Tüdruk, kes teadis liiga palju. Amanda Quick
Читать онлайн книгу.
olulisem oli küsimus, miks avas tapja seifi ja seejärel nii kallihinnalise eseme maha jättis?
Sellepärast, et ta jahtis midagi muud, mõtles naine. Märkmikku.
Ta libistas kaelakee sametkotti tagasi ja pani selle seifi.
Anna läks vestibüüli, võttis kohvri kätte ja kiirustas välja. Sportlik Packardi kabriolett, mille Helen talle poolvägisi kinkinud oli, seisis sissesõiduteel. Naine viskas kohvri ja käekoti pagasiruumi ja istus rooli taha – ning oleks tänu- ja kergendustundest peaaegu kokku vajunud, kui heas korras mootor esimesel katsel käivitus.
Naine pani esituled põlema, lükkas käigu sisse ja sõitis mööda looklevat sissesõiduteed avatud väravatest välja ja suurest majast eemale.
Ta klammerdus kõvasti rooli külge ja sundis end keskenduma. Ta polnud sel õhtul kõiki Helen Spenceri saladusi teada saanud, kuid komistanud piisavalt paljude otsa, et üks asi selgeks ja klaariks saaks. Ta peab New Yorgist võimalikult kaugele pääsema.
Kitsas mägitee lookles ja käänles maona alla orgu; teega harjumatute inimeste jaoks oli see kurnav sõit, eriti pimedas. Aga vanaisa oli tüdruku juba kolmeteistkümne aasta vanusena autot juhtima õpetanud ja õppida oli tal tulnud kehvadel mägiteedel. Ta teadis, kuidas järskude kurvidega toime tulla ja seda konkreetset mägiteed tundis ta väga hästi. Anna oli oma tööandjat möödunud aastal väga palju kordi tolle Manhattanil asuva korteri ja eraldatud häärberi vahet vedanud.
Enne Anna häärberisse saabumist oli sohvri rolli täitnud Heleni ustav ülemteener härra Bartlett. Aga Bartletti nägemine oli hakanud viletsaks jääma. Helen oli kaalunud Annat palgates uue sohvri otsimist. Naine oli olnud väga rõõmus, kui avastas, et lisaks stenograafioskustele oli tema erasekretär ka vilunud autojuht. Tänu sellele saan ma autojuhi arvelt kokku hoida, oli naine öelnud.
Heleni jaoks oli võimalikult väheste inimeste palkamine alati väga oluline olnud. Ta polnud kitsi tööandja – tegelikult suisa vastupidi – kuid väga konkreetselt selgeks teinud, et ei soovi oma häärberisse väga palju inimesi. Täna jõudis Annale viimaks pärale, et personali piiratud arvu taga oli vajadus varjata saladusi.
Ma olen ikka erakordselt naiivne olnud, mõtles Anna.
Ta oli alati uhkust tundnud oma oskuse üle maailma külma ja realistliku pilguga vaadata. Tema positsiooniga naine ei saanud endale sellist luksust nagu optimism, lootus ja sentimentaalsus lubada. Ta pidas end enamasti väga intuitiivseks, mis puudutas teistest inimestest arvamuse kujundamisesse. Aga kui ta vigu tegi, olid nende tagajärjed tõelise katastroofiga võrdsed.
Naine jõudis mäejalamil asuvasse väikesesse unisesse külla ja pööras peateele. Suutmata sihtkoha osas selgelt mõelda valis ta suvalise marsruudi ja sõitis läbi mitme tibatillukese linna.
Põgene.
Järgmisel päeval jätkas ta juhuslikul marsruudil, peatudes üksnes tankimiseks ja võileiva ostmiseks. Aga öö saabudes sundis väsimus teda autojuhtidele mõeldud laagriplatsile pöörama. Selle omanikud ei küsinud ta nime, vaid piirdusid rahasummaga, mille eest ta sai eraldi majakese ja sooja toidu.
Naine vajus voodile kokku ja magas koidikuni rahutut und. Ärevates unenägudes pages ta nähtamatu ohu eest ja Helen õhutas teda kiiremini jooksma.
Anna ärkas kohvi lõhna peale. Sellal, kui ta kämpingut pidava paari valmistatud hommikusööki sõi, saabus kaubaauto ajalehtedega. Naine ostis endale lehe ja voltis selle hirmu ja uudishimu segu tundes lahti. Uudised Helen Spenceri mõrvamisest olid esilehel.
JÕUKAS NEW YORGI SELTSKONNADAAM JÕHKRALT MÕRVATUD.
ERASEKRETÄR KADUNUD. POLITSEI SOOVIB TEDA KÜSITLEDA.
SURNUD NAISE SEIFIST LEITI VARASTATUD KAELAKEE.
Anna veri tardus ehmatusest. Teda kahtlustati nüüd Helen Spenceri mõrvas. Talle meenus taas Heleni hoiatus: Sa ei tohi mitte kedagi usaldada – ei politsei ega FBI-d. Ennekõike ära usalda ühtki kallimat.
