Jahiseltskond. Lucy Foley
Читать онлайн книгу.
Originaal:
Lucy Foley
The Hunting Party
Harper Collins Publishers
Toimetanud Mari Tuuling
Kujundanud Piia Stranberg
Copyright © 2019 Lost and Found Books Ltd
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9949-091-43-0
ISBN 978-9949-091-44-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Mu kuriteokaaslasele AC-le.
On küünlavalgus hell ja soe,
süda valsitaktis lööb …
OLEVIK
2. jaanuar 2019
HEATHER
Näen meest läbi langeva lume lähenemas. Kaugusest, läbi valge kardina vaadatuna ei sarnane ta inimese, vaid pigem varjukujuga.
Kui ta mulle lähemale jõuab, saan aru, et see on metsavaht Doug.
Taipan, et ta kiirustab joosta üritades jahilossi suunas. Aga sadanud, ikka veel sadav lumi takistab teda. Mees komistab iga sammuga. Midagi on pahasti. Saan sellest ta nägu nägemata aru.
Kui Doug lähemale jõuab, näen ta šokist tardunud näojooni. Selline ilme on mingi jubeda, tavapärase inimliku kogemuse piire ületava stseeni nägijatel.
Lükkan jahilossi ukse valla, lasen ta sisse. Temaga tuleb kaasa pahvakas kibekülma õhku, sahmakas lund.
„Mis juhtus?“ küsin.
Järgneb hetk, pikk paus, mil ta püüab hingamist rütmi saada. Kuid mehe silmad räägivad veel enne, kui ta suud avada jaksab; need väljendavad tumma õudu.
Viimaks hakkab ta rääkima. „Ma leidsin kadunud külalise üles.“
„No see on ju tore,“ vastan. „Kus ...“
Ta raputab pead ja ma tunnen, kuidas küsimus mu huultel hääbub.
„Ma leidsin ta surnukeha.“
Kolm päeva varem
30. detsember 2018
EMMA
Vana aasta lõpp. Meie kõik üle pika aja taas üheskoos. Mina ja Mark, Miranda ja Julien, Nick ja
Bo, Samira ja Giles koos oma kuuekuuse tite Priyaga. Ja Katie.
Neli päeva talvisel ürgsel Põhja-Šoti mägismaal. Koha nimi on Loch Corrin. Väga eksklusiivne: vaid neljale seltskonnale aastas võimaldatakse seal viibimist, ülejäänud ajal on tegemist eravaldusega. Nagu te ilmselt isegi aru saate, on see aastavahetuse aegu eriti populaarne. Pidin selle broneerima sisuliselt aasta esimesel päeval, niipea kui selleks võimalus avanes. Naine, kellega rääkisin, kinnitas mulle, et meie rühma suurust arvestades peaks terve koht meie päralt olema.
Võtan brošüüri taas kotist välja. Paks kartong, ilmselgelt kallis materjal. Pildil on okaspuudega ümbritsetud järv, taamal kerkivad kanarbikust punased tipud. Praegu on need arvatavasti küll lume all. Pildiallkirjade kohaselt on jahiloss ise – brošüüri andmetel „uus jahiloss“ – suur ülimoodne klaasehitis, mille on projekteerinud hiljuti Serpentine Galleryle suvepaviljoni ehitanud tipparhitekt. Ma usun, et kavakohaselt peab see sujuvalt kokku sulama järve tüüne veepinnaga, peegeldama maastiku ja järve taga kerkiva kõrge Munro mäetipu kindlapiirilisi jooni.
Jahilossi lähedal eristab silm selle kõrval päkapikkudena mõjuvaid hooneid, mis näevad niimoodi välja, nagu oleks nad sooja otsides kobarasse koondunud. Need on majakesed, igale paarile üks, kuid me käime majade keskel kerkivas jahilossis koos söömas. Kui mägismaa õhtusöök – „läbilõige kohalikust hooajatoodangust“ – esimesel õhtul välja arvata, siis teeme ise süüa. Lasin neil vajalikud toiduained ära tellida. Saatsin pika nimekirja: värsked trühvlid, foie gras, austrid. Kavandan vana-aastaõhtuks uhket pidusööki ja see tekitab minus tohutut elevust. Mulle meeldib süüa teha. Toit ju lähendab inimesi, eks ole?
