Andestamatud kuriteod. Laura Griffin
Читать онлайн книгу.
Vaata videot. Kurat, Lexuse tüüp jättis isegi võtmed sisse, kui jooksis suitsu ostma.“
Jonah hõõrus silmi. „Võib-olla sõitis Mia sinna, kurjategijale hakkas auto meeldima ja ta otsustas selle kasuks, ehkki tagaistmele oli keerulisem pääseda.“
Ric puuris paarimeest pilguga. Talle ei meeldinud selline stsenaarium ja Jonah sai aru, miks. Esiteks tähendas see, et Mia oli ründaja sihtmärgiks. Teiseks viitas see sellele, et mees ei kavatsenud teda Old Mill Roadile sõites sõbralikult sinna maha jätta.
Mees oli tulnud parkla kaguservast, mis tähendas, et ta võis tulla Minute-Marti vastast, ükskõik, millisest firmast – keemilisest puhastusest, lemmikloomapoest, sõõrikukohvikust. Nendes polnud turvakaameraid. Ja loomulikult võis ta tulla kust iganes. Lihtsalt mingi tüüp, kes oli läbisõidul ja otsis kerget saaki.
Ric tõmbas käega läbi juuste ja nõjatus plasttooli seljatoele. „Ma vihkan seda juhtumit ja see on alles kolm tundi vana.“
Jonah vihkas seda ka. Igasugune juhtum, mille käigus sai surma politseinik – isegi kui tegemist oli pensionil politseinikuga –, oli kuradima vastik. Mõned võmmid ei tahtnud ebausu tõttu selliste juhtumitega tegelda, nagu kanduks ohvri halb õnn nende peale edasi.
„Hei, te olete ikka siin?“
Jonah käänas kaela, aga küsimus ei vajanud vastamist. Uksel seisis Vince Moore. Ta sõi ilmselt päevavanust viinerisaia ja tema särgirinnale oli tilkunud kastet.
„Leidsime kuriteopaigalt padrunikesti,“ ütles Moore täissuuga. „Kaks tükki. Üks kraavis, teine teepeenral. Kas saadan need Austinisse?“
„Osariigi labor on umbes,“ sõbas Ric. „Saada Delphi keskusesse.“
Jonah vaatas paarimehe poole. Delphi keskus oli eralabor, seega kallis, ent ilmselt ei vaidle keegi selle juhtumi puhul Ricile vastu, kuna surnukuuris lebas siiski San Marcose endine politseinik.
„Kas see tüdruk ei tööta mitte Delphi keskuses?“ Moore’i suunurk kerkis Rici poole pöördudes.
„Mis tüdruk?“
„Tänaõhtune. See, kel on võimas partii.“ Moore tegi vaba käega pigistava liigutuse.
„Ta on DNA-uurija,“ vastas Ric ja pöördus uuesti video poole.
„Mis värk sellega on? Magad temaga või mis?“
Ric vaatas Moore’i.
„Nägin teid rääkimas,“ jätkas viimane. „Ta vaatas sind nii, et ma arvasin...“
„Ei.“ Ric kopsis taas arvutihiirt ja vaatas salvestust uuesti.
„Sa siis laenasid talle oma tagi, aga sa ei maga temaga. Kas mina tohin talle helistada?“
„Lase käia.“
Moore naeratas laialt, kortsutas saiapaberi ära ja viskas Jonah’ jalgade juurde prügikasti. Ta viskas mööda.
„Nägudeni siis.“
Kui ta oli lahkunud, vahtis Ric endiselt arvutiekraani, nagu võiks seal juhtuda midagi uut.
„Ta teeb seda ka,“ sõnas Jonah.
Ric vaatas teda ja lõualihas pinguldus. Siis vaatas ta ukse poole. „Kust ta teab, kus Mia töötab?“
„Kõik jaoskonna politseinikud teavad, kus ta töötab,“ vastas Jonah. „Ta pidas meile eelmisel aastal seminari, mäletad? Puudutusega ülekandunud DNA kohta?“
Jonah ei täpsustanud, aga nägi, et paarimehele meenus. Doktor Voss oli astunud oma helepruuni hobusesaba ja säravvalge laborikitliga poodiumile ning tema ettekande lõpuks olid kõik mehed auditooriumis teda vähemalt kümme korda pilguga lahti riietanud.
