Eesti Vabadussõja ajalugu I osa. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Lauri Vahtre
Читать онлайн книгу.
köide, mis oli pühendatud Soome vabatahtlike tegevusele Vabadussõjas, ilmus kolm aastat hiljem.25
Üldülevaated. Enne kaheköitelise Vabadussõja ajaloo ilmumist 1937. ja 1939. aastal oli publitseeritud juba mitu väiksemat üldülevaadet. 1925. aastal avaldas 40-leheküljelise kokkuvõtte Jaan Soots.26 1931. aastal ilmus õppeotstarbeline kokkuvõte Paul Hansoni sulest.27 Viis aastat hiljem avaldati August Traksmaa ning 1939. aastal Edmund Püssi ja Rein Kivimägi loengute konspekt.28 Kauaaegselt Kaitseliidu peastaabi ülemalt, 1940. aastal vast loodud 4. diviisi ülemalt ja viimaselt Eesti sõjavägede ülemjuhatajalt 1944. aastal kolonel Jaan Maidelt ilmus 1933. aastal ligi 500-leheküljeline ülevaade Vabadussõja ajaloost.29 Eesti Vabadussõja üldise poliitilise lühiajaloo pani kirja viljakas kirjamees, ajakirjanik, poliitik ja riigiametnik Eduard Laaman. Koos Johannes Ernitsaga avaldasid nad ka kokkuvõtte bolševistlikust liikumisest Eestis. Mõlemad raamatud olid eeskätt õppevahendiks sõjaväe õppeasutustes.30 Eesti ajalookirjutuse ajalukku jäädvustas Laaman end aga koguteosega „Eesti iseseisvuse sünd”.31
Kaheköiteline koguteos „Eesti Vabadussõda”. Esimese iseseisvusaja lõpuks valmis põhjalik, populaarse ja teadusliku käsitluse vahemaile jääv Vabadussõja ajalugu, mille valmimine oli sama pikk, kui oli antud esimest vabaduseaega.
Vabadussõja tähtsust tulevastele põlvedele tunnetati juba Vabadussõja raskeimatel hetkedel: 1919. aasta alguses asutati Eesti Vabaduse Sõja Muuseum, mis pidi jäädvustama Vabadussõja pärandi. 1920. aasta mais andis sõjaminister käsud saata 1. juuliks sõjaministeeriumi arhiivi kogu sõjategevusse puutuva materjali ning sõjamuuseumi kõik sõja- ja kultuurilooliselt tähtsad asjad. Sõjavägede staap kohustas koguma ka mälestusi, „elava hinge elavat ja pildikat kujutlust”. Kuid asi ei edenenud soovitava kiirusega isegi hoolimata komisjoni moodustamisest 1920. aasta juunis. 1921. aasta alguses otsustati hakata ajalugu kirjutama kolmes jaos: keskjuhatus, diviisid ja merevägi. Üksuste ajaloo kirjutamist korraldasid väeosade ülemad. Meetod ei osutunud edukaks. Osa üksuste materjale läks koguni kaotsi, sest kirjutajatel oli lubatud neid koju kaasa võtta. Ainsana valmis mereväe ajalugu, mille autor oli töökas Aleksander Warma, kes kirjutas selle mereväe ja hiljem sõjaministeeriumi juriskonsuldi ameti pidamise ja samal ajal Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetamise kõrvalt. 1926. aastal läks ta kaptenmajorina erru ja siirdus välisteenistusse. 1963–1970 oli ta Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes.
