Armastada ja kalliks pidada. Jennie Adams
Читать онлайн книгу.
eest ja lubavad endale ka väikese puhkuse.”
Mehe kulmud kerkisid. „Sina oled talu eest siis vastutav, kui nad ära on? Siin on ju tööd kolmele inimesele, pluss sinu abi, kui sa aidata saad. Kas sul on keegi veel abiks ka? Mõni vendadest ehk?”
„Ma saan hakkama. Ma ei valmista emale ja isale pettumust ja mul ei ole Jedi, Caini või Alexit abiks vaja.” Ta ei tahtnud mingil juhul Colinit ja Sylviat alt vedada. See ei olnud sama, kui püüda meele järele olla pärisemale, kellele kunagi millestki küll ei olnud.
Ja lisaks sellele oli ta üle saanud vanast nõrkusest piisavalt heakskiitu teenida. Viimastel kuudel oli see vaid väheke talle tuska teinud ja seda vaid vapustusest Jackiga juhtunu pärast. Kõik oli pärast seda mõnda aega viltu vedanud.
Ja selles polnud midagi halba, et ta tahtis hoolt kanda, et Colin ja Sylvia tema üle uhkust tunda võiksid. Seda sooviks iga endast lugupidav järeltulija.
Tõsi ka? Aga kuidas on vanematega, kes armastavad lapsi vaid ainult seetõttu, et nad omad on.
Loomulikult uskus seda ka Tiffany. Aga praegu polnud see üldse oluline. Neiu viis mõtted tagasi vestlusele Jackiga. „Ja pealegi on ka Ron farmis täiskohaga rakkes.”
Keskealine töömees oli Tiffanyle kõiges abiks. „Me katsusime asjad nii seada, et enne ema ja isa lahkumist kõik graafikus oleks ja nüüd on mul täna aega sindki võõrustada. Küll ma jõuan hiljem edasi toimetada.”
„Lahendame siis kõigepealt kitseprobleemi ära.” Jack pöördus ja neiu heitis pilgu mehe kuklale, tugevale kaelale ja laiadele õlgadele ning peadligi hoidvatele kõrvadele.
Jack oli kena mees. Tiffany oli seda alati teadnud, aga aja jooksul hakanud seda ka meeleliselt tajuma. Mõnikord võis mehele isegi otsa vaatamine ta värisema panna. Või kui ta nägi meest heatahtlikult muigamas või tema vendade või vanematega suhtlemas.
Alates kaheksandast eluaastast oli Tiffany Jacki kalliks pidanud, aga hiljaaegu oli mees talle liiga südamesse läinud. Nüüd aga pidi ta need uued tunded igaveseks unustama.
„Hm, jah, piirame mu kitse sisse. Seal ta ongi, jälgib meid põõsaste tagant.” Tiffany osutas Amalthea peidupaiga suunas. „Näed seda säravat pahareti silmapaari ja valget laiku seal? Tema see ongi.”
„Sinu kits?” Mees kiikas kitse peidupaiga poole.
„Jah. Ma ostsin ta endale isiklikuks lemmikloomaks. Ta nimi on Amalthea.” Tiffany vaatas nende poole kõõritava kitse poole ja mõtles, kui paljude mitte just lemmikloomalike tükkidega Amalthea hakkama oli saanud. „Siiani on meie suhe kulgenud üle kivide ja kändude.”
„Amalthea?” Hetk hiljem naeratas mees peaaegu vastumeelselt. „Ah, jaa. See oli see kitsejumalanna, kes legendi järgi Zeusile piimaga rammu andis. Saan aru, et ta peab end üleval ka nagu ühele jumalannale kohane.”
Tiffany krimpsutas nägu. „Mõnikord on tõepoolest midagi sellist ette tulnud.”
Eukalüptipuu okste vahelt lendas välja kollatutt-kakaduu. Oleks saanud hea „lennuka” võtte, aga Tiffanyl ei olnud praegu mahti fotograafiale mõelda. Ta pöördus Jacki poole.
Mees hakkas tollhaaval paremale nihkuma. „Mine sina vasakule. Ajame kitse värava poole. Kes meist väravale lähemal on, teeb selle lahti ja laseb ta sisse.”
Veidike tuli ka joosta. Tiffany pidi rohkem kui korra vandesõnad alla suruma, samas kui Jack näis füüsilist pingutust nautivat. Viimaks said nad Amalthea tagasi sinna, kus ta koht oli.
Siis seisid nad, Tiffany ja Jack, kahekesi teineteise vastas värava ees. Neiu oli pooleldi mehe ja värava vahele surutud ja tal oli tahtmine natuke lähemale nihkuda, et saada enamat kui sõbralikku kaisutust.
Kas mees üldse hoomas, kui lähestikku nad seisid? Aga mis siis, kui lähedus oli mehele üldse vastuvõtmatu?
„Sa võiksid jääda õhtust sööma. Aeg on peaaegu sealmaal.”
