Perekonnapatud. Sharon Sala
Читать онлайн книгу.
oma abi pakkusid, öeldi sellest ära, niisiis läksid ja seisid nad oma ema kõrvale. Nad jõudsid enne veidi aega lihtsalt seista, kui taipasid, et naine on liiga vaikne, ja see nad muretsema pani.
Leigh’ ilmes peegeldus põlgus, kui ta vaatas, kuidas politseinikud sündmuskohas ringi trampisid ja puuduvat kuuli leida lootes puid uurisid.
„Teie mõlemad, palun minge ja aidake neil jobudel see kuul üles leida. See aitab tapjat tuvastada.”
„Me pakkusime neile abi. Meil kästi eemale hoida.”
„Jumal küll,” pomises naine värisevat kätt läbi sassis juuste libistades.
„Sa ei usu, et nad selle üles leiavad?” küsis Michael.
Naine osutas sündmuskohale.
„Ei. Sa ainult vaata neid. Nad näevad ju selgelt, kus Stanton lamab ja milline peaks olema kuuli trajektoor.” Naine näitas kirde suunas. „Ja siis vaata, kus nemad parasjagu on.”
Aidan kortsutas kulmu. „Mind ei huvita, mida nad ütlesid. Ma lähen ja aitan neil otsida. See on lihtsalt jabur.”
„Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Michael.
Nad jõudsid lagendiku teise serva, kui Samuel oma ema selja taha astus. Ta sidus Suure Punase kinni ja asetas käe naise õlale.
Leigh pööras silmapilk ringi.
„Leidsid midagi?” küsis naine.
„Ma leidsin padrunikesta ja koha, kus jälg lõpeb. Ta tegi mootorrattal minekut.”
„Kus padrunikest oli?” tahtis ema teada.
„Ma märgistasin jälje ära ja jätsin selle oma kohale. Ilmselt tahavad kriminalistid selle uurimiseks kaasa võtta.”
Leigh ei öelnud hetkeks midagi, vaid vaatas oma teisele pojale otsa ja võttis seejärel ta näo oma käte vahele. Naise hääl värises, kui ta rääkima hakkas.
„Sina ja Bowie olete nii väga oma isa nägu.”
Samuel kallistas ema.
„Me armastame sind, ema. Me oleme sinu ja Jesse jaoks alati olemas. Alati.”
Naine tõmbas aeglaselt ja katkendlikult hinge. Kui ta pojast eemale nihkus, olid ta näol pisaraid, kuid ta silmad lõõmasid veel raevukamalt.
„Kas sul on Bowie number telefonis olemas?”
„Jah, ema. Kas sa tahad talle helistada?”
Poeg vaatas, kuidas lihased ema lõual tõmblema hakkasid ja neile järgnes pisaratevool.
„Ma ei suuda seda veel sõnadesse panna. Kas sa helistaksid talle minu asemel? Ütle talle seda, mida on vaja öelda. Ütle, et ma käskisin tal koju tulla.”
„Jah, ma helistan. Ma pean levi otsima. Mul ei lähe kaua.”
Leigh vaatas, kuidas poeg eemaldus, ja hetkeks tundus talle peaaegu, nagu oleks tegu Stantoniga.
Oo mu jumal. Stanton. Kuidas ma suudan ilma sinuta elada?
Teine peatükk
Samuel üritas Bowiele helistada, kuid pidi vennale sõnumi jätma ja paluma tollel tagasi helistada. Seejärel läks ta konstaabel Riordani juurde.
„Härra, mul on teile informatsiooni.”
„Kuulan,” vastas Riordan.
„Ma lasin oma koeral jälje üles võtta ja me ajasime laskja jälge kuni kohani, kus see rehvijälgedega lõppes. Need oli jätnud mingi mootorratas. Tegin tema rehvi- ja jalajälgedest mõned pildid. Andke mulle oma telefoninumber ja ma saadan need teile. Lisaks vedeleb võsas kohas, kus laskja seisis, padrunikest. Kui te mulle ühe oma kriminalisti kaasa annate, näitan talle, kust seda leida. Ma tähistasin koha ilma kesta üles korjamata ära.”