Viimase asjaga oli Anna meelest kõik lihtne. Tal ei olnudki kallimat. Ta polnud pärast Bradley Thorpe’i kellegagi käinud. See alandav häving oli olnud üks viimaseid juhtumeid, mil naise intuitsioon teda rängalt alt vedas.
Naine sundis end paanikat tõrjuma. Ta oli Gilberti sekretäride kooli uhke kasvandik. Gilberti tüdrukud ei satu paanikasse. Teda oli õpetatud kaost ohjama. Ta teadis, kuidas prioriteete seada.
Olulised asjad kõigepealt: oli aeg endale sihtkoht valida. Ta ei saanud lõputult sihitult mööda idarannikut edasi-tagasi sõita. Vaid mõte võimalusest nädalaid, kuid või koguni aastaid pagedes veeta mõjus ta närvidele hävitavalt. Lisaks saab raha mingil hetkel otsa. Varem või hiljem peab ta endale mingi peatuspaiga leidma. Hinge tõmbama. Töö otsima. Endale uue elu rajama.
Ta polnud ainus peatuspaigas ööbinud inimene. Teisedki kogunesid hommikusöögilaua taha, kibeledes taas teele minema. Nad ajasid omavahel muretult juttu, jagasid oma reisikogemusi. Kõik jutud algasid ühe ja sama küsimusega: kuhu te teel olete?
Vastuseid oli palju, kuid naisele jäi kõrva üks neist, kuna see äratas inimestes alati uudishimu, imetlust ja kutsus esile laua ümber istujate nõustuvaid peanoogutusi.
Selleks ajaks, kui ta hommikusöögi lõpetanud oli, sai otsus tehtud. Ta teeb sedasama, mida arvutud teised inimesed olukorras, kus nad peavad endale uue elu rajama. Ta suundub läände, sellesse müütilisse piirkonda, kus ääretu sinine ookean pilvitu taeva all sillerdab ja inimeste aedades kasvavad apelsinipuud. Sinna, kus glamuursed inimesed hõbedasel ekraanil võlukunsti teevad ja oma vaba aega kõikvõimalike skandaalidega sisustavad. Kohta, kus kõik on oma tuleviku ülesehitamisega nii hõivatud, et kellelgi pole aega tema minevikule tähelepanu pöörata.
Naine istus rooli taha ja hakkas lääne poole sõitma.
Mingil hetkel mõtles ta endale välja uue nime. Irene Glasson. Naise meelest oli sellel Hollywoodile iseloomulik kõla.
Ta leidis tee tulevikku algamas just kohast, kus see teiste rännumeeste sõnul asus – Chicago kesklinnast.
Route 66 viib ta otseteed Californiasse välja.
2. peatükk
„Sa ei saanud hakkama.“ Graham Enright pani käed laua peale kokku. „Lisaks Spencerile otsa peale tegemisele pidid sa märkmiku kätte saama.“
Julian seisis seinal rippuva art déco stiilis portree ees ja uuris seda kunstiasjatundjale omase tähelepanelikkusega. Ta oleks vajadusel võinud sellist rolli mängida küll. Mees polnud saanud mitte üksnes suurepärast haridust, mis hõlmas ka kauneid kunste, vaid oli ühtlasi sündinud näitleja.
Kõik, alates tema kunstipäraselt lõigatud blondidest juustest ja lõpetades moodsa ülikonna, täiusliku sõlmega lipsu ja elegantse taskurätikuni rinnataskus, andis mõista, et vabal ajal mängib mees polo. Tema aktsent ja kombed esindasid läbi ja lõhki idaranniku vana raha ja see ei olnud mängitud. Juliani esivanemad polnud Ameerikasse saabunud küll päris Mayfloweriga, aga siiski üsna varsti pärast seda ankrusse heitnud purjelaeva pardal.
„Ma eeldasin, et märkmik on Spenceri seifis,“ tähendas Julian. Ta olek ja hääl andsid mõista, et jutuajamine tüütab teda. „See oli igati loogiline koht, kust otsida, niisiis murdsin selle lahti. Muide, mul kulus selleks üsna mitu minutit. Kui avastasin, et seda kuramuse märkmikku polegi seal, otsisin kabineti ja Spenceri magamistoa läbi. Kogu maja läbiotsimine olnuks võimatu. See vana häärber on hiiglasuur.“
„Spenceril oli ilmselt teinegi seif, võimalik, et põranda alla peidetud.“
Julian tõmbas oma sigaretist pika mahvi. Ta suitsetas Prantsuse kaubamärgiga sigarette. Väga kalleid. Väga eksklusiivseid.
„Mida ma oleksin sinu arvates tegema pidanud?“ küsis mees. Ta ei pööranud portreelt pilku. „Kõik põrandalauad peidetud seifi otsides üles kiskuma? Vabandust, ma ei ole puusepp. Ma ei tee remonditöid.“
„Sa