Cornwalli suvi. Liz Fenwick
Читать онлайн книгу.
minu eest informatsiooni. Andmed läksid lihtsalt kaotsi ja arvatavasti ei leita neid kunagi. Pean usaldama iseenda vaistu ja lõpu ise välja mõtlema. Kas mitte selles ei peitugi ilukirjandusteoste kirjutamise rõõm? Võin kirjutada raamatule just sellise lõpu, nagu ise tahan. Ma olen jumal enda loodud maailmas ja ajaloolisi fakte pean arvesse võtma vaid sel juhul, kui need on tõesti teada.
Kuulen samme ja pööran märkmed teistpidi. Sa ilmud särgitult ja paljajalu. Pisut sassis, mitte veel päris ärkvel. Sirutad käe välja ja ma ei suuda vastu panna.
„Tule voodisse tagasi. Praegu on veel liiga vara.”
Naeratan ja võtan su käest kinni. „Linnud on küll üleval.”
„Väga tubli neist, aga ma tahan sind enda kõrvale.”
Langeme ikka veel sooja vatiteki alla ja sa pomised Donne’i sõnu. „Mu arm, ei muu kui sinu pärast oleks lõhkunud ma seda õnnelikku ulma.”7 Su vajadus minu järele on rohkem ärkvel kui sa ise.
Ja sel ajal, kui sa taas unne vajud, meenutan viimaseid ridu luuletusest „Ulm”.
Sa tuled – süütad; lähed, et saaks tulla;
näen lootusest taas und, sest muidu tuleks surra.8
Meri laiub me ees ja päike alustab laskumist. Just sinu idee oli tulla aasta kõige pikemal päeval siia päikeseloojangut vaatama. Ütlesid, et peaksime viimset kui hetke ära kasutama. Vaatan sind kõrvalt ja mõtlen, et äkki sa siiski juba tead.
„See maastik võtab hinge kinni, kuigi on nii tööstuslik.” Osutad taamale depoo poole. Noogutan ja silmitsen allpool murduvaid laineid. Sügaval maapõues on maavarad ikka veel tallel. Nende kord tõusev, kord kahanev väärtus kujundas Cornwalli ja tema inimesi. Gryllside suguvõsal oli kaevandusi siin, põhjarannikul, kuid nende kodu Helwyn asus kesk idapoolseid laugeid orge.
Sa kallad termosest münditeed. Õhtuõhku kerkib auru. Mu unetuse tõttu sa mulle pärast kella kümmet hommikul enam kofeiini ei luba. Sa oled märganud minuga toimuvaid muutusi. Olgugi et mu keha ei näita neid välja, ilmneb iga tunniga järjest uusi märke mu aju vananemisest. Ma tunnen seda. Mõni hetk tagasi rääkisid sa Cadgwithist ja sellest, kuidas me seal käisime. Vaatasin sind mõttelagedalt, ma tean, et vaatasin. Mu nägu lõi õhetama, kui mainisid jutu sees näkineide. Alles siis meenus mulle eilne.
*
Õpeta kuulma, kuis laulab näkineid,
või tõrjuma kadeda meele pisteid,
ja veel,
mis teel
kõnnib õige meel.9
Neiu silmad liikusid sinuga baarileti juurde kaasa. Teadsin, mida ta mõtleb. Ta nägi su ilu ja imestas, miks sa oled minuga. Mina mõtlesin täpselt sama. Ometi naasid sa minu veini ja oma pindise õllega ega näinud teda, üksnes mind. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et nii ongi. Ma ei saanud usaldada omaenda mõtteid, sest kui sind minuga polnud, elasin hirmuga, mis oli mu kõhukoopasse pesa teinud. Neiut vaadates kadestasin ma tema noorust, ta ilu.
Mu põskedelt pisaraid pühkides küsid: „Päikeseloojang on nii ilus, et ajab su nutma?”
Mu suunurgad kerkivad. Soovin, et kõik oleks nii lihtne ja ma saaksin tõe välja öelda, aga kõige rohkem ajab mulle seejuures hirmu peale mõte, et … kui ma räägiksingi sulle kõik ära, siis kas mul see homme enam meeles oleks?
*
Teen silmad lahti ja laman maas. Kui pilk selgineb, näen, et tuled jooksuga minu poole. Sa oled näost valge. Pea on valus. Tõstan kätt ja puudutan meelekohta. Sõrmed saavad veriseks.
„Jäid terveks?” Su pilk püüab mind tervikuna hõlmata.