Riordani silmad läksid suureks.
„Hästi tehtud,” tunnustas mees ja lisas siis: „Tunnen kaotuse pärast südamest kaasa. Stanton oli tubli mees.”
Samueli silmis läikisid valamata pisarad ja ta rind kiskus nii tugevasti krampi, et mehel oli raske hingata.
„Jah, härra,” vastas mees ja jäi ootama.
Konstaabel hõikas ühte kriminalistidest, kes nende juurde jooksis.
„Milles asi?” küsis mees.
„See on Samuel Youngblood, üks tapetu poegadest. Ta leidis padrunikesta. Mine temaga kaasa ja korja see üles.”
„Jah, härra,” vastas kriminalist ja läks järele Samuelile, kes oli juba liikuma hakanud.
Vaatamata sellele, et nende sekkumisele ei vaadatud hea pilguga, oli just Aidan see, kes leidis puu, mille tüve sisse otsitav kuul oli tunginud. Ta pööras end ringi ja hüüdis: „Siia! Ma leidsin kuuli.”
Paar kriminalisti jooksid tema juurde; ühel oli kaasas väike käsisaag ja teine kandis tõendite kogumise vahendite komplekti.
Aidan vaatas, kuidas mehed puust tüki, mille sisse kuul oli kinni jäänud, välja saagisid.
„Miks te seda lihtsalt puu seest välja ei urgitsenud?” tahtis ta teada.
„See rikub kuulil olevad sooned ära,” selgitas kriminalist.
„Selge, igati loogiline,” ütles Aidan ja vaatas, kuidas kuul kotti pandi, märgistati ja teistele tõenditele lisati.
Bella Youngblood tundis suurt kergendust, kui ta kohale sõitmise ja auto parkimise järel Jesset terrassil istumas nägi. Mees kiikus liiga kiiresti, mis näitas, et ta oli närvis, kuid vähemasti polnud ta kuskile kadunud.
Naine ronis autost välja ja kiirustas trepist üles. „Tere, Jesse.”
Mees noogutas. „Tere, Bella. Ema käskis mul siin olla. Sõda on algamas.”
Bella oli pikka kasvu rinnakas blondiin, kes oli Jesse käitumisega harjunud. Ta põlvitas kiiktooli ette ja patsutas meest põlvele, kuni see talle otsa vaatas.
„Kas sa süüa tahad, Jesse?”
Mees noogutas.
„Tahad koos minuga tuppa tulla? Siis võid mulle näidata, mida sa süüa tahaksid.”
„Ema läks ära. Ta käskis mul selle koha peal istuda.”
„Ta tuleb tagasi,” ütles Bella, ajas end siis püsti ja avas majaukse. „Ta ei saa pahaseks, kui sa koos minuga tuppa tuled.”
Jesse tõusis ja läks naise järel tuppa.
Nad praadisid parasjagu võileibade jaoks peekonit, kui Maura ja Leslie kööki astusid. Maura oli kuuendat kuud rase ja Leslie kandis puusal oma kaheksateistkümne kuu vanust põngerjat.
Jesset nähes hakkas laps kilkama.
Jesse näole ilmus lai naeratus ja hetkeks oli näha, milline mees ta kunagi olnud oli.
„Hei, mu väike sõber,” ütles Jesse, istus silmapilk põrandale ja ajas käed õieli.
Leslie naeris, kummardus Jesset põsele suudlema ja andis siis oma vingerdava jõnglase talle üle.
„Johnny armastab oma onu Jesset väga,” tähendas naine.
Jesse vaatas talle otsa. „Jesse armastab samuti Johnnyt väga.”
„Ma tean, kullake,” vastas Leslie ja pöördus siis kiiresti kõrvale, et mitte nutma hakata.
Ükski neist ei tahtnud mehele näidata, et miski on pahasti, ja teda endast välja ajada, niisiis ei mainitud ei juhtunut ega kurbust, mida nad kõik tundsid.
„Kas keegi singi-salati-tomativõileiba tahab?” küsis Bella.
Maura raputas pead.
„Tänan,