Düün. Frank Herbert
Читать онлайн книгу.
salaplaani koostada?”
„Ükspäev lasen su ära kägistada, Piter!”
„Kindlasti, parun! Enfin! Aga seda sorti teoga pole vist mõtet kiirustada, ah?”
„Kas oled närinud veriitet või semuulat, Piter?”
„Ilmselt üllatab parunit, et tõde mind ei hirmuta,” ütles Piter. Tema nägu muutus põrnitseva maski karikatuuriks. „Jahah! Aga vaadake, mina olen ju mentaat ja mina tean, kunas te timuka saadate. Kuni must veel kasu on, te seda ei tee. Hukkamisega kiirustamine oleks raiskamine, ja minust on veel palju kasu. Ma tean, mida see armastusväärne planeet on teile õpetanud: ei tohi priisata. Õigus, parun?”
Parun põrnitses endiselt Piterit.
Feyd-Rautha niheles toolil. Kisklevad tolad! mõtles ta. Mu onu ei oska oma mentaadiga ilma nägelemata rääkida. Kas nad mõtlevad, et mul pole muud teha kui nende väiteid kuulata?
„Feyd,” ütles parun. „Ma käskisin sul kuulata ja õppida, kui su siia kutsusin. Kas sa õpid?”
„Jah, onu.” Hääl oli ettevaatlikult alandlik.
„Mõnikord ma mõtlen, mida see Piter endast õige kujutab,” ütles parun. „Mina ei tee teistele valu muidu kui vajaduse pärast, aga tema… Vannun, et tema tunneb sellest tõelist naudingut. Mina suudan vaesele hertsog Letole kaasa tunda. Õige varsti teeb tema vastu käigu dr Yueh ja see on kogu Atreideste soo lõpp. Aga Leto saab kindlasti teada, kelle käsi juhtis seda järeleandlikku arsti… ja see teadmine on kohutav.”
„Mispärast te siis ei käskinud sellel arstil talle kiiresti ja efektiivselt kinžalli ribide vahele torgata?” küsis Piter. „Te räägite haletsusest, aga…”
„Hertsog peab mõistma, et mina juhin tema hukku,” ütles parun. „Ja teised Kojad peavad seda samuti mõistma. Nii saan rohkem manööverdamisruumi. See on ilmne, et ma tegutsema pean, aga tegu ise ei pea sellepärast mulle veel meeldima.”
„Manööverdamisruum!” mõnitas Piter. „Imperaator hoiab teil juba niigi silma peal. Te tegutsete liiga suurelt. Ükspäev saadab imperaator siia Giedi Esimesele paar sardokaride leegioni ja see on parun Harkonneni lõpp.”
„Sulle see vist meeldiks, eks ole?” küsis parun. „Sa näeksid meeleldi, kuidas sardokaride korpused röövivad paljaks mu linnad ja rüüstavad selle kindluse. Sulle meeldiks see tõesti.”
„Kas parunil on vaja seda küsida?” sosistas Piter.
„Oleksid pidanud hakkama korpusebašaariks,” ütles parun. „Sulle meeldivad veri ja valu. Võib-olla ma kiirustasin, kui lubasin sulle Arrakiselt saaki.”
Piter astus toas viis kummaliselt kehkjat sammu ja peatus otse Feyd-Rautha ees. Õhus oli pinget ning nooruk vaatas üles Piteri poole, kulm häiritult kortsus.
„Ärge mängige Piteriga, parun,” ütles Piter. „Te ju lubasite mulle emand Jessica. Te lubasite ta mulle.”
„Milleks?” küsis parun. „Kas piinamiseks?”
Piter põrnitses teda, aga ei vastanud midagi.
Feyd-Rautha nihutas oma kandurtooli kõrvale ja ütles: „Onu, kas mind on siin tarvis? Sa ütlesid, et…”
„Mu kallis Feyd-Rautha muutub kannatamatuks,” märkis parun. Ta liigutas end gloobusetaguses hämaruses. „Kannatust, Feyd.” Ta pöördus jälle mentaadi poole. „Aga hertsogi poeg, tema laps Paul, mu kallis Piter?”
„Ta langeb teie lõksu, parun,” pomises Piter.
„Ma ei küsinud seda,” ütles parun. „Tuleta meelde, sa ennustasid, et too benegesseritlasest nõid sünnitab hertsogile tütre. Sa eksisid, mentaat, ah?”
„Ma ei eksi just tihti, parun,” lausus Piter, ning esimest korda kõlas tema hääles hirm. „Tunnistage: ma ei eksi just tihti. Ja te teate isegi, et need benegesseritlased sünnitavad enamasti tütreid. Isegi imperaatori kaasa on ilmale toonud ainult tütreid.”
