Külalised on nüüd hetkeks Heatheri hoole all, see on kergendus. Oma vastumeelsuse varjamine oli Dougi jaoks tõsine ponnistus. Tumedajuukseline mees – Julien, just, see ta nimi oligi – on siin käivate inimeste tüüpiline esindaja. Rahakas, hellitatud, ihkab ürgset loodust, kuid ootab salajas samasugust luksust, mida pakuvad hotellid, kus nad on harjunud peatuma. Neil läheb alati aega, enne kui nad taipavad, kuhu nad tegelikult sattunud on: kaugus kõigest, lihtsus, ümbritseva looduse hindamatu ilu. Nendega leiab sageli aset mingi muudatus, see paik võlub neid – keda ei võluks? Ometi teab mees, et nad ei mõista seda kõike, mitte läbinisti. Enda meelest elavad nad oma ilusates majakestes metsikut looduslähedast elu; majakestes, kus on baldahhiinvoodid ja kaminad ja põrandaküte ja kuradima saun, kuhu nad füüsilist pingutust kogeda soovides sörkida võivad. Ja need, kelle ta endaga hirvesid varitsema kaasa võtab, käituvad nii, nagu oleks neist ühtäkki saanud DiCaprio filmi „Mees, kes jäi ellu“ tegelaskujud, kes nüüd loodusega võitlevad, silm silma ja hammas hamba vastu. Nad isegi ei taipa, kui lihtsaks on ta kõik nende jaoks teinud, olles enne ise raske tööga toime tulnud: karja liikumise jälgimine, hoolikas jälitamine ja kavandamine … et nende ülesandeks jääks vaid sellele kuradima päästikule vajutamine.

      Isegi laskmisega ei suuda nad enamasti toime tulla. Kehva lasu tagajärjel võivad nad loomale tekitada päevade kaupa kirjeldamatut valu põhjustava haava. Näiteks ebaõnnestunud lask pähe (nad sihivad sageli pähe, kuigi ta ütleb neile: ärge kunagi sihtige pähe, väga lihtne on mööda lasta) purustab looma lõua ning teda ootab ees kohutav piin, ta ei saa süüa ja jookseb aegamööda verest tühjaks. Niisiis peab mees valmis olema oskusliku lasuga looma vaevu lõpetama, otse läbi rinnaku, et need klounid saaksid koju minnes keksida ja end jahimeeste, tõeliste kangelastena esitleda. Elu võtmine. Vereristsed. Midagi Facebooki või Instagrami postitamiseks – pildid verega määritud ja hullumeelse laia naeratusega püssimeestest.

      Mees on elu võtnud, tegelikult palju kordi. Ja mitte üksnes loomadelt. Ta teab kõigist teistest paremini, et see pole asi, millega uhkustada. See on pime koht, kust ei pruugi päriselt tagasiteed leida. See esimene kord avaldab inimesele kummalist mõju. Kutsub sügavas hingesopis esile mingi olulise muutuse, amputeerib midagi olulist. Esimene kord on kõige hullem, kuid iga järgmise surmaga muutub haav hinges suuremaks. Ja viimaks jääb alles üksnes armkude.

      Doug on asjaga tegelenud piisavalt kaua, et erinevatel külaliste tüüpidel vahet teha, tunneb neid ja metsikut loodust võrdselt hästi. Ometi ei oskaks ta öelda, mis laadi külalised talle kõige enam vastumeelt on. „Tagasi loodusesse“ tüübid, kes kujutavad endale ette, et neile pakutakse loodusega „üheks saamiseks“ paari lühikest luksusega täidetud päeva. Või siis need, kes asjast aru ei saa, arvavad, et neid on ninapidi veetud … hullem veel, paljaks röövitud. Nad unustavad, mida tellisid. Leiavad vigu kõiges, mis erineb kohtadest, kus nad on harjunud peatuma, sisebasseiniga hotellidest ja Michelini tärnidega restoranidest. Harilikult on sellised inimesed Dougi meelest kõige rohkem endaga hädas. Eemaldame kõik tähelepanu mujale juhtivad elemendid, ja siin, kesk vaikust ja üksildust, saavad deemonid, keda nad on senini ohjes hoida suutnud, nad viimaks kätte.

      Dougi puhul on asjalood teistsugused. Tema deemonid on temaga alati kaasas, kuhu ta ka ei läheks. Siin on neil vähemalt ruumi laiutada. Mees ise teab, et teda tõmbas see koht ligi klientidega võrreldes väga teistsugustel põhjustel. Nemad tulevad siia ilu pärast, kuid tema otsib siinset pelutavat vaenulikkust, ilma rämedat jõhkrust. Praegu, keset pikka talve, on see kõige halastamatum. Mõne nädala eest Munrol viibides nägi mees rebast läbi lume hiilimas, mingi väikese eluka kuivanud korjus lõugade vahel. Meest nähes ei pistnud loom kohe plehku. Ta vaatas enne talle hetke otsa, vaenulikult, otsekui kutsudes meest proovima temalt ta saaki võtma. Doug tundis temaga lähedust, tugevamat samastumist kui iial mõne inimesega, vähemalt pika aja jooksul. Ellu jäämine, eksisteerimine – ei muud. Mitte elamine. Seda sõna kasutavad need, kes igast päevast meelelahutust, naudinguid, mugavusi otsivad.

      Mees teab, et tal vedas selle töökoha saamisega kõvasti. Mitte üksnes seetõttu, et see sobib temaga, ta meeleseisundiga, sooviga olla ülejäänud inimkonnast nii kaugel kui vähegi annab. Lisaks on vägagi võimalik, et keegi teine lihtsalt poleks teda tööle võtnud. Tema minevikku arvestades. Tüüp, kelle ülemus temaga vestlema saatnud oli, kehitas seda rida ta eluloos nähes vaid õlgu ja tähendas: „Noh, nüüd siis teame kindlalt, et