Alles siis, kui kutse üle huulte oli libisenud, meenus neiule see viimane kord, kui ta Jacki suvemajja õhtustama oli kutsunud.
Ta põskedele sigines puna ja ta jätkas kärmelt. „Mul on külmikus järel mehhiko riisi, või pakun sulle pigem midagi muud. Sa võiksid emagi kaasa kutsuda või tuled praegu niisama korraks sisse.”
„Tiff.” Mehe võttis tal käest kinni. Hetkeks näis, et mehe silmad täitusid kahetsusega, enne kui ta käe ära tõmbas ja kõrvale vaatas. Siis tõmbus ta neiust täiesti eemale ja Tiffany hingas sõõmhaaval välja, et mees ei märkaks, et ta hinge kinni pidanud oli.
Jack vaatas korraks kõrvale. „Keegi tuleb teed mööda teie farmi poole.”
Tiffany kuulis vaid, kuidas ta süda taob ja tundis läbisegi nii kahetsust kui ebakindlust. Siis sundis ootamatu sireenihuile ta võpatama. „See – see auto pööras taluväravasse. Nad panid ilmselt sireeni tööle, et oma saabumisest teada anda. Kõlas kiirabisireeni moodi.”
„Me peame minema ja vaatama, mis lahti on.” Jack hakkas tagasi silla poole sammuma. „Mu džiip on piprapuude taga. Lähme.”
Kui Tiffany talle kohe ei järgnenud, neiu seisis hoopis kui naelutatult paigal ja püüdis mõista, mis toimub – kiirabi, farm, keegi on vigastatud –, pöördus Jack tagasi. „Sa ütlesid, et olete vaid Roniga kahekesi. Kas ta võib nii hilja ikka veel seal olla?”
„Võib küll. Ta jäi kitsede kapju lõikama ja mina kontrollisin veekünasid. Meil tuli täna viivitusi ette ja me jäime töödega veidi jänni ja siis pidin mina kitsed tagasi ajama ning ma polegi kuulnud teda veel minema sõitvat.” Ta rääkis pominal ja hakkas mõttes läbi mängima võimalikke vigastuste stsenaariume.
Siis krahmas ta kiiruga kokku tööriistad, mida oli püüdnud kasutada, et parandada tara sealt, kust kitsed läbi olid pugenud ning kiirustas Jackile järele.
Kui nad autosse jõudsid, keeras Jack rooli ja nad jõudsid kähku farmi väravasse. Džiip kihutas sissesõiduteele.
Tiffany hingas katkendlikult – osalt mure pärast ja osalt mehe lähedusest. Närvid ja segadus aitasid ta peataolekule kaasa.
Kiirabiauto töötas tühikäigul vanemate tühja maja ees. Maja oli pooleldi värvitud, aga kuna maaler oli lahkunud, polnud seal kedagi, kes juhatusi annaks. Kui Jacki džiip kiirabi auto kõrvale jõudis, olid parameedikud juba autost väljumas.
Tiffany küünitas pea džiibiaknast välja. „Asi peab olema Ronis. Ta ilmselt helistas kuurist kiirabisse.” Ta osutas käega kuuri poole. „Me järgneme teile sinna.”
Kuuri juurde jõudmiseks kulus vaid sekundeid. Tiffany trügis autost välja. „Ron? Ron! Kus sa oled? Mis juhtus?”
Ta kiirustas kuuri alla. Ron lebas põrandal, nägu tuhakarva ja üks jalg veidra nurga all kõverdunud.
„Me oleme siin, Ron. Kõik saab korda.” Jacki lohutamine kostis otse neiu selja tagant ja mehe käsi tõusis ta õlale.
Tiffany teadvustas mehe puudutusest õhkuvat soojust ja hoidis end tagasi, et mitte vastu suruda. „Mis juhtus, Ron? Mul on kahju, et ma sinu juures ei olnud.”
„Ma lõpetasin viimase kitsega jändamise ja lasin nad aedikust välja. Hakkasin just minema.” Ron surus sõnu läbi hammaste ja parameedikud kükitasid, et talle abi anda.
Ron heitis Jackile nõutu pilgu. „Siis ajasin ma kabjahoidja maha ja libisesin selle pagana asjanduse otsa. Kukkusin raskelt ja vist väänasin maandumisel jala. Arvan, et murdsin jalaluu ära.”
Pärast kiiret ülevaatust kinnitasid parameedikud ta oletust. Tiffany seisis paigal, kui mehed Ronile küsimusi esitasid, ta elutähtsaid näitajaid kontrollisid ja seadsid ta valmis sõiduks haiglasse. Osa neiu meeltest registreeris, et Jack endiselt ta selja tagas oli, sooja kindlustunnet pakkuv käsi ikka ta õlal, kui parameedikud Roni kanderaamile sättisid, et ta minema toimetada.
Ta peaks keskenduma