Eriskummalised olümpialood. Luciano Wernicke
Читать онлайн книгу.
anekdootlikest juhtumustest, mis loodetavasti lahutavad lugeja meelt ning samas näitavad tegelasi inimlikumast küljest. Paljud neist lugudest jutustavad olukordadest, mille taga on poliitika, majandus või spordimaailma keerukad reeglistikud. Teised on lihtsalt ebatavalised. Sarnaselt kõigile tavainimestele tabavad ka eliitsportlasi, neid kaasaja „Olümpose jumalaid”, mitmesugused vigastused ja haigused, nad langevad varaste ohvriks, kaotavad lennujaamades oma pagasi, joovad end täis, löövad rivaale ja kohtunikke, armuvad, abielluvad ning lahutavad, saavad lapsi, magavad sisse või kaotavad mõne olulise komponendi oma varustusest. Mõned lasevad end meelitada raha võimust, teised ei müü oma au maha.
Nad elavad läbi seiklusi, mis näivad pärinevat mõnest Hollywoodi stsenaariumist: laskmistšempion, kes jäi sõjas ilma paremast käest ning arendas vasaku piisavalt heaks, et kuldmedalit võita; kurnatud maratoonar, kes pidi üle kilomeetri vales suunas liduma, sest teda jälitas kuri koer; Portugali jooksja, kes sai autolt löögi ja kümme päeva hiljem võitis Los Angelese olümpiamaratoni rekordilise ajaga; purjetaja, kes tõi oma sõidu ohvriks kahe uppuva rivaali päästmise nimel; kahe peenisega atleet; laskja, kes heideti olümpiakoondisest välja, kuna ta peeretas liiga kõvasti, ning oma sporditähest kaksikõe asemele asunud jooksja – need on vaid mõned lood enam kui 400 seast, millest koosneb see tavatute olümpiaseikluste põnev kokteil.
Luciano Wernicke, Buenos Aires, 2019. aasta november
Antiikaeg ja renessanss
Vaid 192,28 meetrit pikk jooksudistants. Nii tagasihoidlik, lihtne ja lühike oli olümpiamängude algus. Selles väljakutses polnud midagi erilist ja sama võis öelda ka võitja kohta: Elisest pärit kokk nimega Koroibos. Aastal 776 eKr läbis ta nn ühe staadioni pikkuse distantsi kiiremini kõigist teistest ning naasis oma kodulinna oliivipärjaga. Kas see mees oli esimeste olümpiamängude esimene tšempion? Paljud ajaloolased väidavad, et Koroibos polnud siiski kõige esimene võitja, vaid et tema nimi oli lihtsalt esimene, mis raiuti kivisse enne paljude järgmiste võitjate nimesid, keda on maininud ka sellised luuletajad nagu Homeros ja Pindaros.
Too jooksuvõistlus kuulus mitmete religioossete ja kultuuripidustuste hulka, mis toimusid iga nelja aasta tagant kuue päeva kestel ühel tasandikul Olümpia pühapaiga kõrval – see oli kuulus oma Zeusile pühendatud kuju poolest, mida loeti üheks antiikaja seitsmest maailmaimest. Arvatakse küll, et jooksmises võisteldi seal juba vähemalt 150 aastat enne Koroibose ajalukku jäädvustatud saavutust, ent selle kinnituseks puuduvad kindlad tõendid.
Igatahes hakati pärast tolle koka võitu pidama olümpiamänge regulaarselt ja osalejate arv üha kasvas – nad olid pärit kõigist hellenistliku maailma nurkadest ning hiljem ka Rooma impeeriumi erinevatest provintsidest. Tollele lihtsale 192,28 meetri pikkusele jooksuvõistlusele lisandus muidki alasid: kahe staadioni jooks (diaulos ehk 384,5 meetrit), nelja staadioni pikkune jooks (769 meetrit), kaheksa staadioni pikkune jooks (1538 meetrit) ja isegi 24 staadioni pikkune jooks (dooria distants ehk 4614 meetrit). Siis leiutati pentatlon ehk viievõistlus (jooks, kettaheide, odavise, kaugushüpe ja maadlus), relvisjooks (joosti turvises koos oda ja kilbiga), rusikavõitlus ja hobukaarikute võiduajamised. Rusikavõitluse puhul puudusid kaalukategooriad ning võideldi kaitsmata pea ja paljaste rusikatega. Mingit ajapiirangut polnud ja võitlused lõppesid kas nokaudi või ühe võitleja loobumisega. Aastate jooksul lisandusid nahkribadest käekaitsed, mis ühtlasi ka suurendasid löögi tugevust. Oli neidki poksijaid, kes lisasid nahkribade alla tillukesi kive ja plii- või puutükke, et vastasele rohkem haiget teha. Need võitlused kütsid nõnda palju kirgi, et peagi loodi eriti verejanuliste meeleheaks uus ala: pankraation, kus olid lubatud kõik võtted, sealhulgas hammustamine, kägistamine ja löögid kubemesse. Uute spordialade lisandumine pikendas olümpia võistluskalendrit seitsmele päevale.
Algusest peale oli neil mängudel spirituaalne ja religioosne mõõde. Hiljem lisandus ka rahvuslik mõõde. Kaheksandal sajandil eKr kehtestasid Elise kuningas Iphitos, Pisa kuningas Kleistenes ja Sparta kuningas Lykurgos püha relvarahu, millega keelati mistahes sõjategevus Kreeka linnriikide vahel mängude toimumisnädalal. Keelatud oli ka relvastatult siseneda Olümpiasse, pühasse paika: „Kes julgeb sinna relvadega tulla, see on pühaduseteotaja.”
