõud peitus tema… tõelises jõus.
Nimelt võib kindluse ja imetlusega öelda, et kui Herakles oli jõudnud hilisesse teismeikka, oli ta kõige pikem, laiem, tugevam ja kiirem noormees maailmas. Tema eest seisvad jumalad tulid nüüd välja oma soosingumärkidega ning andsid talle vajaliku varustuse eluks, mis oli täis sõdimist, katsumusi ja kannatusi. Athena kinkis talle rüü, Poseidon andis talle suurepärased hobused, Hermes mõõga, Apollon vibu ja nooled, HEPHAISTOS kõige imelisema puhtast kullast rinnaturvise.
Noormehe kasvava kuulsuse kinnistas raevuka lõvi tapmine Kithaironi mäel, kui ta oli alles kaheksateistaastane.31 Nelikümmend üheksa päeva ajas Herakles hirmsa eluka jälgi, igal õhtul saatis aga Thespia kuningas, tänulik Thespis32, kelle kuningriik oli selle kohutava nuhtluse all kõige rohkem kannatanud, talle tasuks ühe oma viiekümnest tütrest.
Kui viimaks koitis viiekümnes päev, aeti lõvi nurka ja tapeti. Õhtul, pärast seda, kui Herakles oli nautinud viiekümnendat kiresööstu kuninga viiekümnenda tütrega, läks ta koju. Kõik tütred tõid hiljem ilmale poisslapse, vanim ja noorim tüdruk kaksikud. Üks poeg aasta iga nädala kohta. Herakles oli armatsemises sama tugev ja viljakas kui tapmises.
Kui Herakles tagasi jõudis, kaitses ta üksinda teebalasi, kellele tungis kallale Orchomenose kuningas ERGINOS. Teeba elanikud olid niigi Heraklese üle uhked olnud, kuid nüüd muutus uhkus sügavaks austuseks. Nad austasid teda kui suurimat teebalast pärast linna rajajat, kangelane Kadmost. Kui nad oleksid saanud oma tahtmise, oleks Herakles tehtud nende kuningaks. Teebalastel oli aga juba kuningas, Kreon, kes oli piisavalt arukas ja poliitilise vaistuga ning pakkus Heraklesele oma tütre Megara kätt.33
Kõik noore Heraklese elus tundus olevat väga hästi. Tema kuulsus kasvas ja levis ning möödusid rõõmsad aastad, mille jooksul ta sai poja ja tütre isaks ning kasvas täismeheks, pühendunud abikaasaks ja isaks, kellel oli väga suur tõenäosus saada Teeba trooni pärijaks.
KURITÖÖ JA KARISTUS
Heraklese elurütm Teebas oli peaaegu tänapäevane. Igal hommikul suudles ta oma naist Megarat ja lapsi ning läks tööle, koletisi tapma ja türanne kukutama. Tänapäeva töölkäijad leiavad ehk vähem drastilisi mooduseid konkurentide ja elajalike kolleegide alistamiseks – lohed, keda meie surmame, on vast pigem metafoorilised, mitte tõelised –, kuid igapäevane rutiin ei ole nii väga erinev.
Ühel saatuslikul õhtul, kui Herakles naasis perekonna villasse, võtsid teda aga uksel vastu kaks väikest, kuid raevukat ja lõõskavate silmadega deemonit. Ta ründas neid otsekohe, surus nad maha, murdis neil selgroo ja trampis nende kisendavaid päid, kuni nad lömastatuna ja surnult tema jalge ees lebasid. Korraga tuli majast tema peale möirates suur lohe, kelle suust ja ninasõõrmetest purskas tuld. Herakles tormas lohele kallale, haaras tema soomuselisest kaelast ja pigistas kogu jõust. Alles siis, kui eluvaim oli koletisest lahkunud ja ta surnult põrandale libises, võttis Hera kangelase pilgu eest pettuseudu, mille oli tema silmile saatnud. Maha vaadates nägi Herakles nüüd jubedusttekitava selgusega, et oli tapnud oma naise Megara ja kaks deemonit olid tema armastatud lapsed.
See oli üks Hera julmemaid sekkumisi teiste asjadesse ja andis tunnistust tema põhjatust vihkamisest. Ta oli aina enam ärritunud, nähes, kuidas tema jälestatud vaenlane elab nii rõõmsat ja rahuldustpakkuvat elu. Ta otsustas, et teeb nii, et Heraklesele ei jää mitte midagi, võtab üheainsa kiire ja pöördumatu hetkega kõik, mis on talle oluline. Mitte ainult lähedased, keda ta kõige rohkem armastab, vaid ka tema maine. Kui uudis Heraklese teost teatavaks sai, ei rääkinud temaga enam keegi ega tulnud isegi tema lähedale. Ta oli rüvetatud. „Tähest tühjaks kohaks” on tänapäeval võib-olla kulunud fraas, kuid varem polnud keegi langenud nii kiiresti üleüldisest armastusest ja imetlusest põlgusse ja jälestusse.
Heraklese kurvastus oli hingemattev. Ta oleks tahtnud surra. Kuid ta teadis, et peab ennast karistama ja tegema läbi karmi patukahetsuse. Alles siis on ta valmis kohtuma allmaailmas Megara ja oma laste hingedega. Kui veretöö toime pannud inimesed ei saanud süüst puhastamist mõnelt kuningalt, oraaklilt, preestrilt või preestrinnalt, pidid nad üritama patust vabaneda eluga pagenduses ja patulunastuses. Kui neil ei õnnestunud endalt oma kuritöö süüd maha pesta, tõusid Erebusest erinnüsed, metsikud fuuriad, otsisid nad üles ja rooskasid neid raudpiitsadega, kuni nad hulluks läksid.