„Onu,” ütles Feyd-Rautha, „sa ütlesid mulle, et asi on tähtis…”
„Kuulake mu vennapoega,” ütles parun. „Ta igatseb valitseda minu parunkonda, aga ei suuda valitseda iseennast.” Paruni vari liikus gloobusetaguses hämaruses. „Olgu peale, Feyd-Rautha Harkonnen, ma kavatsesin sulle siin midagi õpetada. Kas oled olvanud meie head mentaati? Sa oleksid pidanud selle mõttevahetuse käigus midagi mõistma.”
„Aga, onu…”
„Eks ole Piter kõige tublim mentaat, Feyd?”
„Jah, aga…”
„Ah. Muidugi aga! Aga ta manustab liiga palju vürtsi, sööb seda nagu kommi. Vaata tema silmi! Ta oleks justkui otse Arrakise kaevandusest tulnud. Piter on tubli, aga ikkagi emotsionaalne ja tundepuhangutele aldis. Piter on tubli, aga võib sellegipoolest eksida.”
Piter kõneles vaiksel, trotslikul häälel: „Kas kutsusite mu siia selleks, et kriitikaga minu tublidust tõsta, parun?”
„Sinu tublidust tõsta? Sa peaksid mind paremini tundma, Piter. Ma tahtsin vaid, et mu vennapoeg mõistaks mentaadi piiratust.”
„Kas õpetate juba välja minu asendajat?”
„Sinu asendajat? Kuule, Piter, kust ma saaksin veel teise nii riukliku ja pahatahtliku mentaadi?”
„Samast kohast, kust te minugi leidsite, parun.”
„Võib-olla tõesti,” muheles parun. „Viimasel ajal jätad sa kuidagi kõikuva mulje. Ja see vürts, mille sa ära sööd!”
„Kas mu rõõmud on liiga kulukad, parun? Kas panete neid pahaks?”
„Mu kallis Piter, sinu rõõmud ongi need, mis sind mu küljes kinni hoiavad. Kuidas saaksin neid pahaks panna? Tahan vaid, et mu vennapoeg seda sinu juures märkaks.”
„Ah ma olen siis vaateaknal,” ütles Piter. „Kas ma pean tantsima? Näitama kõrgeaulisele Feyd-Rauthale oma eriosku…”
„Täpselt,” ütles parun. „Sa oled tõesti vaateaknal. Nüüd jää vait.” Ta heitis pilgu Freyd-Rauthale ja märkas, kui lõbustatult kõverdusid ta vennapoja huuled, nende täidlane ja pruntis joon, mis oli Harkonnenide pärilik tunnus. „See on mentaat, Feyd. See on saanud väljaõppe teatud ülesannete täitmiseks ja tema oskusi on kontrollitud. Kummatigi ei tohi üle vaadata tõigast, et see on paigutatud inimkehasse. See on tõsine puudus. Mõnikord ma mõtlen, et meie esivanematel oli õigus, kui nad tegid mõtlevaid masinaid.”
„Minu kõrval olid need mänguasjad!” lõrises Piter. „Isegi teie, parun, võiksite võita neid masinaid.”
„Võib-olla,” ütles parun. „Noh, hea küll…” Ta tõmbas sügavalt hinge ja röhitses. „Nüüd, Piter, visanda põhijoontes mu vennapojale meie Atreidese suguvõsa vastane kampaania. Ole nii lahke ja näita meile, kuidas mentaat töötab.”
„Parun, ma olen teid hoiatanud usaldamast seda informatsiooni nii noortele. Minu tähelepanekud…”
„Seda otsustan mina,” ütles parun. „Ma käsin sind, mentaat. Näita nüüd meile üht oma erioskustest.”
„Olgu peale,” ütles Piter. Ta sirutas end, võttes veidralt väärika hoiaku – just nagu oleks see teine mask, mis sedapuhku kattis kogu keha. „Mõne standardpäeva pärast suundub kogu Atreideste majapidamine Kosmose Gildi liinilaeval Arrakisele. Pigem paneb Gild nad maha Arrakeeni linna juurde kui meie linna Carthagi. Hertsogi mentaat Thufir Hawat on õigesti järeldanud, et Arrakeeni on lihtsam kaitsta.”
„Kuula hoolikalt, Feyd,” ütles parun. „Pane tähele, kuidas kõik need plaanid on omavahel seotud.”
Noogutades mõtles Feyd-Rautha: Noh, sellel jutul on jumet. Viimaks ometi laseb see vana peletis mind ühele oma saladusele ligi. Ta vist tahab ikka tõesti teha minust endale pärijat.
„On mitu üksteist välistavat