Kes tohtisid võistelda? Alguses vaid meessoost kreeklased, keda loeti vabadeks meesteks ja kel olid kõik kodanikuõigused ning kes polnud pannud toime pühaduserüvetusi ega kuritegusid. Hiljem hakati poliitilistel põhjustel lubama mängudele ka teistest riikidest osalejaid, eredaimaks näiteks on siinkohal Rooma keiser Nero. Reeglid ja eeskirjad graveeriti pronkstahvlitele, mis asusid ühes Olümpia templis. Võistlejad pidid linna saabuma vähemalt neli nädalat enne mängude algust ja elama laagris, kus lisaks harjutamisele tuli tutvuda võistlusreeglitega, ning kõik pidid andma vande, et nad lepivad kohtunike otsustega ja peavad kinni ausa võistluse põhimõtetest. Viiendal sajandil eKr juhtus rusikavõistluse finaalis selline lugu, et osaleja nimega Kleomedes tappis oma vastase. Kohtunikud diskvalifitseerisid ta, kuna leiti, et see tegu oli kuritahtlik, ning tema rivaal kuulutati postuumselt tšempioniks.
Võitjad said auhinnaks vaid oliivipärja. Kuid nende saavutust peeti linnriikide kaaskodanike seas nõnda tähtsaks, et tšempionid said mitmesuguseid hüvesid, mis olid mõnes mõttes võrreldavad praeguste elukutseliste omadega: maksusoodustused, eluaegsed pensionid, majad, toit ja muu kraam, mis võimaldas neil kangelastel elada muretult ja luksuslikult.
Milline oli aga naiste roll mängudel? Esialgu polnud neil kalendris oma võistlusalasid. Nad tohtisid osaleda vaid jumalanna Hera auks peetaval spordi- ja kunstifestivalil, mis toimus küll muul aastaajal. Olümpiasse lubati pealtvaatajatena vaid vallalisi naisi ja tüdrukuid. Abielus naistel oli publiku hulgas viibimine keelatud lausa surmanuhtluse ähvardusel. Selle reegli ainus teadaolev rikkumine puudutas naist nimega Kallipateira, kes maskeeris end meheks, kuna tahtis näha oma poja Peisirodose osalemist rusikavõitlusel. Kui noormees viimase võitluse võitis, unustas Kallipateira karmid reeglid ning tormas tunnetetulvas Peisirodost kallistama, ent ei märganud, et tal libises peast nägu ja juukseid kattev kangas. Kohtunikud ja pealtvaatajad avastasid pettuse, kuid naisele andestati, kuna ka ta isa ja vennad olid olümpiavõitjad.
Antiikolümpiamänge peeti kuni aastani 393 pKr, mil Rooma keiser Theodosius I Suur need Milano piiskopi Aurelius Ambrosiuse (Püha Ambrosius) palvel ära keelas, kuna too pidas neid ebamoraalseteks ja ateismi õhutavateks. Vähe sellest, et mängud keelustati – neid, kes peaksid püüdma üritust taasalgatada, ootas surmanuhtlus. Pool sajandit hiljem käskis keiser Theodosius II Olümpia templid hävitada. Tollele Rooma hävitustööle järgnes rida maavärinaid, mis ehitiste jäänused mulla alla matsid, ja need jäid inimsilma eest varjatuks järgmiseks kaheteistkümneks sajandiks. Alles 19. sajandi keskel avastas grupp mujalt Euroopast pärit arheolooge need vanad varemed ning Olümpia hiilgus toodi taas päevavalgele. Mõnikümmend aastat hiljem tuli prantslasest aadlikule ja haritlasele Pierre de Frédyle ehk parun de Coubertinile pähe hullumeelne idee suursugused olümpiamängud taas ellu äratada. Nojah, ega see polnudki nii väga napakas mõte. Theodosiuste dünastia liikmeid polnud ju enam elus, et oma absurdsetest keeldudest-käskudest kinnipidamist valvata.
Nero, olümpiavõitja
Paljud antiikaja kuningad ja keisrid otsustasid mängudel osaleda, et tõestada oma spordivõimekust. Makedoonia kuningas Philippos II, Aleksander Suure isa, võitis aastal 356 eKr hobukaarikute võiduajamise. Sel alal võistles ka Rooma keiser Nero. Ajalooraamatud ning film „Quo Vadis” kujutavad teda edeva ja mõrvarliku psühhopaadina. Lisaks oma veristele sõjakäikudele, rivaalide likvideerimisele ja koguni ema, venna ning esimese kahe naise tapmisele (teine naine Poppaea suri selle tagajärjel, et Nero lõi talle jalaga kõhtu, mis viis nurisünnituseni ja surmava verejooksuni) toetas too despoot kunsti ning laskis ehitada mitmeid teatreid ja koole. Nero pidas end jumal Apolloni järeltulijaks ning võrreldamatult andekaks muusikuks ja poeediks. Tema teoseid kiitsid siiski vaid tolle naeruväärse kliki liikmed, kellele ülistuskõnede eest heldelt tasuti. 67. aastal eKr sattus keiser vaimustusse olümpiamängudest ning otsustas oliivipärja võita. Maksku mis maksab. Türann osales kaarikuvõistlusel ja ostis rivaalid ära, et need sõidu üksteise järel katkestaksid. Nero