1926. aastal moodustas valitsus sõjaministeeriumi juures Vabadussõja Ajaloo Komitee. Komitee ülesandeks määrati „tõetruult ja põhjalikult läbi uurida ja kirjeldada neid sõjalisi sündmusi, mis on ühenduses iseseisva Eesti Vabariigi loomise ja kaitsmisega ja mis arenesid aastail 1917–1920 kuni Tartu rahulepingu allakirjutamiseni”. Koosseis pidi tagama uurimistöö asjatundlikkuse. Komitee juhatajaks nimetati kindralmajor Jaan Soots ning abideks kindralmajor Nikolai Reek ja professor Jüri Uluots. Mehed jäid ametisse komitee tegevuse lõpetamiseni 1940. aastal. 1932. aastal laiendas Jaan Soots juhatust, kutsudes juurde sõjaajaloolase Hendrik Sepa ja kindralmajor Aleksander Tõnissoni.
Tegeliku uurimistöö tegi Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon, kuhu peale alaliste palgaliste ohvitseridest liikmete olid kaasatud tehnilised ja ajutised töötajad. Töökomisjoni liikmeskonnast käis läbi mitukümmend ohvitseri. 1926. aasta suvel alustasid kolonel (siin ja edaspidi viimane auaste) Mihkel Kattai, kindralmajor August Traksmaa ja kolonel Richard Maasing. Maasing lahkus peagi ja teostas oma sõjaajalooalase vilumuse pärast II maailmasõda paguluses koguteoste „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” ja „Eesti saatusaastad” toimetajana. Prantsuse kõrgema sõjakooli lõpetanud Traksmaa nimi on seoses Vabadussõja ajalooga kõige tuntum. Ta teenis töökomisjonis pikkade vaheaegadega, olles vahepeal Kaitsevägede Staabi VI osakonna, 1. soomusrongirügemendi ja 2. diviisi ülem, Eesti saadik Moskvas, Tartu ülikooli riigikaitselise õpetuse instituudi juhataja ja lõpuks viimase valitsuse sõjaministri II abi.
Algusest kuni lõpuni vedas töökomisjoni hoopis Mihkel Kattai, kes on jäänud mõneti kindralmajor Traksmaa varju. Lühemat aega teenisid töökomisjonis kolonelleitnant August Tomander, major Ferdinand Mänd, kapten Adolf Kuusental, major Karl Tuvikene, noorelt surnud major Oskar Jalajas, major Gustav Simmo, leitnant Theodor Li(c)ht jt. Kuid töökomisjoni raudvaraks olid major Karl Rägo, major Hengo Tulnola, kolonelleitnant Oskar Kurvits ja 1932. aastal populaarse käsitluse koostamise toimkonda määratud major Jakob Saidlo, kellest 1938. aastal sai töökomisjoni liige. Oskar Jalajas avaldas 1928. aastal mahuka käsitluse „Lühike ülevaade Eesti iseseisvuse tekkimisest ja arengust”. Tema eesmärk oli koostada käsiraamat ennekõike kaitseväe rivikoosseisule ja Kaitseliidu juhtidele Eesti iseseisvuse sündi ja Vabadussõda puutuvate teadmiste täiendamiseks. Raamat ilmus Eesti Vabariigi 10. aastapäevaks ja sisaldas ka relvajõududekeskse ülevaate sõjajärgsest ajast. Tulnola kirjutas 3. polgu ajaloo ja tegi kaastööd Eesti rahvusväeosade albumile, mille koostas Oskar Kurvits, kelle sulest on ilmunud ka rahvusväeosade 1. eesti polgu ajalugu. Oma teise elutöö tegi Kurvits kuukirja Vabadussõja Tähistel väljaandjana.
1928. aasta oktoobris ütles Jaan Soots pressikonverentsil, et Vabadussõja ajalugu ei ole oodata enne kümmet aastat. „Meil puudusid alul jõud, kes oleksid võinud uurida Vabadussõda, sest need, kes selleks kohased, olid sõjaministeeriumis hädatarvilike tööde juures kinni.” Läbi tuli töötada 38 000 kausta ja miljon dokumenti. Soots nentis, et ka teistes riikides ei ole I maailmasõja või vabadussõja uurimisega veel väga kaugele jõutud.
