I RAAMAT

      DÜÜN

      Vaekausid tuleb täpselt õigeks seada kohe alguses. Seda teab iga Bene Gesseriti1 õde. Kui hakkate uurima Muad’Dibi elu, suvatsege ta kõigepealt hoolsasti paika panna ajas: ta sündis padišahh-imperaator Shaddam IV viiekümne seitsmendal valitsemisaastal. Ja veelgi hoolsamini asetage ta õigesse kohta ruumis: planeedile Arrakis. Ärgu eksitagu teid tõik, et ta sündis Caladanil ja veetis seal oma elu esimesed viisteist aastat. Arrakis, Düüniks kutsutud planeet, on tema paik igavesest ajast igavesti.

      Nädal enne nende ärasõitu Arrakisele, kui lahkumiseelsed askeldused olid saanud sisse peaaegu talumatu hoo, tuli Paul-poisi emale külla keegi vanamoor.

      Öösel oli Caladani lossis soe ning vana kivihoone, kus kahekümne seitsme põlvkonna vältel oli olnud Atreideste perekonna kodu, kattus jaheda rõskusega, mida sellele enne ilmamuutust ikka kogunes.

      Naine lasti Pauli toaga külgnevasse võlvkäiku kaugest külguksest ja hetkeks lubati tal lävelt piiluda poissi, kes magas oma voodis.

      Põranda kohal rippuva hämaraks keeratud kandurlambi poolvalguses nägi ärganud poiss oma uksel kogukat naisekuju, mis seisis sammu võrra tema emast eespool. Vana naine nägi välja nagu nõid – ämblikuvõrku meenutav juuksepulst kapuutsina näo ümber, silmad kalliskividena hiilgamas.

      „Kas ta pole väike oma ea kohta, Jessica?” küsis vana naine. Tema hääl kõlas kägisedes ja katkendlikult nagu häälestamata balisetil.

      Pauli ema pehme kontraalt vastas: „Atreidesed on tuntud oma hilise kasvu poolest, Teie Kõrgeausus.”

      „Olen kuulnud, olen kuulnud,” kägises vana naine. „Kuid ta on juba viisteist täis.”

      „Seda küll, Teie Kõrgeausus.”

      „Ta on üleval ja kuulab, mis me räägime,” ütles vana naine. „Kaval väike võrukael.” Ta itsitas. „Aga kuningatele kulub kavalus ära. Ja kui ta tõesti on see Kwisatz Haderach… noh…”

      Oma varjulises voodis hoidis Paul silmi vaevu pilukil. Kaks helendavat ovaali – vana naise silmad – näisid tema omadesse vaadates paisuvat ja hiilgavat.

      „Maga hästi, väike võrukael,” ütles vana naine. „Homme läheb sul vaja kõiki oma võimeid, et toime tulla minu gom džabaariga.”

      Ning tõuganud välja Pauli ema ja sulgenud ukse paraja tümpsuga, oligi ta läinud.

      Ärkvel lebades mõtles Paul: mis on gom džabaar?

      Kogu tollel muutuste ajal polnud ta näinud midagi veidramat kui see vana naine.

      Teie Kõrgeausus.

      Ja kuidas ta kõnetas tema ema emand Jessicat – otsekui oleks too mingi toatüdruk, aga mitte benegesseritlasest daam, hertsogi konkubiin ja tolle kõrgestisündinud pärija ema.

      Kas gom džabaaril on Arrakisega mingi seos, mida ma peaksin juba enne sinnasõitu teada saama? mõistatas poiss.

      Ta suu kordas võõraid sõnu: Gom džabaar… Kwisatz Haderach.

      Õppida oli tulnud palju. Arrakis erines Caladanist sedavõrd, et poisil käis uutest teadmistest pea ringi. Arrakis – Düün – Kõrbeplaneet.

      Tema isa ülemmõrtsuk Thufir Hawat oli seletanud asja nõnda: nende surmavaenlased Harkonnenid olid olnud Arrakisel kaheksakümmend aastat, kasutades planeeti ebafeoodina ja kaevandades sealt CHOAM-kompaniiga sõlmitud lepingu alusel melanžinimelist geriaatrilist vürtsi. Nüüd Harkonnenid lahkusid, et teha plats puhtaks Atreideste Kojale, ja näivalt oli see hertsog Leto võit. Kummatigi kätkes too näivus surmaohtu, sest hertsog Leto oli Landsraadi Kodade hulgas populaarne.

