Minu geniaalne sõbranna. Elena Ferrante
Читать онлайн книгу.
tuleb, läheb, teeb mis pähe tuleb.”
Lõpuks oli ta muretsema hakanud. Küsis kõigi käest, käis läbi haiglad, pöördus koguni politseisse. Ei midagi – ema polnud kusagil. Milline tubli poeg, suurt kasvu mees, nelikümmend aastat vana, tööd ei olnud elu sees teinud, äritses väikest viisi ja raiskas raha. Võisin ette kujutada, missuguse hoolega ta tegelikult oli otsinud. Ei mingisuguse. Mõistus tal puudus, ja südames oli kohta vaid talle endale.
„Ega ta sinu juures ei ole?” küsis ta äkitselt.
Rino ema? Siin Torinos? Olukord oli talle hästi teada, nii et ta rääkis vaid suusoojaks. Agara rännumehena oli ta vähemalt tosin korda minu juures käinud, alati kutsumata. Tema ema, keda ma oleksin meelsasti vastu võtnud, ei olnud aga elu jooksul kordagi Napolist lahkunud. Vastasin:
„Ei, minu juures teda ei ole.”
„Oled kindel?”
„Taeva pärast, Rino, ma ju ütlesin, et siin teda ei ole.”
„Kuhu ta siis läks?”
Ta hakkas nutma ning ma lasin tal oma ahastust välja lasta, nuukseid, mis algasid võltsina, kuid jätkusid ehedana. Kui ta rahunes, ütlesin talle:
„Kas sa võiksid kordki käituda nii, nagu su ema tahaks: jäta otsimine järele.”
„Mida sa öelda tahad?”
„Just seda, mis ma ütlesin. Sel pole mõtet. Õpi ise enda eest seisma ja ära mulle enam helista.”
Panin toru hargile.
2
Rino ema nimi oli Raffaella Cerullo, kuigi kõik olid teda alati Linaks kutsunud. Mitte mina, ma ei olnud kunagi kasutanud ei esimest ega teist nime. Üle kuuekümne aasta on ta minule olnud Lila. Kui ma ütleksin talle äkitselt Lina või Raffaella, arvaks ta, et meie sõprus on läbi.
Juba oma kolmkümmend aastat tagasi teatas ta mulle, et tahab jälgi jätmata kaduda, ja ma olen ainus, kes teab, mida ta silmas peab. Ta ei mõelnud mingit pagemist, uut identiteeti, unistust uue elu alustamisest kusagil mujal. Ka enesetappu ei olnud ta iialgi plaaninud, sest tundis tülgastust mõttest, et tema keha jääb Rino kätte ja too on sunnitud sellega midagi ette võtma. Lilal oli mõttes hoopis midagi muud: ta tahtis haihtuda, tahtis kaotada iga oma ihuraku, nii et temast ei leitaks mitte midagi. Kuna ma tunnen teda hästi või vähemalt arvan tundvat, olen veendunud, et ta leidis viisi, kuidas siia ilma mitte juuksekarvagi maha jätta.
3
Päevad möödusid. Uurisin oma meile ja tavalisi postisaadetisi, kuid mitte eriti lootusrikkalt. Mul oli kombeks talle üsna tihti kirjutada, tema aga ei vastanud peaaegu kunagi, nii oli lihtsalt kujunenud. Ta eelistas telefoni või pikki öiseid jutuajamisi, kui ma Napolis käisin.
Avasin sahtlid ja metallist karbid, kus ma hoidsin kõikmõeldavat kraami. Mitte just palju. Olen hulga asju minema visanud, eriti neid, mis olid seotud temaga, ja ta teab seda. Avastasin, et mul ei olnud ühtegi tema asja – ei ainsatki pilti, kirjakest, väikest kingitust. Olin ise ka üllatunud. On see võimalik, et kõigi nende aastate jooksul ei ole ta mulle endast mitte midagi maha jätnud või, mis veel hullem, ma ise ei ole tahtnud midagi alles hoida. On küll.
Seekord helistasin ise Rinole, olgugi vastumeelselt. Ta ei vastanud ei laua- ega mobiiltelefonile. Rino helistas õhtul tagasi, kui talle sobiv oli. Ta kasutas hääletooni, millega lootis äratada kaastunnet.