Nihutan end pisut.
„Ära liiguta.”
Kortsutan kulmu. „Miks?”
„Sul võib mõni luu katki olla.”
Raputan pead, pea tuikab. Panen silmad uuesti kinni. Ma ei tea, miks ma sedasi maas laman või kuidas ma siia lebama sattusin.
„Komistasin,” ütlen. Kiikan korraks sinu poole ja pööran pilgu ära, et sa ei näeks, et valetan.
„On sul kusagilt valus ka?” Sa lükkad mu juuksed silmade eest kõrvale.
„Pea.” Su selja taga õitsevad lilled ja ma haistan nende meeldivat lõhna, aga lillede nimi ei tule meelde. Sa naeratad mulle oma ebakorrapärast naeratust ja mu süda kaldub viltu.
„Näha on,” vastad. Sa võtad mul käest kinni, aitad mu maast üles ja talutad majja. Paned mu istuma, puhastad haava, suudled mu pead ja ulatad klaasi vett. Osad on vahetunud. Mu ihu tõmbub külmaks, hoolimata eredast päikesepaistest, mis aknast sisse tulvab.
„Eile ütlesid, et võiksime Pendennise lossi juures ära käia.”
Hingan hästi sügavalt. Täiesti võimalik, et ütlesin, aga hetkel püüan vaevaga meelde tuletada, kus see Pendennise loss asub. Sees liigahtab miski. Thomas Grylls. Ja Walesi prints. Mu õlad vajuvad veidi vabamasse asendisse. „Jah. Huvitav.”
„Jah, sa kirjutasid sellest pikalt-laialt.”
Mu pea nõksatab üles. Kust sa tead?
„Selle raamatu mitmes peatükis, kus sa Cornwallist ja kodusõjast kirjutad.” Sa lülitad kannu sisse. „Oled mõelnud, et võiksid materjali juurde otsida ja veel ühe raamatu välja anda?”
Avan suu. Kuidas ma saan? Olen selle peale mõelnud, aga praegu nõuab artiklitegi kirjutamine minult tohutu suurt vaeva, rääkimata terve raamatu teha võtmisest. Sa vaatad mind tähelepanelikult ja ulatad mulle tassitäie teed. Piimase ja magusa. Imeliku maitsega. Tavaliselt ma tee sisse suhkrut ei pane. Mu suu tõmbub krimpsu.
„Mul oli tunne, et sulle kuluks ära pisut lisaenergiat. Sa paistad kahvatu.”
„Paistan või?”
„Jah, sa pole viimasel ajal nagu enam päris enda moodi.”
„Ei ole?” Mul hakkab kõhus keerama.
„Minu meelest pole sa juba pikemat aega enam päris enda moodi.” Sa puhud oma tee peale, kulm kortsus. Mina hoian hinge kinni. „Aprillist saadik.”
„Aprillist?”
„Jah, sellest ajast saadik, kui sa oma täditütre matuselt tagasi tulid.”
Hingan sügavalt sisse. Täditütar. Ta oli kolmekümne üheksa aastane. Traagiline. Alzheimer. Varane vorm. Geenid. Tõusen, natuke teed loksub maha.
„Jah, ma sain endale seal mingi viiruse külge. Annab ehk seniajani tunda.”
Su silmad tõmbuvad vidukile. Mulle ei meeldi see, kuidas sa mind vaatad, pilguga hinnates. Mina olen sind tihtipeale pilguga hinnanud, aga sina oled mind alati lihtsalt armastanud. Nuuksatus pääseb kuuldavale ning ma torman vetsu ja panen ukse riivi. Vastu ust toetudes kuulen, kuidas sa teisel pool ust ootad. Kinnitan endale, et mul on niigi vedanud. Haigus ootas ära, kuni jõudsin üle viiekümne, ja lõi alles siis välja.
„Hebe?” Su hääl on anuv. Pean seni vastu pidama, kuni suudan emotsioone taas vaos hoida. Eriarst ütles, et see võib üha raskemaks osutuda, sedamööda kuis haigus progresseerub. Ta ei osanud öelda, kui kaua läheb, ainult niipaljukest, et mu perekonnalugu arvesse võttes läheb mul siiani täitsa kenasti. Kenasti. Päris libe sõna.
„Hebe?”
„Jah.”
„On sul kõik korras?”
Ei. Mul pole kaugeltki kõik korras. „Jah, hästi. Kohe tulen välja.”
Конец