1

      „Kes sind punapäist paksmagu ikka tahab!“

      See solvang tuli nagu välk selgest taevast.

      Tagantjärele oli Eleriin oma ekselukaaslasele isegi tänulik, sest ilma selle valusa hüvastijätuks välja sülitatud lauseta poleks ta ise midagi ette võtnud. Veel lähiajal tundis Eleriin rõõmu hoopis teistest asjadest kui praegu. Vaatamata omandatud haridusele Mainori kõrgkoolis ei osanud ta ennast tööturul müüa ja ega olnud erilist vajadustki. Ta elukaaslane teenis piisavalt, et neile võimaldada keskmisest parem toimetulek. Priidu autoremonditöökoja uksed polnud kunagi suletud ja kliente jagus nädalavahetustekski. See ehk panigi aluse Eleriini ümarduva vormi tekkimisele, et koos nad nagunii ei pääsenud kusagile ja üksi minna polnud viitsimist. Pealinnast paarikümne kilomeetri kaugusel elades kadus huvi ka trennis käimise vastu. Kodus kandis ta lohvakat hõlmikhõlsti ja selle all retuuse. Pikkadest jalgadest tingituna ei paistnud ta välimus tünnilik, ent vööpaelad jäid aina lühemaks ning rind kasvas suuremaks. Kui Eleriin nende kooselu algaastatel ärkas koos Priiduga, valmistas hommikueine ja jõi kaasaga kohvi, siis ajapikku magas ta veel magusamana tunduvat und edasi just siis, kui toaukse kolksatus andis märku mehe lahkumisest. Elu Priiduga sujus loomuldasa ja seda jahmatavam oli mehe ei-tea-kust tulnud reageering.

      Eelmisel õhtul sai maha peetud tüli. Eleriin oli kogemata söönud ära kogu roa, mille valmistas neile õhtusöögiks. Priit oli ise süüdi, et pikemaks korteri all paiknevasse töökotta jäi. Televiisorist ridamisi uudistesaateid vaadates ei märganudki Eleriin, et suu muudkui jahvatas ja köögi vahet voorides said kanafileega praekartulid otsa. See polnud esimene säärane juhtum, aga ta oli siis Priidule midagi muud tee kõrvale pakkunud, mees polnud pirtsutaja ja sobisid ka võileivad. Eelmisel õhtul siiski mitte.

      „Õhtust musike! Mulle toodi üks ameeriklane töösse, söön siva ja lähen töökotta tagasi. Hommikul lähevad kutid laevale, vaja masin valmis saada.“

      „Ära sega, Venemaal kukkus lennuk alla, issand… üheksa last ka… tulid olümpiaadilt, appii, kõik said surma!“

      „Hea küll, hea küll, saan ise söögi kätte, kuhu sa selle panid?“

      „Pime oled või, pann on pliidil!“

      Edasi Eleriin ei teagi, mis sai määravaks, aga ühtäkki oli Priit ta voodi ees ja tõmbas ropsuga suleteki pealt:

      „Tead, nüüd on lood sellised, et minule aitab! Korja oma kodinad kokku ja kao kus kurat!“

      Ukse paugatuse järel kobis Eleriin küll korraks voodist välja, aga kuna Kuuuurijas tuli teemaks ilusalongide skandaal, ei raatsinud ta sellest ilma jääda ja puges sängi tagasi. Priit töötas varavalgeni ning ajaks, mil normaalsed inimesed joovad kohvi, oli tal serveerimiseks valmis peretüli. Üsna koomiline oli see kahe armastava inimese omavaheline dialoog, kus üks heitis ette laviini alt pääsenud sadat surmapattu ja teine ei saanud mitte millestki aru, kuna polnud omaarust miskit valesti teinud.

      „Ma sättisin sulle ühe Golfi sõidukõlblikuks, sinna peaksid su asjad mahtuma küll. Palun lahku minu kodust ja elust!“ ütles Priit lõpetuseks ja heitis sohvale. Eleriin oli sellest mehe mõttetust tujutsemisest nii väsinud, et magas samuti ajani, mil toaukse kolksatus andis märku, et ta on üksi. Sel päeval tegi ta korraliku lõunasöögi. Lisaks ühepajatoidule ka kohupiimavormi. Oleks tahtnud leppimise puhuks veinigi lauale panna, aga pood oli kaugel ja sinna jalutamine ei olnud meeltmööda. Aknast välja vaadates märkas Eleriin, et Priit sõitis punase Golfiga õuest välja. Korraks käis läbi peast mõte, et helistab mehele ja laseb sel tuua veinipudeli, aga siis lõi käega. Pole vaja mingit romantikat neile, vabandama peaks tüüp hoopis ise ja lilledki hankima. Mees ei tulnud lõunaks koju ja Eleriin heitis harjumuspärasele lõunaunele.

      „Asi on vist tõsine,“ ehmus ta ärgates riidevirnu vaadates. Silma hakkasid ka autovõtmed ja tehniline pass. Uurides selgus, et ostu-müügi volitus ja kindlustuspaberid olid Eleriini nimele.

      „Lollakas!“ oli ainus sõna, mille ta mõttes Priidu suunas saatis, kui hakkas kappidest välja tõstetud ja elutoa sohvale virnastatud riideid prügikottidesse toppima. Priit oli igas asjas põhjalik. Ajal, mil Eleriin lõunaund magas, oli mees tema asjad enda omadest eraldanud ja virnastanud, iga hunniku peal suur kilekott. Asi tundus tõsine. Ehk oligi õige aeg lahku minna? Priidul tekkis aina rohkem tööotsi ka väljaspool garaaži ja nende suhtes puudus särts.

      Autot põlglikult vaadates lahvatas Eleriinil puna näkku:

      „Ah nii odavaks ta mind peabki!“

      See autoloks oli seisnud nende aia tagumises osas suve algusest saati. Tagavaraosadeks. Priit oli veel kirunud, et viissada eurot sellise panni eest maksta olevat olnud emotsiooniost. Eleriin lohutas teda siis kulunud naljaga: „Mis vahet sel mis auto, peaasi, et punane.“

      Järskude liigutustega toppis ta oma kraami prügikottidesse ja lohistas trepist alla autoni. Iga järgmist kotti sinna tarides ta märkas, et eelmine oli pagasiruumi tõstetud. Priitu ta ei näinud kusagil. Eleriin ei viivitanud raasugi. Ta veel näitab mehele, et temaga nii ei käituta. Las palub, et jääksin. Just! Ja siis olgu vein ja lilled toodud, enne ei võta ta Priitu jutulegi. See oli olnud viga, et ta demonstratiivselt koduvõtmed lauale jättis ja ukse sneprisse tõmbas. Mehel polnud plaaniski teda paluma hakata ja näost paistis hoopis kergendus. Eleriin mahutas end rooli taha ja lõi pea staarilikult selga:

      „Kuule sina, tavotinina, ära üritagi mind tagasi paluda! Mul ongi kõrini sellest, et oled alati töökojas, ei mingit seltskonnaelu ega hobisid. Mul on kõrini sellest diislihaisust, mis töökojast me korterisse imbub, ja sellest metallihaisust, mis sul isegi peale pesemist juustest ei lahku. Ma vääringi soliidsemat elu ja iseenesestmõistetavalt ka väärikamat meest!“

      Eleriin ei saanud jätkata, kuna Priidult tuli põlgust täis lõppsõna:

      „Kes sind punapäist paksmagu ikka tahab!“

      2

      Sel päeval, kui Priit ta välja viskas, polnud Eleriinil aimugi, kuhu minna. Kui ta sõitu alustades laskis silme eest läbi episoode nende ühisest elust, siis peagi lõi ta käega: „Ma mõtlen sellele homme.“

      Ta oli juba enne kultusromaani „Tuulest viidud“ lugemist peategelase Scarlett O`Hara eluhoiakut harrastanud ning hiljem sarnasuse üle üllatunud. Ka tema armastas ebameeldivaid mõtteid ja ka tegemisi riputada homse varna. Sinna need üldjuhul ka jäid. Järgmist homset ootama. Hetkel polnud tal sõidu vastu midagi. Oli soe suvi, ent põhjalik ja analüüsiv mees oli unustanud talle raha anda. Kuna see tundus uskumatu alatusena, peatas Eleriin auto ja otsis kõik laekad põhjalikult läbi. Ei kusagil mitte sentigi. Tekkis lootus, et mees ikkagi ootab teda koju tagasi. „Pangakaart!“ turgatas siis pähe. Eleriin pääses neti kaudu hõlpsasti panka ka telefonis. See oli siiski asjatu tegevus. Priit ei olnud talle raha kandnud. Kontol oli ainult neli eurot, mis vajalik panga hoolduskuludeks. Ega tal polnud aimu ka mehe rahalisest seisust. Tööde eest maksti sularahas. Ta oli korduvalt näinud, kuidas mees tunkede taskuid tühjendades kummutil sahtli avas ja seejärel lukku keeras. Vahel küsis seda toimingut tehes Eleriinilt, et kas naisukesel on vaja midagi suuremat osta. Tavaliselt ei olnud,