Herakles suunduski Teebast pagendusse ja läks põlvede peal34 Delfisse, et juhatust saada.
„Et end oma kohutavate kuritegude süüst puhastada, peab Herakles minema Tirynsi ja andma ennast sealse valitseja armu alla,” laulis püütia.
Herakles ei saanud seda teada, kuid preestrinna kehasse oli asunud Hera ja need sõnad kuulusid temale.
„Kümme aastat peab ta teenima kurtmata,” jätkas preestrinna. „Kõike, mida Heraklesel kästakse teha, peab ta tegema. Mis ülesandeid talle ka ei anta, peab Herakles need vastu vaidlemata täitma. Ainult nõnda võib ta vabaks saada.”
Hera hing lahkus preestrinna seest ja nüüd asusid tema sisse Apolloni ja Athena hääled.35
„Tee kõik, mida sult palutakse, end tagasi hoidmata ja kurtmata ning sa saad surematuks. Meie isa tõotas seda.”
Herakles ei tahtnud surematust, kuid ta teadis, et peab ikkagi sõna kuulama. Ta seadis sammud tee poole, mis viis Tirynsi, Mükeene pealinna. Seal oli kuningaks nüüd juba täiskasvanud Eurystheus, Heraklese nõbu, seesama, kelle enneaegse sünni oli Hera palju aastaid tagasi esile kutsunud, et nurjata Zeusi plaan Herakles troonile seada.
Eurystheusel ei olnud ühtegi Heraklese kangelaslikest omadustest, tal polnud tema jõudu, vaimu, heldust ega autoriteetsust. Ta oli kasvanud üles, olles vägagi teadlik oma tugevama, kenama ja populaarsema nõo mainest ning tema sees olid juba ammu käärinud vihkamine, kadedus ja põlgus.
Me võime ainult oletada, millist enesevalitsust nõudis Herakleselt Eurystheuse trooni ette põlvitamine ja patulunastuse palumine.
„Sinu ebaloomulike kuritegude räpasus tekitab jälestust kõigis, kellel on süda sees!” lausus kuningas, nautides iga hetke. „Sa pole väärt inimeste maailmas elama enne, kui oled kõige eest tasunud. Kümme ülesannet pead sa minu heaks kümne aasta jooksul ilma abi ja tasuta täitma. Kui sa oled viimase ülesandega valmis saanud, soostun ma ehk sulle andestama, sind embama nagu oma nõbu ja sind vabaks laskma. Seni aga oled sa orjana minu juures ega tohi lahkuda. Taeva Kuninganna ise on nõnda määranud. Kas on selge?”
Hera oli oma tööriista hästi õpetanud.
Herakles langetas pea.
HERAKLESE VÄGITÖÖD36
1. NEMEA LÕVI
Eurystheus sügas lõuga ja mõtles pingsalt. Kui ta peab oma ülekäte läinud nõbu kamandama ja ta kasulikule tööle rakendama, võib ta ju sama hästi alustada oma kodust. Eurystheus ei valitsenud mitte ainult Mükeenet, vaid – Zeusi tormaka lubaduse tõttu – tervet Argolist, millest suurt osa kimbutasid hirmsad metselajad.37
Kõige
Nende kaksikute kohta, keda tuntakse Dioskuuridena, saame lähemalt teada hiljem.
Kreeklased oleksid „looduse” ja „saatuse” asemel kasutanud võib-olla sõnu
Kithairon võib tähendada nii üksikut mäge kui ka mäeahelikku. See oli pühendatud Dionysosele ja just siin rebisid Pentheuse tükkideks tema ema ja tädid ning Aktaioni tema enda jahikoerad (vt „Kreeka müüdid”, I köide). Nagu me varsti näeme, mängib Kithairon üliolulist rolli ka Oidipuse elus ja traagilises saatuses.
Teda ei tohi segi ajada ajaloolise Thespise, Kreeka esimese näitlejaga.
Kreoniga kohtume me jälle, kui jutustame lugu Oidipusest.
Enesealanduse viis, mis pole siiani kuhugi kadunud. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas patukahetsejad tulevad põlvili Jumalaema pühamusse Guadalupes, Mehhikos. Mõned neist on sinna jõudmiseks kõndinud põlvede peal sadu miile. Need patukahetsejad pole kaugeltki herakleslikud, tavaliselt on nad igivanad ja pisikesed eidekesed.
Inimese valdamist jumalate poolt tähendas algselt sõna „entusiasm”.
Kreeka keeles kutsuti neid kas sõnaga
Riskides teid sellega hulluks ajada, et jälle terve sugupuu läbi võtame – Eurystheuse isa oli Sthelenos, niisiis oli Eurystheus Perseuse lapselapselaps. Seda oli ka Herakles, tema vanemad Alkmene ja Amphitryon olid nõod ja mõlemad ka Perseuse lapselapsed. Tegelikult oli Heraklese isa muidugi Zeus, nagu ka Perseuse isa. Niisiis oli Perseus ühtlasi Heraklese vanavanaisa ja poolvend. Kreeklased on ikka tegelased, mis?