Originaali tiitel:

      Jennie Adams

      To Love and To Cherish

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud iesikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tiiu Sulsenberg

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Jennie Adams

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10177

      ISBN (PDF) 978-9949-456-70-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-908-6

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kallis lugeja

      Mu ema laenas mulle esimesed Harlequini romaanid oma peidikust voodi kõrvalt siis, kui olin alles teismeline. Kui abiellusin oma elu tõelise kangelasega, sain endale veel teisegi ema, kes samuti jumaldas Harlequini armastusromaane ning mu raamatusoovituste hulk kasvas veelgi. Rasketel aegadel aitasid need romaanid mul lohutust leida või mõneks ajaks reaalsusest eemale tõmbuda. Mulle pakkus lõbu neid lugeda pühapäevade pärastlõunati, kui tassi teega end diivanile nende seltsis kerra tõmbasin!

      Ma olen jäänud ja jään alatiseks pühendunud armastusromaanide nautlejaks ja ostan igal aastal loendamatul hulgal uusi raamatuid lisaks. Mida ma Harlequini juures armastan, on see, et lood on aegade jooksul küpsemaks saanud, jäädes samal ajal ikka põnevustpakkuvaks, eluliseks ja äratuntavaks, kuigi ka ühiskond on arenenud ja muutunud. Tugev aplaus kõigile neile, kes kuude kaupa vaeva on näinud, et need lood meie raamaturiiulile jõuavad – tänan teid! Ja tänud ka teile – lugejad. Teie olete selle erilise sideme ja sõpruse osa. Liikugem koos edasi järgmisse ajajärku, mis pakub sama palju naudingut kui eelnev.

      Ma loodan, et te naudite romaani „Armastada ja kalliks pidada”. See on ka lugu erilisest suhtest kahe inimese vahel, kes on mulle südames üsnagi kalliks saanud. Võib-olla te kirjutate ja annate mulle teada, mida te raamatust arvate. Mulle meeldiks teie arvamust kuulda.

      Jennie

      Mu sõbrale June Monksile, tänutäheks vestluste eest elust, universumist ja perekonnast. Sina oled tõestuseks, et elu võib tõepoolest „Alata C-ga”.

      Ühel päeval võibki juhtuda, et järgin su eeskuju ja hakkan ka line-tantsuga tegelema (aga esmalt pean ma selleks vormi saama)!

      1. peatükk

      „Ja püsite paigal, kuni ma ka teie ülejäänud sõbrakesed kätte saan!” Tiffany Campbell lasi kaks kitse perekonna kitsefarmi aedikusse, kiirustades ise vallale kuuluva kaugema jõesängi poole, et ülejäänud kaks jooksikut kätte saada.

      Osa farmi tarast tuleks ära parandada, aga enne kasuvanemate naasmist Prantsusmaalt ei saanud neiu teha muud, kui seda vaid veidi kõpitseda. Ta tahtis, et Colini ja Sylvia äraolekul asjad farmis sujuksid. Ta tahtis, et kasuvanemad veenduksid, et nende äraolekul tema kätte farmi juhtimine usaldada oli tark tegu. Ta saab sellega hakkama.

      Mitte et ta just tahtnuks nende heakskiitu ära teenida. Talle lihtsalt meeldis kõike, mida ette võttis, korralikult teha. Ja praegu tähendas see Campbelli kitsede eemalhoidmist Reidi maadelt, vaatamata sellele, et jõekallas kuumal suvepäeval kitsi ligi meelitas.

      Käte vehkides, bušmanikübar sügavale pruunidele lokkidele surutud, marssis Tiffany saabaste mütsudes loomade poole.

      Ta tegi kõik, et kitsedele oma 153 sentimeetrise pikkusega hirmu nahka ajada.

      „Siia, siia! Kõss! Kohe värava juurde, ma teen selle lahti ja lasen teil koplisse tagasi minna.”

      Üks kitsedest tatsas sõnakuulelikult ettepoole.

