Kolm õde. Blackberry saare romaan, 2. raamat. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
mööblit teise korruse magamistoas ja elada remondi ajal ärklikorrusel. Boston ei kadestanud sugugi kolijate tööd, kes pidid raske mööbli kitsast trepist üles tassima.
Ja just nagu oleks ta mõtetega nõidunud, keeras Zeke’i päevinäinud pikap ümber tagurdava kolimisauto nende maja poole. Boston vaatas, kuidas mees parkis auto, väljus ja läks külgmise ukse poole.
Zeke liikus sama kergelt ja nõtkelt nagu siis, kui ta meest esimest korda nägi. Ta oli siis tervelt viieteistkümneaastane – suurel maal keskkooli teises klassis. Oli esimene koolinädal ja ta klammerdus sõpradesse nagu džunglisse sattunud emata ahv. Zeke oli viimases klassis. Nägus. Seksikas. Jalgpallimeeskonnas. Vaatamata septembrikuise õhtupooliku kuumusele, kandis ta spordijopet.
Boston heitis talle vaid ühe pilgu ja oli kõrvuni armunud. Talle oli kohe sel hetkel selge, et Zeke on see õige. Zeke’ile meeldis aasida, et temal kulus selleks rohkem aega. Et ta leppis saatusega alles pärast seda, kui oli Bostoniga kümme minutit rääkinud.
Ja nad olid sellest ajast saati koos. Nad abiellusid, kui Boston oli kahekümneaastane ja Zeke kakskümmend kaks. Nende armastus püsis vankumatuna ja nad olid koos nii õnnelikud, et lükkasid pere loomise edasi. Bostonil tuli oma karjäärile jalad alla saada ja Zeke oli äriga ametis. Nad tahtsid maailma näha. Nende elu oli täiuslik.
„Tere, kullake,“ hüüdis Zeke köögiuksest sisenedes. „Naaber kolis sisse.“
„Nägin.“
Zeke väljus köögist ja tuli tema poole, pruunides silmades nagu ikka armastus, kuid nüüd ka ettevaatus. Sest viimase kuue kuu jooksul tundus, et pigem lähevad neil asjad untsu kui täkkesse.
Kõige selle alus oli süüdistamine, mõtles Boston teekruusi käes surudes. Peas teadsid nad mõlemad, et kumbki pole süüdi, kuid südames... Noh, ta ei saanud Zeke’i südame asjus sõna võtta, kuid tema enda oma muutus tühjuseks. Viimasel ajal oli ta hakanud mõtlema, kas on võimalik, et armastus elab mustas augus.
„Tema ümberehitus avaldab meie selle aasta majandustulemusele suurt mõju,“ ütles Zeke. „Käitu temaga sõbralikult, eks?“
Boston naeratas. „Ma käitun alati sõbralikult.“
„Oota lihtsalt oma juttudega seni, kuni oleme tšekid rahaks teinud.“
Boston pööritas silmi. „Ma tähistasin suvist pööripäeva vaid ühel korral ja sedagi üksnes sellepärast, et olla viisakas oma sõbra vastu kunstiklassist, mida ma parasjagu juhendasin.“
„Sa võid olla vahel üsnagi veider, ilma et peaksid selles teisi süüdistama.“
„Lihttööline.“
„Veidrik.“ Ta suudles Bostonit kaelale. „Toon asjad ära.“
Ta läks tagasi auto juurde. Boston heitis pilgu kellale ja nägi, et õhtusöögi tegemiseks on veel liiga vara. Ta leidis, et kuna ilm on nii ilus, võiks ju burgereid grillida. Selle kevade esimesi. Zeke oli eelmisel nädalavahetusel selle kõrgtehnoloogilise roostevabast terasest koletise välja vedanud ja sügeles seda tööle panema.
Võiksin salati teha, mõtles ta. Kutsuda vast ka Andi. Pärast ränka kolimispäeva on ta kindlasti väsinud ja Boston teadis, et Andi majas pole õiget kööki.
Zeke naasis, süli täis plaane ja lepinguid. Ühes käes oli tal lõunasöögikarp, teise mingi väike karbike.
Boston naeratas. „Kas see on minule?“
„Ei tea. Ostsin selle maailma kõige ilusamale tüdrukule. Kas see oled sina?“
Olgu asjad nii untsus kui tahes, Zeke üritas ikka endast parima anda, mõtles Boston. Zeke oli hooliv ja tõi talle alatasa väikesi kingitusi.
