Pariisi arabeskid. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
Ike nõustus temaga. Võttis kõrvaklapid peast ja ütles valjusti:
„Sul on õigus.” Vaatas mürakat ja noogutas veenvuse lisamiseks:
„Tal on õigus! Ilma kannatuseta ei saavuta midagi. Ja see siin…” Ta tõi oma taskust vihiku lagedale, lõi selle lahti ning luges ette mingisuguse Hiina munga sobiva mõttetera. „Mõistate? Kannatus mitte ainult ei ülenda, vaid ka vabastab mustusest. Kõrgemale saab tõusta ainult puhastumise kaudu. Kannatus on hädavajalik. Ja see on meiega siin, Avnstrupis. Me ju nälgime siin…”
„Aga muidugi!” hüüatas sambialane. „Ainult see orikas vitsutab viie eest…”
„Jätame ta rahule. Ta on eksiteel, kuid ükskord saab aru. Mul on temasse usku. Mis aga meisse puutub, siis meie oleme õigel teel,” pani Ike kõrvaklapid jälle pähe, sulges silmad ja hakkas muusika taktis noogutama.
Jú kadus kuskile. Hanuman lasi nina norgu… Kuid enne veel kinkis Ike mulle klade ja rääkis oma kallist mammast… See juhtus pärast seda, kui Ike saabus vastu hommikut ööklubist, mina istusin akna all ja vahtisin kaugusse: koit lõi punetama, tähed sulasid pikkamööda, tõmmates vuntse vastumeelselt kokku nagu teod oma sarvi. Ike’il oli pohmell, süütunne ja peavalu piinasid teda, tal oli tühja raisatud rahast kahju, ta istus ja vingus:
„Mida ma teen oma eluga? Mida ma teen? Miks tapan ennast niimoodi – mõttetult ja pöördumatult? No ma jõin seal klubis õlut. Tantsisin. Ümberringi oli palju tüdrukuid. Ma vaatasin neid oma silmadega. Mul tekkis iha ja ma läksin nende juurde tantsima. Ja tantsisin nendega. Rääkisin neile midagi. Embasin neid ja nemad mind. Ma ihaldasin neid, pannes nemad mind ihaldama. Siis aga mõtlesin järsku, mida küll mu ema ütleks, kui näeks mind praegu selles klubis? Mida ta kostaks, kui näeks mu liigutusi? Mida ta ütleks, kui saaks aru, et ma ihaldan neid? Mida kostaks, kui näeks seda kõike – neid tüdrukuid, seda klubi ja mu mõtteid? Ei, ma küsisin endalt: „Mida ma siin teen, ah?” Ma küsisin endalt niimoodi: „Mida ma siin teen? Ma mõtlesin selles kõlvatuse majas emast ja mul hakkas häbi, piinlik, meel läks kurvaks… Ma ütlesin endale: „Soodom” – ütlesin nõnda ja tegin sealt kähku minekut. Rohkem ma sinna oma jalga ei tõsta!”
Ta jahus oma emast pikalt-laialt… siis aga lõi lahti mõtteterade vihiku. Mind jahmatas tookord geograafiline laialipillatus: üht-teist oli kirja pandud Senegalis, midagi Itaalias… küll oli seal London, seejärel Berliin ja nüüd – viimane – Taanis, suisa kaks nädalat tagasi.
Ike ütles, et ta on neid kogunud juba ligi seitse aastat. Iga sissekanne oli tehtud tema jaoks erilisel päeval – ta mäletas iga juhtumit pisima üksikasjani. Ja veel oli palju ruumi: ta vaatas tühje lehti äraseletatud näoga, nagu mu taat oli vaadanud Olümpia hotelli ehitust, vaimustuse ja minule arusaamatu ootusega. Ma tähendasin, et võiks ju raamatukokku minna ja raamatutes tuustida, õhtuga saaks terve vihiku täis.
Ta muigas ja ütles, et elu peab ise tooma talle uue sissekande nii, nagu lained kannavad kaldale tühja pudeli, millesse on peidetud kiri. Ja kinkis mulle klade…
Hanuman ütles, et minul ja Júl oli olnud palju ühist. Mõnikord olevat talle isegi tundunud, et me lollitame teda: pistame tema selja taga ninad kokku, sosserdame ning hiljem temaga nelja silma alla jäädes ütleme välja ühtesid ja samu mõtteid. Ma kinnitasin talle, et ei ole Júga kordagi õieti rääkinudki. Me oleme kõigest pilke vahetanud. Hiinlanna oli mu meelest jube maakas ja rumal.
„Idioot! Sa meeldisid talle! Ta päris alailma sinu kohta… Ta käis siin vaid selleks, et sind näha! Sina aga – idioot – ei saanud mõhkugi aru…”
Ta karjus mu peale, mida kõike ta mulle nende mõne minuti jooksul näkku paiskas… tema sõnadest tuli välja, et ma olen must auk, kes oma vaikimise ja mõtliku olekuga tõmbab endale naisi ligi… ja mitte ainult neid… kuid mina ei mõista sellest mingit kasu saada…
„Sest sa ei saa isegi aru, et inimesed tahavad sinu juures olla, sind kuulata, sind vaadata…” Ning järsku ta plahvatas: „Mitte keegi neist ei taipa, et sinus pole mitte midagi. Sa oled tühi! Sa oled tühi! Täiesti tühi!”