      „Populaarne mees äratab vägevates kadedust,” oli Hawat ütelnud.

      Arrakis – Düün – Kõrbeplaneet.

      Uinudes nägi Paul und koopast Arrakisel ja vaikivast rahvahulgast, kes kumakuulide kahvatus hiilguses kõikjal tema ümber liikus. Paik oli pühalik otsekui peakirik ning ta kuulis, kuidas seal tasa tilkus vett – silksolk, silk-solk. Magadeski teadis Paul, et mäletab seda ulma ka ilmsi. Ta mäletas alati unenägusid, mis täide lähevad.

      Ulm hajus.

      Ärgates leidis Paul end soojast voodist ning otsekohe ründasid teda mõtted… mõtted. Võib-olla ei väärinudki tema lahkumiskurbust too Caladani lossi maailm, kus tal puudusid mänguseltsilised ja omavanused kaaslased. Pauli õpetaja dr Yueh oli vihjanud, et Arrakisel ei järgita rangelt fofrelutšide klassisüsteemi. Planeeti asustasid inimesed, kes elasid kõrbe äärealadel ilma ühegi kamandava kaiidi või bašaarita: see oli fremeniteks nimetatav rahvas – virvatulukesed liival, kelle hulka polnud loendada suutnud ükski imperaatorlik regaat.

      Arrakis – Düün – Kõrbeplaneet.

      Oma pingsust tajudes otsustas Paul sooritada vaimlis-kehalise harjutuse, mille ema oli talle õpetanud. Kolm kiiret hingetõmmet vallandasid reaktsiooni, muutes teadlikkuse hõljuvaks… koondades teadvust… laiendades aorti… vältides teadvuse koondamata osi… vallates teadvust valikuliselt… lastes hapnikurikkal verel kiiresti voolata keha kurnatud piirkondadesse… toitu-julgeolekut-vabadust ei saavutata vaid vaistlikult… loomne teadvus ei välju käesolevast hetkest ega küüni mõtteni ohvrite võimalikust väljasuretamisest… loom hävitab ega valmista… loomsed rõõmud jäävad taju tasemele ja väldivad tunnetust… inimene vajab kaardivõrgustikku, mille taustal universumit vaadelda… valikuliselt koondatud teadvus, see ongi su kaardivõrgustik… keha tervikuna suunab jõu- ja verevoogu oma sügavaima teadlikkuse järgi rakkude vajadusest… kõik asjad/rakud/olendid on mittejäävad… sisimas voo-jäävuse poole püüdlevad…

      Uuesti ja uuesti kordas Paul seda harjutust oma hõljuvas teadlikkuses.

      Paul tundis läbi suletud laugude, kuidas aknalauda puudutas kollane koiduvalgus, ta avas silmad, kuulis lossis taas puhkenud siginat-saginat, nägi magamistoa laetalade tuttavat mustrit.

      Saali uks avanes ja sisse vaatas ta ema, pronksikarva juuksed krooni juurde musta paelaga üles pandud, näoovaal tundetu ja roheliste silmade pilk rahulik.

      „Oled üleval,” ütles ta. „Kas magasid hästi?”

      „Jah.”

      Paul uuris ema pikka kuju ja nägi, kui pingul olid tema õlad, kui ta pojale kapiriiuleilt rõivaid otsis. Mõni teine oleks selle pinge kahe silma vahele jätnud, kuid Paulile oli ema õpetanud Bene Gesseriti Teed – teraselt märkama tühisemaidki asju. Ema pöördus ja ulatas poolformaalse kuue. Selle rinnale oli tikitud Atreideste punane haugas.

      „Kähku riidesse!” ütles ta. „Kõrgeauline Ema ootab!”

      „Kord nägin teda unes,” ütles Paul. „Kes ta on?”

      „Ta oli Bene Gesseriti koolis