Taevasselend. Brandon Sanderson
Читать онлайн книгу.
nagu oleks mind löödud. Võpatasin. See naine – üks mu kangelasi – pöördus lahkuma.
Haarasin tal käsivarrest ja mõned adjutandid läheduses ahmisid vaikselt õhku. Kuid ma ei lasknud lahti.
„Mu märk on ikka veel teie käes,” ütlesin. „Need kuuluvad pilootidele ja nende perekondadele. Traditsioon…”
„Tegelike pilootide märgid kuuluvad perekondadele,” ütles ta. „Mitte argpükste.” Ta tõmbas end mu haardest vabaks üllatavalt tugeva rapsatusega.
Oleksin võinud teda lüüa. Ma peaaegu tegingi seda; viha mu sees kerkis ja mu nägu tundus külmana.
Käed haarasid mind selja tagant, enne kui sain seda teha. „Spin?” ütles Rig. „Spensa! Mida sa teed?”
„Ta varastas selle. Ta võttis mu isa…” Jäin vait, kui admiral oma saatjatega ruumist väljus. Siis lõtvusin Rigi haardes.
„Spensa?” ütles Rig. „Lähme peole. Võime seal sellest rääkida. Mis sa arvad, kuidas sul läks? Arvan… Arvan, et mul läks kohutavalt. Spensa?”
Tõmbusin temast eemale ja kõmpisin tagasi oma kirjutuslaua juurde – tundes end äkki seismiseks liiga kurnatuna.
„Spin?” küsis ta.
„Mine peole, Rig,” sosistasin.
„Aga…”
„Jäta mind üksi. Palun. Lase mul ainult… omaette olla.”
Ta ei teadnud kunagi, kuidas minuga käituda, kui ma niisuguseks muutun, nii et ta jäi ebalevalt paigale ja siis viimaks lonkis minema.
Ma jäin üksi ruumi istuma.
6
Möödusid tunnid.
Mu viha oli olnud sama kuum nagu magma. Nüüd tundsin vaid külma. Tuimust.
Pidukära kaja kostis maja teisest otsast. Tundsin end ärakasutatult, rumalalt ja peamiselt… tühjalt. Kas ma ei peaks oma pliiatsit tükeldama, raevunult laudu loopima? Lärmama oma vaenlastele ja nende lastele ning lastelastele kättemaksust? Tüüpiline Spensa käitumine?
Selle asemel istusin ja vahtisin. Kuni peohääled muutusid vaiksemaks. Viimaks piilus ruumi käsundusohvitser. „Hm, sa peaksid lahkuma.”
Ma ei liigutanudki.
„Kas oled kindel, et sa ei taha lahkuda?”
Nad peavad mu siit välja tirima. Kujutlesin ennast – väga kangelaslikku ja Võitlevat –, kuid käsundusohvitser ei paistnud seda tahtvat. Ta kustutas tuled ja jättis mu sinna, valguseks vaid avariitulede punakasoranž kuma.
Viimaks tõusin ja kõndisin seinaäärse laua juurde, kuhu Raudsoomus oli – võib-olla juhuslikult – jätnud Esimeste Kodanike laste testid. Vaatasin virna läbi; igaühel neist oli ainult nime koht täidetud, vastuste kohad olid tühjaks jäetud. Võtsin pakist ühe testi, kõige esimesena äraantu. Sellel oli nimi Jorgen Weight, millele järgnes küsimus.
1. Nimeta neli suurt lahingut, mis kindlustasid Ühendatud Võitlejate Koobaste kui esimese suure riigi sõltumatuse Detritusel.
See oli konksuga küsimus, kuna tavaliselt unustati ära Unicarni Kokkupõrge – sellest ei räägitud nii palju. Kuid just seal oli udusulis VKV esmakordselt kasutanud sõjalaevu, mis olid tehtud teise põlvkonna jooniste järgi ja salaja Tulekoopas ehitatud. Läksin tagasi oma pingi juurde ja istusin, siis vastasin küsimusele.
Võtsin järgmise küsimuse ja siis järgmise. Need olid head küsimused. Rohkemat kui vaid kuupäevade või masinaosade nimekirjad. Mõned matemaatikaküsimused võitluskiiruste kohta. Kuid enamik olid küsimused kavatsuse, arvamuse ja isikliku eelistuse kohta. Nägin vaeva kahega neist, püüdes otsustada, kas peaksin ütlema seda, mida minu arust testis taheti, või mida mina õigeks vastuseks pidasin.
Valisin mõlemal korral teise variandi. Kelle asi see oli, eks? Selleks ajaks, kui lõpetamas olin, kuulsin väljast inimeste juttu. Teemade järgi otsustades koristajad.
Äkki tundsin end rumalalt. Kas ma hakkan karjuma ja sunnin mõnda vaest koristajat mind juukseidpidi välja tirima? Ma olin varemgi peksa saanud. Sa ei saa võita iga võitlust ja pole häbi kaotada, kui oled vähemuses. Pöörasin testi ümber ja koputasin pliiatsiga vastu seda, ikka veel peaaegu pimedas istudes, töötades avariitulede kumas.
Hakkasin testi tagaküljele joonistama W-kujulist laeva, kui mu peas hakkas tekkima segane mõte. VKV polnud alustanud tavalise sõjaväeorganisatsioonina; sellele panid aluse punt unistajaid oma hullumeelsete ideedega. Panna masinavärk tööle, luua laevu mõningate jooniste järgi, mis olid üle elanud meie laskumise sellele planeedile.
Nad olid ehitanud omaenda laevu.
Uks avanes, lastes sisse koridorivalgust. Kuulsin, kuidas väljas ämber maha pandi ja kaks inimest kaeblesid lagastatud peoruumi üle.
„Tulen otsekohe välja,” ütlesin oma joonistust lõpetades. Mõeldes. Arutledes. Unistades.
„Miks sa veel siin oled, laps?” küsis koristaja. „Kas sa peole ei tahagi minna?”
„Mul pole erilist peotuju.”
Ta ühmatas. „Kas test ei läinud siis hästi?”
„Tuleb välja, et see ei tähendagi midagi,” ütlesin. Vaatasin tema poole, kuid ta oli tagantpoolt valgustatud, vaid siluett ukseavas. „Kas sa oled kunagi…” ütlesin. „Kas sa oled kunagi tundnud, et keegi teine sundis sind olema see, kes sa oled?”
„Ei. Kuid ehk sundisin ma ennast ise.”
Ohkasin. Ema oli end minu pärast tõenäoliselt haigeks muretsenud. Tõusin ja kõndisin seina äärde, kuhu käsundusohvitser oli mu koti pannud.
„Miks sa seda nii väga tahad?” küsis koristaja. Kas selles hääles oli midagi tuttavat? „Piloot olla on hädaohtlik. Paljud neist saavad surma.”
„Ainult vähem kui viiskümmend protsenti lastakse esimese viie aasta jooksul alla,” ütlesin. „Kuid nad kõik ei sure. Mõned katapulteeruvad. Teised saavad pihta, kuid elavad kukkumise üle.”
„Jah, ma tean.”
Tardusin, siis kortsutasin kulmu ja vaatasin uuesti siseneja poole. Ma ei suutnud ta nägu eristada, kuid midagi ta rinnal välgatas. Medalid? Piloodimärk? Kõõritasin sinnapoole ja märkasin VKV jaki ja vormipükste piirjooni.
See polnud koristaja. Võisin ikka veel kuulda neid kaht väljas koridoris omavahel naljatlemas.
Ajasin end sirgu. Mees kõndis aeglaselt mu laua juurde ja avariituled näitasid, et ta oli vanem, tõenäoliselt viiekümnendates, lumivalgete vuntsidega. Ta kõndis tugevasti longates.
Ta võttis testi, mille olin ära täitnud, ja lappas seda. „Nii et miks?” küsis ta viimaks. „Miks sa sellest nii väga hoolid? Nad ei küsi neis testides kunagi kõige tähtsamaid asju. Miks sa tahad olla piloot?”
Et end tõestada ja isa nimi puhtaks pesta. See oli mu kiire vastus, kuigi miski minus sõdis sellele vastu. Midagi, mis mu isa oli vahel öelnud, mis oli minusse maetud ja mida sageli varjutasid kättemaksu- ja lunastuseideed.
„Sest siis ma saan taevast näha,” sosistasin.
Mees ühmatas. „Me nimetame end Võitlejateks,” sõnas ta. „See on meie rahva peamine juhtmõte – me keeldume taganemast. Ja siiski on Raudsoomus alati nii üllatunud, kui keegi talle vastu hakkab.” Ta raputas pead, siis asetas testi tagasi lauale. Ta pani midagi selle peale.
Ta pöördus, et minema longata.
„Oota,” ütlesin. „Kes sa oled?”
Ta peatus ukseavas ja väljast tulevas valguses paistis ta nägu selgemini, nende vuntsidega ja silmadega, mis paistsid… vanad. „Ma tundsin su isa.”
Üks hetk. Ma teadsin seda häält. „Rakats?” küsisin. „See oledki sina. Sa olid isa partner!”
„Eelmises