„Väga hea.”
„Ja nüüd sa irvitad… Pilkad mind… Sa ei suuda mulle seda paari nõrkusepäeva andes anda, seejuures mina andestan sulle iga nõrkuse! Vähe sellest, et sa oled misantroop, sa oled veel ka sadist!”
Viskas südametäiega mind oma jakiga, oma oivalise nahkjakiga, ning marssis minema. Uksel ootas teda tasane vene pikanäpumees džointiga. Ta heitis mulle pilgu, kehitas õlgu ja järgnes vihast vahutavale Hanumanile.
Järgmisel päeval juhtus midagi ootamatut… enamgi veel, kui ma seda meenutan, tundub mulle, et see kõik juhtus üheaegselt. Asi on selles, et aafriklased otsustasid aru pähe võtta – kongolast ümber kasvatada ja rahanatukest koguda. Nad olid pikka aega nuputanud kavalaid dieete, rääkisid palju sellest, et oad asendavad lihatooteid, nuuskisid välja poode, kust ostsid kõige odavamat riisi, jahtisid allahindlusi, kuid sellest hoolimata kadus raha sõrmede vahelt… Ükskord ärkas Ike kirgastunult, ütles, et talle oli unes kangastunud optimaalne säästusüsteem, unes oli teda tabanud teadmine, kuidas võib saavutada kõige suurema raha kokkuhoiu tervisele kahju tegemata. Ta esitas järgmise ettepaneku.
„Selleks et paremini raha säästa, tuleb kõik raha panna ühte kassasse, kust hakkame võtma ja üheskoos kindlaid toiduaineid ostma ning üheskoos süüa tegema (või jätta toidutegemine venelase hooleks – ta on ennast heast küljest näidanud). Sest kui igaüks ostab endale ise, ostetakse nii või teisiti neidsamu toiduaineid, aga kui keegi üks läheb ja ostab kõigi jaoks nimekirja järgi, mille on kinnitanud ühistu liikmed, siis ei osta me midagi üleliigset.”
Idee meeldis kõigile, jäi vaid välja valida raamatupidamisasjade ohjaja, nõndanimetatud bookkeeper. Ike ütles häält tagasihoidlikult tasandades ja pilku maha lüües, et võibolla sobiks sellesse rolli tema, sest ta on mingisuguses ettevõttes raamatupidajana töötanud. Ning raha hakkas voolama tema taskusse. Kongolane hakkas tema ihukaitsjaks. Luider sambialane sekretäriks. Pool tundi pärast kõne esitamist oli Ike muutunud hoopis teiseks meheks, meenutades nüüd keskpärast ärimeest. Ta pidas arvet, ostis toiduaineid, esitas tšekid, näitas arvutusi ette, teatas asjade seisu… Sambialane hiilis kui vari kõikjal tal kannul ning kuskil vähe maad eemal tolgendas kongolane. Kuid mitte keegi ei kimbutanud Ike’i. Ta oli kui õnnesärgis sündinud. Kõik läks suurepäraselt! Naabrid liitusid ühistuga ning peagi oli kogu aafriklaste korrus nendega ühinenud – nüüd nimetasid nad oma sukasäärt Sõbralike Aafrika Riikide Pangaks, pearaamatule ilmus ilus tähelühend, kraedele siginesid märgid. Juba nädalapäevad hiljem oli mul köögis abiks seitse poissi Burkina Fasost. Isegi Hanuman oli sellest süsteemist võlutud, ta jäi uskuma, et see on mingi enneolematu avastus, mida tuleks patentida ja maailmamajandusse juurutada.
„Euge, võimalik, et see ongi toosama avastus, mis aitab inimkonnal rahast jagu saada – ning siis saabub Maa peal uus ajastu!”
Mina jäin eksperimendi suhtes ükskõikseks. Ainult see tegi rõõmu, et ma ei tarvitsenud mõtelda: tee süüa ja pese nõusid – ja pole vaja kedagi keppida! ja mind ei kepi keegi! mitte keegi ei kepi kedagi!
Kui mõni ühistuliige sai rahaülekande, maksis Ike tema osaku ausalt tagasi, leides silmapilkselt järgmise liikme. Aafrika Rahvaste Liit ei kandnud vähimatki kahju! Ta kaasas sellesse ettevõtmisse üha rohkem inimesi. Mõned venelased ja kurdid usaldasid oma raha tema hoolde. Seda tervitati lauludega. Ike pidas kõne. Ta oli veenev, rääkis, et mida rohkem inimesi hakkab osanikuks, seda suurem kokkuhoid, sest söök valmivat samas katlas, ube ja sibulaid praetakse samas õlis ja nõnda edasi. Huvitav, et kõik olid rahul mu kokakunstiga, kõik olid rahul sellega, et süüa tuli kambakesi. Inimesed pidasid seda vahvaks. Meil kogunes kööki kakskümmend inimest. See meenutas ametiühingu koosolekut või parteirakukese istungit. Igal sellisel istungil õhutas Ike jätkuvalt inimeste usku tema süsteemi.
„Selle süsteemi juures on peamine see, et sul pole raha käes, sa ei saa midagi raisata. Inimene on nõrk,” kõneles ta kirikuõpetaja leebusega. „Me kõik teame seda. Kui inimesel on raha, kibeleb ta miskit soetama.