      „Tubli kitseke.” Tiffany avas värava, ja kui kits koplisse oli jõudnud, pani selle kärmelt kinni.

      Jäi veel üks kits ja teda tundis Tiffany väga hästi. Kuidas muidu, see oli ta enda oma. Nagu selgus, oli olnud ogarus üksinduse tõttu endale kits soetada.

      „Nii, Amalthea. Ma tahan, et sa läheksid teiste juurde koplisse.” Tiffany astus ettepoole.

      Valju mää saatel ja pilguga, mis tundus usaldamatu, kahtlustav ja samas nii jumalannalik, sööstis kits minema. Tiffany hakkas teda taga ajama, aga kaotas välejalgse loomakese silmist, kui see jõesopi käänaku taha kadus.

      Käänaku taga oli jalakäijate sild, mida Jack Reid oli alati kasutanud, kui üle jõe tema poole tuli. Vähemasti seni, kui neiu kontrollimatu käitumine noormehe mõne kuu eest Austraaliast maailma teise otsa oli peletanud.

      Sillal kostsid sammud. Valjud, tümpsuvad sammud, mida Tiffany oleks alati kõikjal ära tundnud. Neiu tardus paigale, tundes segiläbi nii lootust kui ebakindlust. Ta tahtis nende suhtele Jackiga paremat lahendust – võimalust sellega silm- silma vastu tegelda, selle asemel, et jätkuvalt erinevatelt maakera pooltelt teeselda, et nende vahel kõik korras on. Aga kas ta praegu selleks valmis on?

      Sul tuleb selleks lihtsalt valmis olla, eks?

      „Mul polnud õrna aimugi, et ta Šveitsist tagasi on.” Ta pomises need sõnad kinnituseks, kui kaugele nad Jackiga vanast lähedusest ja meeldivast sõprusest taandunud olid. Kas see ootamatu kohtumine ka midagi muuta võib? Võib-olla ei ole Jackil isegi plaanis oma külaskäigu ajal teda näha? Kas mehele oleks see ebameeldiv, et temaga kogemata kokku juhtub?

      Kusagilt lähedusest kuuldus kitsekese vali ja pahane mökitus. Hetk hiljem sörkis Amalthea Tiffanyst mööda ja kadus võssa.

      Jõesopi käänaku tagant kuuldusid kiired sammud. Ja küsimuste esitamise aeg sai otsa – sest seal Jack oligi.

      Lihast ja luust Jack, sama tore ja võluv nagu alati. Tiffany tahtis näha temas üksnes parimat sõpra – nagu mees temaski. Ta pulss kiirenes, peopesad hakkasid kuumama ja käsivartel ning kuklas nahk kirvendas.

      Selline ootamatu reaktsioon tekitas neius piinlikkust ja ajas vihale. Kas ta siis polnud sugugi mehest selle aja jooksul üle saanud? Tiffany võttis end kokku, et Jack mingil juhul ei aimaks ta reaktsiooni, kui lausus: „Tere, Jack. On see vast üllatus.”

      „Tiffany!” Mehe pea jõnksatas. Sügavates sinistes silmades oli segamini üllatust, viha ja seal oli veel teisigi emotsioone, millele neiu nime anda ei osanud.

      Käed külgedele rusikasse surutud, jäi Jack neiu ees seisma. Kõhetu, päevitunud lõua lihased olid pingul, kuid ta näojooned pehmenesid. Mees ei olnud tema peale vihane, millele viitasid ka tümpsuvad sammud, enne kui ta teda nägi. Neidu silmates jäi alles üllatus ja pehmenevad näojooned. Seda märgates läbis Tiffanyt vaatamata möödunule soe tunne.

      „Ma arvasin, et leian su farmist. ”Need sõnad ütles mees oma sügaval hurmaval häälel. „Ma ei lootnud sind siit leida.”

      „Sa ikkagi lootsid mind näha?” Vähemalt seegi andis veidi lootust...

      „Jah. Võib-olla oleksin ma pidanud sulle teada andma, et tagasi tulen ja...