Ric hõõrus ninaselga. „Kuradi kurat. Sellest tuleb üks nõme juhtum. Ma tunnen seda.“
Jonah vaatas, kuidas Mia istus Jeepi rooli, teadmata, et näeb varsti pealt politseiniku tapmist ja peab elu eest põgenema.
„Jah.“ Jonah ohkas. „Mina tunnen ka.“
Ric peatas auto hubase valgustusega maja ees ja raputas pead. Ta oleks pidanud teadma. Mia kuulas küll häid soovitusi, aga heitis need samas kõrvale.
Ric kontrollis mööda betoonist teed minnes uuesti numbrit. Sugarberry Lane 455. Aadress kõlas – ja nägi välja – nagu muinasjuturaamatus. Aias kõrgus tohutu tamm. Kõnniteed ääristasid kenasti pügatud põõsad. Maja ise oli 1930-ndate omapärases stiilis, mida armastasid taastada inimesed, kel oli palju vaba aega. See oli valge laudise, mustade aknaluukide ja laia verandaga, mis hetkel oli täis kokkulitsutud kaste.
Ric piidles kella andes kaste. Tundus, et naine oli äsja siia kolinud. Või äkki mitu kuud tagasi. Ric polnud teda suvest saadik näinud. Ta oli neli kuud tagasi andnud järele soovile naisele helistada. Ta ei tundnud Miast puudust. Ta vaevu mõtles temale – ainult paar korda keset ööd, kui sõitis töölt koju tühja korterisse.
Ric kuulis samme ja valgus uksesilmas kustus, kui naine välja vaatas. Lukk kolises ja uks läks lahti.
„Kell on veerand neli,“ ütles Mia ja pani rusikas käe puusa.
Ta oli roosa siidist öösärgi vahetanud flanellist pidžaamapükste ja liibuva T-särgi vastu. Ricil ei sobinud üksisilmi naist vahtida.
„Sõitsin lihtsalt mööda. Su maja on valgustatud nagu staadion.“
Mia astus eest, et mees sisse lasta ja Ric pühkis korralikult matil jalgu. Naine oli ilmselt duši all käinud ja tema küünarnukk oli puhtas valges sidemes.
„Kas ma tunnen kohvilõhna?“
Mia lükkas niiske juuksesalgu kõrva taha. „Sõltub. Kas see on ametlik visiit või oled sa siin kui mu sõber?“
Sõber. Ric polnud naisest kunagi nii mõelnud. „Natuke mõlemat. Kuidas sa haiglast koju said?“
„Sophie käis mul järel.“
„Ja Sophie on...?“
„Sa tead teda.“ Naine möödus temast ja läks paljajalu mööda koridori edasi. Ric järgnes talle. „Ta töötab Delphi keskuses. Sa oled teda tuhat korda näinud.“
„Administraator,“ ütles Ric. „See, kel on vinge...“
„Jah.“ Mia heitis talle üle õla pahase pilgu.
„Ma kavatsesin öelda lauluhääl.“ Ric läks naise kannul kööki, mis oli täis pappkaste. „Kuuldavasti käib ta Austinis ööklubis lauljana esinemas.“
Mia võttis kohvikruusi ja tema T-särk paljastas tükikese heledat ihu.
„Suhkrut?“
„Musta.“
Mia kallas kruusi kohvi. Ric nõjatus vastu kapiserva ja pani käed rinnale risti. „Arvasin, et peatud kellegi juures, kuni lukksepp luku ära vahetab.“
„Helistasin ööpäevaringsesse lukuabisse.“
„See polnud kindlasti odav.“
Naine kehitas õlgu. „Sophiel oli sõber külas. Ma ei tahtnud segada.“
Ric jälgis teda hoolega. Seega kallimat Mial polnud. Ega ka sõbralikku endist kallimat, kes oleks tal oma diivanil lasknud magada. Ric oleks võinud naisel lasta enda juures ööbida, aga ei usaldanud ennast, kartes naise habrast emotsionaalset seisundit ära kasutada.
Kuigi tegelikult ei näinud naine habras välja. Ta jälgis Miat üle kruusiserva. Naine oli ergas, energiline ja tegeles umbes saja väikese maitseainepurgi sättimisega. Varasem vaenulikkus oli taandunud, ent aastatepikkune kogemus naistega ütles Ricile, et see pole kadunud, vaid lihtsalt peidus.
„Sa paned maitseained tähestiku järjekorda,“ tähendas mees.
„Mis