Kingitused ise polnud kallid. Uus pintsel, lilleõis, juustesse vanaaegne klamber. Kõigi abielus oldud aastate jooksul oli Zeke üritanud igati mõista anda, et mõtleb tema peale. Et ta on Zeke’ile oluline. Osaliselt hoidiski just see liim nende abielu koos.
Boston tahtis karbikest võtta, kuid Zeke peitis selle selja taha. „Kannatust, noor daam.“
Ta pani paberid lauale ja ulatas siis pikkamööda karbikese naisele. Boston võttis selle ootusärevust nautides vastu.
„Briljandid?“ küsis ta, kuigi teadis, et neist ei huvitu kumbki.
„Pagan. Kas sina tahtsid briljante? Sest tegelikult on see uus auto.“
Vaatamata nöökamisele oli Zeke’i hääles mingi teistsugune noot. Ja kui Boston pilgu tõstis, nägi ta mehe silmis kõhklust. Boston avas pikkamööda karbi. Ta pilk langes tillukestele roosadele papudele.
Heegeldatud kaunistuse ja paeltega papud olid kootud imepeenest lõngast. Ilusad ja tütarlapselikud. Nende nägemine pani sisimas pitsitama. Bostonil oli raske hingata. Ta keha muutus külmaks ja karbike papudega kukkus käest.
„Kuidas sa võisid?“ küsis ta vaevukuuldavalt. Teda läbistas lõhestav valu. Ta keeras selja, üritades valukoletist kindlalt puuris hoida.
Zeke haaras tal käest kinni. „Boston, ära tõuka mind eemale. Ära keera mulle selga. Anna mulle võimalus, kullake. Me peame sellest rääkima. Sellest on juba pool aastat möödas. Me võime ju ikkagi pere saada. Teise lapse.“
Boston rebis oma käe lahti ja vahtis talle vihaselt otsa. „Meie poeg suri ära!“
„Mis sa arvad, et ma ei tea seda või?“
„Sinu käitumise järgi võiks seda küll arvata. Sina ütled pool aastat, nagu oleks see terve igavik. Aga ei ole. Üldse mitte. Ma ei saa sellest iial üle, kas saad aru? Mitte iial.“
Ta nägi, kuidas Zeke’i silmadest kadus armastus ja asendus millegi palju süngemaga. „Sa teed seda ikka ja jälle,“ ütles Zeke. „Sa tõukad mu eemale. Me peame edasi minema.“
„Sina mine edasi,“ ütles Boston ning temas võttis maad tuttav tuimus. „Mina püsin siin, kus ma olen.“
Zeke surus huuled kokku. „Nagu ikka,“ ütles ta. „Olgu. Kui tahad rohkem aega, siis saad. Mina lähen ära. Ja ma ei tea, millal ma tagasi tulen.“
Ta kõhkles, enne kui ringi keeras, just nagu oodates, et Boston paluks, et ta ei läheks ära. Boston surus huuled veelgi tugevamalt kokku, ta tahtis üksi olla – ei, ta vajas seda. Zeke kavatses end täis juua ja temal polnud selle vastu midagi. Tema uputab end maalimisse ja Zeke pudelisse. Niimoodi nad oma valu talusid.
Zeke läks pead vangutades välja. Paari sekundi pärast kuulis Boston, kuidas mees käivitas auto.
Kui mootorimüra vaibus, läks ta tagasi stuudiosse. Sisenedes ei näinud ta suurtest akendest sisse hoovavat valgust, tema enda jooniste järgi tehtud riiuleid, molberteid ega oma saatust ootavaid tühje lõuendeid. Tema pilk langes hoopis Liami portreedele. Pojale.
Väikesed visandid ja elusuurused portreed. Joonistused ja akvarellid. Ta oli kasutanud kõiki materjale, kõiki vahendeid. Ta oli loonud neid pilte sadu, kui mitte tuhandeid. Pärast lapse maha matmist polnud ta suuteline midagi muud joonistama. Ta ei tahtnud midagi muud luua.
Nüüd, süda endiselt tagumas, keha endiselt jäine, võttis ta visandiploki ja pliiatsi. Ta istus oma lemmiktoolile ja hakkas joonistama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской