www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti-Raamat

       Lenale ja J-O-le

       „Mul on see nii hästi meeles.“

       Mehe pilk püsis põlvedel. Põgus naeratus, nagu näeks ta kõike silme ees.

       „Mis?“ küsis Henrik.

       „Ta nuttis. Ilmselt kartis. Mina oleksin ka kartnud, kui oleksin üksi voodi all peidus olnud. Aga kui ma ta sülle võtsin, jäi ta vait. Vaatas mind oma siniste silmadega ja ma ei unusta iial, kuidas ta mulle otsa vaatas.“

       „Nii et te võtsite ta siis endale?“

       „Jah,“ noogutas mees. „Seal ja siis sai ta minu omaks.“

      1.

      Kui Sam Witell Norrköpingi erihoolekandeteenuse osakonnast väljus, oli tuulevaikne. Pärast pikka tööpäeva kõndis ta oma punase Toyota juurde, mis seisis varjulise parkla kaugemas servas.

      Ta tahtis võimalikult kiiresti koju jõuda, tahtis kangesti Jonathanile üllatust teha, jalgpall oli tagaistmel kotis. Jonathanile meeldis palli mängida, kuigi kõige meelsamini seisis ta väravas. Sam naeratas, nähes vaimusilmas pealelöögiks valmis kuueaastast, põlved konksus, käes väravavahikindad, mis nägid tema väikestes kätes ilmatu suured välja.

      Sam istus autosse, pööras tänavale ja jättis kesklinna selja taha. Kümne minuti pärast jõudis ta Åselstadi uuselamurajooni.

      Kitsal tänaval sõites möödus ta ümmargustest batuutidest, avaratest majaterrassidest ning hoolikalt pügatud muruplatsidest.

      Tema enda valge maja seisis kõrgemal, vaatega üle järve sädeleva vee. Harjunud kombel pööras ta sissesõiduteele, võttis koti jalgpalliga ning ronis autost välja. Ümisedes kõndis ta maja poole, kui ühtäkki tundus aiaväravat avades, et teda jälgitakse ning ta pööras ringi.

      Pisut eemal seisis tänaval mees, kes toetus vastu kaubikut. Seljas oli tal lühikeste varrukatega polosärk ja jalas mustad püksid. Mees piidles Sami kummaliselt küsival ilmel.

      „Kas teie olete Sam Witell?“ hõikas ta.

      „Jah?“ vastas Sam kõhklevalt.

      „Mul oleks vaja teiega rääkida.“

      Mees seadis sammud tema poole. Nüüd nägi Sam, et kaubiku küljele oli mustade tähtedega kirjutatud „Direktalarm“.

      „Mul on kahju,“ ütles Sam ning astus väravast sisse, „kuid mul pole aega.“

      „Ma sooviksin vaid mõned küsimused esitada,“ ütles mees temani jõudes.

      „Tänan, ei. Pean paluma teil lahkuda.“

      „Sellega ei lähe üldse kaua, ma tahaksin lihtsalt küsida, kas …“

      „Issi!“

      Sam nägi Jonathani, kes üle aiamuru tema poole jooksis.

      „Terekest, kutt, kuidas läheb?“ küsis ta ja võttis poisi sülle, lükkas ta heledad juuksed eemale, paljastades sünnimärgi kulmu kohal.

      „Hästi,“ vastas Jonathan ja naeratas oma avalaimat naeratust.

      Sam püüdis vastu naeratada, kuid mehe juuresolek muutis ta närviliseks. Midagi tolle kehakeeles, siilisoengus, lihaselistes käsivartes ja laias kuklas.

      „Kes see on?“ küsis Jonathan mehe poole osutades.

      „Lihtsalt mingi müügimees,“ vastas Sam, ent tundis rahutust kasvavat, märgates, et mees uuris nüüd veidral moel Jonathani. Miks ta seda teeb?

      „Mis sul kotis on?“ päris Jonathan, kui Sam ta lahti lasi. „Kas sa ostsid mulle midagi?“

      „Tule,“ ütles Sam, võttis tal käest kinni ning hakkas maja poole minema.

      „Mis sa ostsid?“ jätkas Jonathan. „Kas see on jalgpall? See näeb välja nagu jalgpall!“

      „Tule!“

      Sam haaras tugevamini Jonathani käest kinni, astus rutakalt kõrgetest põõsastest ja luitunud värvi kuurist mööda. Koperdas kokku rullitud tennisevõrku, kuid jäi püsti ning kiirustas viimase lõigu majaukseni, kott käes ja Jonathan järel.

      Hingeldades astus ta majja, lukustas ukse ja lasi Jonathani käest lahti.

      „Mis on, issi?“

      Sam ei vastanud. Heitis vaid pilgu aknast välja, vaatas tänavat ja lootis südamest, et mees on ära sõitnud.

      Ent too seisis endiselt seal.

      * * *

      Prokurör Per Åström keskendus. Enda ees seisvalt suurelt ekraanilt jälgis ta Danilo Peña ülekuulamist, tarvitsemata ise samas ruumis viibida. Peña istus liikumatult ning põrnitses lauda. Ta rohelise vanglasärgi käised käised olid üles kääritud.

      Tema kõrval istus lumivalgete hammaste ja liialt triibulise lipsuga advokaat Peter Ramstedt. Too klõpsutas katkematult musta pastapliiatsit.

      „Ilmselt ei tule teile üllatusena, et teid kahtlustatakse mõrvas,“ alustas kriminaalinspektor Mia Bolander, kes istus Danilo vastas koos kriminaalkomissar Henrik Leviniga. „Ma eeldan, et te põgenesite Poola sellepärast?“

      Danilo vaikis.

      „Igatahes,“ jätkas Mia. „Prokurör algatas teie vastu süüasja ja mind huvitab, kas te sooviksite selle kohta midagi öelda? Või nende noorte narkosmugeldajate kohta, kellelt te elu võtsite?“

      Ei mingit vastust.

      Ta ootas hetke, enne kui jätkas:

      „Olge nüüd, rääkige meiega.“

      Mia ootas veel. Sedapuhku kauem. Samal ajal jälgis Per kolmekümne ühe aastase mehe tugevat lõuajoont ning selle jõulist liikumist. Pööras seejärel pilgu särgikaeluseni ulatuvatele tumedatele juustele ning mõtles, et sellest mehest ei olnud kuskil kõige vähematki jälge pärast seda, kui ta mõne kuu eest Vrinnevi haigla valvega palatist põgenes. Tal ei olnud ei passi ega krediitkaarti. Samuti puudusid tal aadress, perekond, sugulased. Ta oli elanud varjuna.

      Tänu ühe reisija vihjele sai politsei teada, et Peña on Gdanski praamil. Politsei oli teda praami sildumisel oodanud, ent mees oli märkamatult maale pääsenud. Pärast nädalaid kestnud intensiivset jahtimist õnnestus ta lõpuks kätte saada.

      Danilo ei olnud Norrköpingi arestimajja toimetamisest alates sõnagi lausunud. Ilmselt ei kavatsenud ta seda ka praegu teha.

      „Ärge mängige lolli, targem oleks meiega rääkima hakata,“ sõnas Mia niheledes.

      Ta kannatus on nüüd katkenud, mõtles Per. Seda oli nii näha kui ka kuulda. Hääletoon oli muutunud karmimaks ning sõnavool oli üha kiirem. Ehk oleks parem, kui Henrik ülekuulamise üle võtaks? Too oli alati rahulik ja arukas ning erinevalt Miast kõrgendas häält vaid õigetel juhtudel.