Juba Vabadussõja Ajaloo Komitee töö alguses otsustati, et ametliku materjali täiendamiseks kogutakse ka mälestusi. Eraldi mälestuste kogumise toimkond moodustati 1934. aastal ja seda juhtis Oskar Kurvits. 1936. aastal ilmus lisaks põhjalik juhend mälestuste kogumiseks. Veel tähtsam oli töö arhiivimaterjalidega, töökomisjoni arhiivitööd juhtisid Mihkel Kattai ja Hengo Tulnola. Materjali varuti ka teiste riikide arhiividest, eriti Soomes ja Lätis. Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjoni enda arhiivi, milles on ligi 4000 säilikut, säilitatakse Eesti Rahvusarhiivis.
Kuid töö venis pikemaks, kui alguses eeldati. Nurisesid nii Vabadussõja veteranide organisatsioonid kui ka laiem avalikkus. Vabadussõja ajalugu sooviti kasutada ohvitseride väljaõppes, koolide riigikaitseõpetuses ja mujalgi, kuid üldkäsitlus puudus endiselt. 1932. aastal moodustati Vabadussõja populaarteadusliku ajaloo toimkond, mida juhtis August Traksmaa ja mille koosseisu kuulus veel viis ohvitseri. Esialgne käsikiri valmis 1935. aastal, kuid kindral Sootsi 1928. aasta prognoos oli täpne: Eesti Vabadussõja ajaloo populaarne käsitlus ilmuski aastatel 1937 ja 1939. Esimese köite tiitellehel näidati seitse nime: Vabadussõja Ajaloo Komitee liikmed, Vabadussõja ajaloo populaarteadusliku teose toimkonna juht Traksmaa ja töökomisjoni juht Kattai, teise köite tiitellehele lisati ka major Jakob Saidlo nimi. Pärast II maailmasõda ilmus Vabadussõja ajaloo populaarsest väljaandest veel kaks uustrükki.
Mälestusteosed jm. Kogu sõdadevahelise ajastu vältel ilmus pisitrükiseid, mis olid pühendatud ühe või teise Vabadussõja kohaliku monumendi avamisele või Vabadussõja tähtpäevade tähistamisele. Suurematest teostest väärib esimesena märkimist koguteos Eesti Vabadusristi kavaleridest.32 Riikliku Propaganda Talitus jäädvustas Vabadussõja ajaloo väiksemate trükiste kõrval koguteosena „Võidupüha”, mille üks koostajaid oli Kaitseliidu peastaabi informatsioonijaoskonna pealik kapten Aadu Truuvere. Tema juhtis koos propagandatalituse Eesti Lipu toimkonnaga kampaaniat „Eesti lipp igasse Eesti kodusse”.33 Langenud sõjakangelaste kohta avaldati mälestusteosed Julius Kuperjanovist ja Anton Irvest.34 Oma abikaasast kirjutas mälestusraamatu ka Alice Kuperjanov.35 Mitu raamatut Julius Kuperjanovist ilmus pärast Eesti iseseisvuse taastamist.36 1933. aastal suri kindral Ernst Põdder, kellest kirjutas südamliku raamatu tema sõber Karl August Hindrey.37 Eesti rahvuslike suurmeeste sarjas üllitas Hindrey raamatu ka kontradmiral Pitkast.38 Samas sarjas ilmus kolonel Mart Tuisu käsitlus kindral Johan Laidonerist.39 Johan Laidoneri esimeseks juubeliks 1934. aastal avaldati koguteos, milles oma ülemjuhatajast kirjutasid kindralid Andres Larka, Nikolai Reek, Jaan Soots, Johannes Orasmaa ja August Traksmaa, kolonelid Richard Maasing ja Mart Tuisk, aga ka Eduard Laaman, Ants Piip ja teised.40
Hulgaliselt eeskätt mälestuslikku materjali koondas ajakiri Vabadussõja Tähistel (1934–1940), oma osa oli ka veidi kergekaalulisemal