See osa reisist osutub erakordselt dramaatiliseks. Ühel pool on meri ja maapind kaob tihtipeale nii järsult sügavusse, et tundub: üksainus vale pööre võib meid kukerpallitades üle kaljuserva paisata. Vesi on tinahall ja mõjub raevukana. Kaljunukil asuval karjamaal on lambad sooja saamiseks tiheda tropi moodustanud. Tuul annab endast märku, see paiskub iiliti vastu aknaid ja rong vappub.
Paistab, et kõik teised on magama jäänud, isegi pisike Priya. Giles lausa norskab.
„Vaadake,“ tahaksin öelda. „Vaadake ometi, kui ilus siin kõik on!“
Reisi plaanisin mina, niisiis tunnen sellega seoses teatud omanikutunnet – pelgust, et ehk ei naudi inimesed toimuvat, miski võib viltu minna. Ja juba saavutatud edusammud tekitavad minus uhkust … kasvõi see ürgne ilu rongiakna taga.
Pole sugugi üllatav, et nad kõik magavad. Me tõusime rongile jõudmiseks väga vara, Miranda oli sel kellaajal eriti torssis. Ja siis hakkasid kõik mõistagi napsitama. Mark, Giles ja Julien võtsid joogikäru varakult ette, juba kuskil Doncasteri kandis, kuigi kell oli alles üksteist. Nad jäid rõõmsalt svipsi, muutusid härdameelseks ja kärarikkaks (nende läheduses istuvad inimesed ei olnud sellest erilises vaimustuses). Tundub, et nad saavutavad alati kunagise mõnusa semulikkuse, mida ei suuda kustutada ka viimasest kohtumisest möödunud aastad, eriti siis, kui ka paar õlut abiks on.
Nick ja Nicki ameeriklasest peika Bo ei ole selle poisteklubiga nii tugevalt seotud, kuna Nick ei kuulunud Oxfordis nende seltskonda … kuigi Katie on minevikus väitnud, et asja taga on midagi enamat, teiste kuttide vaikiv homofoobia. Nick on ennekõike ja esmajärjekorras Katie sõber. Mõnikord tajun selgesti, et meid, ülejäänuid, ta suurt ei seedi, üksnes talub meid Katie pärast. Samuti olen alati kahtlustanud, et Nicki ja Miranda vahel valitseb jahedus, küllap seepärast, et nad mõlemad on nii tugeva iseloomuga. Ja ometi olid need kaks täna hommikul nagu sukk ja saabas, kiirustasid läbi jaama täitva rahvasumma, et reisi jaoks keelekastet osta. Selleks osutus pudel täiuslikult jahutatud Sancerre’i, mille Nick õllejoojate pisut kadedate pilkude all termoskotist välja tõmbas. „Ta püüdis alguses osta purgidžinni toonikuga,“ rääkis Miranda meile, „aga ma ei lasknud tal seda teha. Algus määrab terve ürituse stiili ära.“
Miranda, Nick, Bo ja mina võtsime kõik veidi veini. Isegi Samira otsustas lõpuks väikese klaasikese kasuks. „Viimasel ajal on teadlased öelnud, et rinnaga toitmise ajal võib alkoholi tarbida küll.“
Katie raputas esialgu pead, tal oli pudel mullivett. „No kuule, Kay-tee,“ lunis Miranda talle võluva naeratusega klaasi pakkudes. „Me oleme puhkusel!“ Mirandale on väga raske ära öelda, kui ta üritab sind midagi tegema veenda, niisiis võttis Katie selle mõistagi vastu ja rüüpas tillukese lonksu.
Alkohol aitas õhkkonda pisut meeldivamaks muuta – rongile istudes oli meil istekohtadega väike sekeldus olnud. Kõik olid väsinud ja tõredad ja üritasid innutult asja ära klaarida. Selgus, et üks üheksast broneeritud istmest asus mingil arusaamatul moel hoopis kõrvalvagunis, teistest täiesti eraldi. Rong oli pühade tõttu rahvast täis, niisiis polnud võimalik midagi ümber mängida.
„Loomulikult on see minu koht,“ tähendas Katie. Katie on meil see üksik, kes kellegagi paaris pole. Viimasel ajal võib vist öelda, et nüüdseks on sissetungija pigem tema kui mina.
„Oi, Katie,“ ütlesin. „Anna andeks, ma tunnen end nagu tola. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Enda meelest broneerisin kõik istekohad vaguni keskele, et saaksime kindlasti koos istuda. Küllap nad muutsid süsteemis midagi ära. Kuule, tule ja istu õige siia … ma lähen ise sinna.“
„Ei,“