„Nägin, et oled helistanud. On uudist?”
„Ei. Ja sinul?”
„Mitte midagi.”
Ta hakkas segast juttu ajama. Kavatses minna televisiooni, kadunud inimestega tegelevasse saatesse, teha pöördumise, paluda ema käest kõige pärast andeks, anuda, et ta tagasi tuleks.
Kuulasin kannatlikult, siis küsisin:
„Kas sa tema riidekappi vaatasid?”
„Miks?”
Muidugi ei olnud kõige endastmõistetavam asi talle pähe tulnud.
„Mine vaata.”
Ta läks ja nägi, et seal ei olnud mitte midagi, ei ainsatki ema rõivatükki, ei suvist ega talvist, ainult vanad riidepuud. Käskisin tal kogu maja läbi otsida. Kingad läinud. Vähesed raamatud läinud. Kõik fotod läinud. Filmid läinud. Arvuti läinud, samuti vanad disketid, mida ta kunagi oli kasutanud, kõik, mis seostus tema kui elektroonilise võluriga, kes oli hakanud arvutiga tööle juba kuuekümnendate lõpul, perfokaartide ajastul. Rino oli rabatud. Ütlesin talle:
„Ära kiirusta, aga helista mulle pärast ja ütle, kas leidsid ühe juuksenõelagi, mis tema oma oli.”
Rino helistas järgmisel päeval ja oli kohutavalt närvis.
„Mitte midagi.”
„Üldse mitte midagi?”
„Ei. Ta on end välja lõiganud kõikidelt fotodelt, kus me koos olime, ka nendelt, kui ma väike olin.”
„Otsisid hoolikalt?”
„Igalt poolt.”
„Keldrist ka?”
„Ma ütlesin, et igalt poolt. Läinud on isegi karp, mille sees olid igasugused paberid, noh näiteks vanad sünnitunnistused, telefoniarved, kviitungid. Mida see tähendab? Kas keegi on kõik ära varastanud? Mida nad otsivad? Mida nad minu emast ja minust tahavad?”
Püüdsin tema hirmu hajutada, käskides tal maha rahuneda. Eriti tema puhul ei olnud mõeldav, et keegi midagi tahaks.
„Kas ma tohin natukeseks ajaks sinu juurde tulla?”
„Ei.”
„Ma palun sind, ma ei saa magada.”
„Võta ennast kokku, mina küll ei tea, mida sel puhul teha.”
Lõpetasin kõne, ja kui ta tagasi helistas, ei võtnud ma telefoni. Istusin laua taha.
Nagu alati, pingutab Lila jälle üle, mõtlesin ma.
Ta laiendab jälgede mõistet üle igasuguste piiride. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli.
Lapsepõlv Don Achille lugu
1
Tol korral, kui me otsustasime üles ronida pimedast trepist, mis viis meid aste astme järel, ühest pimedast trepivahest teise don Achille korteri ukse juurde, sai alguse minu ja Lila sõprus.
Mul on meeles lillakas valgus hoovis, sooja kevadõhtu lõhnad. Emad valmistasid õhtusööki, oli aeg tuppa minna, meie aga viivitasime, utsitasime teineteist julgustükkidele, ehkki me ei vahetanud ainsatki sõna. Olime seda teinud juba mõnda aega nii koolis kui väljaspool kooli. Lila pistis labakäe ja siis kogu käsivarre mustavasse heitveekaevu ning süda sees pekslemas tegin ma kohe sedasama, lootes, et prussakad mööda mu nahka ei jookseks ega rotid mind ei hammustaks. Lila ronis sinjoore Spagnuolo esimese korruse akna juurde, haaras pesunööri toetavast raudvarvast kinni, kõikus seal natuke aega ja kukutas end siis kõnniteele ning mina tegin otsekohe kõik järele, ehkki kartsin kukkuda ja haiget saada. Lila torkas endale naha alla mingil ajal tänavalt leitud roostes haaknõela, mida ta taskus alles hoidis nagu muinasjutuhaldja kingitust; vaatasin, kuidas metallist ots tema peopessa valkja tunneli uuristas, ja kui ta nõela välja tõmbas ja mulle andis, tegin sama.
Mingil hetkel heitis ta mulle