Mulle on alati meeldinud linde-loomi vaadelda ja püüda aimu saada nende maailmast. Seepärast juhtub, et näen tihtilugu rohkem kui mõni teine vaataja. Ning vahel tundub, et suudan nendega ka nende keeli suhelda. Just sellest vaatenurgast püüan kirjutada neid ridu, jagada teiega meie õue imelist maailma.

      Peab tunnistama, et mind häirib moodne lähenemine, kus loomadele-lindudele omistatakse inimlikke tundeid. Jääb mulje, justkui paneks kirjeldaja loomale pähe omaenda mõtted ja otsiks neile kinnitust. Meie looma- ja linnuriigi sõpradel on oma instinktid, oma ajalooliselt välja kujunenud käitumisviis ning just selle järgi toimib nende aju. Looma või linnu käitumist ei saa mõista, teadmata tema ajaloolist tausta ja metsikult elavate suguvendade karjareegleid.

      Igatahes sai sellest ajaloolisest päevast alguse minu suur huvi, imetlus ja armastus kalkunite vastu. Just sel päeval mõistsin, et mitte ühegi teise linnuliigi esindaja vastu ei ole saatus olnud nii ebaõiglane. Mida me üldse teame kalkunitest? Ainult seda, et nad olla kurjad ja et neist saab maitsva jõuluprae. Et tegelikult on tegemist ääretult truu, uhke ja ennastohverdava linnuga, pole lihakeha pakendile kirjutatud.

      Ning oi kui palju ma sellest ajast saati olen õppinud! Nii kalkunite kui ka inimloomade kohta.