Originaali tiitel:

      Sophie Hannah

      Hurting Distance

      2015

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kõik tegelaskujud on autori kujutlusvõime vili ja igasugune sarnasus tegelikult elavate või juba surnud inimestega on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Mari Tuuling

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2007 by Sophie Hannah

      First published in the English language by Hodder & Stoughton Limited

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11418

      ISBN (PDF) 978-9949-84-628-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-188-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armastusega Lisanne’ile

      Saatja: NJ [email protected]

      Saaja: [email protected]

      Teema: See ei ole minu lugu

      Kuupäev: Esmaspäev, 18. mai 2003 13.28.07

      See ei ole minu lugu. Ma pole üldse kindel, kas tahan seda või oma tundeid jagada – võõrastega, veebilehel. See tunduks kuidagimoodi võlts – ja just nagu ma otsiksin tähelepanu. Tegu on lihtsalt asjaga, mis ma tahan välja öelda, ja teie veebileht ei paku kirjade saatmiseks aadressi.

      Kas te mõtlesite oma organisatsioonile nime pannes ka selle peale, kas avameelsus on alati parim asi? Kui olete kellelegi midagi rääkinud, muutub asi tõelisemaks. Miks panna kõigi tuttavate meeltes ikka ja jälle uuesti aset leidma asi, mille kohta soovite, et see poleks iial aset leidnud? Mina ei räägi mitte iial mitte kellelegi oma niinimetatud lugu, mis tähendab, et nende üle, kes on selle ära teeninud, ei mõisteta iial kohut ja nad ei saa iial karistada. Vahel on selle mõttega väga raske leppida. Kuid sellegipoolest on see väike hind, mida maksta selle nimel, et minust ei mõeldaks kogu mu elu kui ohvrist.

      Vabandust, ellujäänust. Kuigi see sõna tekitab minus ebamugavust. Mind ei üritatud ühelgi hetkel tappa. Ellujäänutest tuleks rääkida lennuõnnetuse või tuumaplahvatuse kontekstis: olukordades, mille puhul võiks arvata, et kõik sellega seotud isikud saavad surma. Kuid enamasti ei ole vägistamine eluohtlik asi, nii et sõnaga „ellujäänu” kaasnev tähendus, mis viib mõtted sellele, nagu oleks tegu haruldase saavutusega, mõjub üleolevana, omamoodi võltsi lohutusena.

      Kui ma esimest korda teie lehele sisse logisin, lootsin sealt leida midagi sellist, mis paneb mind end paremini tundma, tegelikult läks aga hoopis vastupidi. Miks kasutavad nii paljud teie kirjasaatjad tülgastavalt mõjuvat sõnavara: hästi edenema, tervenemine rääkimise abil, läbi pisarate naeratamine, tuhast tõusmine jne? See tuletab mulle meelde laulusõnu kehvapoolse heavy-ansambli plaadilt. Mitte keegi ei tunnista, et nad ei pruugi juhtunust iialgi üle saada.

      See kõlab küll kohutavalt, aga tegelikult olen ma kade paljude inimeste peale, kelle lood on teie kodulehel avaldatud: nende peale, kel on tundetu ja nõudlik poiss-sõber; nende peale, kes jõid esimesel kohtamisel liiga palju. Nemad oskavad vähemalt oma kannatusi endale kuidagi selgitada. Mind ründas aga inimene, keda ma polnud iial varem näinud ega ole näinud ka pärast seda; ta röövis mu päise päeva ajal ja teadis minu kohta kõike: nime, töökohta, elukohta. Ma ei tea, kuidas ta neid asju teadis. Ma ei tea, miks ta valis minu, kuhu ta mu viis või kes kõik need teised inimesed olid. Rohkematesse detailidesse ma ei lasku. Kui ma seda teeksin, siis võib-olla mõistaksite, miks see, mida ma järgmiseks ütlen, on mulle nii oluline.

      Oma kodulehe alamlehel „Mis on vägistamine?” toote välja terve rea definitsioone, millest viimane on „igasugune seksuaalselt hirmutav käitumine”. Te jätkate: „Tegu ei pruugi olla füüsilisel kontaktiga – vahel piisab sündsusetust pilgust või sõnadest, et tekitada naises tunne, nagu oleks tema kallal tarvitatud vägivalda.” Kui ma seda lugesin, oli mul tahtmine nende sõnade kirjutajale äiata.

      Ma tean, et te suhtute taunivalt kõigesse, mis ma praegu kirjutan, aga ma saadan kirja ikkagi ära. Minu arvates on oluline tuua välja, et sugugi kõik vägistamisohvrid ei ole ühesuguste arusaamade, sõnavara ja suhtumisega.

      N. J.

      2006

      I

      Esmaspäev, 3. aprill

      Kui sa oleksid siin ja kuulaksid mind, siis võiksin selgitada. Murran sulle antud lubadust – seda ainsat, mis sa mul üldse palusid anda. Olen kindel, et sa mäletad seda. Sinu hääl oli väga tõsine, kui sa ütlesid: „Ma tahan, et sa lubaksid mulle midagi.”

      „Mida?” küsisin mina end küünarnukile upitades. Hõõrusin naha vastu kollast nailonist lina valusaks, püüdes ajada end sirgu ja olla tähelepanelik. Tahtsin nii väga sulle meele järele olla. Sa palud nii vähe ja mina püüan ikka leida väikesi ja peaaegu märkamatuid võimalusi sulle rohkem pakkuda. „Ükskõik mida!” ütlesin naerdes, meelega liialdades. Lubadus on sama mis tõotus ja mina tahtsin, et me annaksime tõotusi, mis meid seoksid.

      Minu ülevoolavus tõi su näole naeratuse, kuid mitte kauaks. Kui me koos voodis oleme, oled sina nii tõsine. Sinu arvates on tragöödia, et sa pead varsti lahkuma, ja sa näed alati välja nii, nagu valmistuksid katastroofiks. Tavaliselt ma nutan pärast seda, kui sa oled ära läinud (ei, ma pole sulle seda iial rääkinud, sest mul pole vähimatki kavatsust su kalduvust kurblikkusele takka õhutada), aga kui me oleme koos meie toas, olen ma nii ülevas meeleolus, nagu kasutaksin kangeid meelemürke. Tundub võimatu, et me võiksime kunagi lahku minna, et see hetk võiks lõppeda. Ja mõnes mõttes ei lõppegi. Kui ma lähen koju ja teen köögis pastarooga või tahun töötoas Rooma numbreid, pole ma tegelikult seal. Olen endiselt Traveltelis, toas number üksteist, kus põrandat katab kõva sünteetiline roostekarva vaip, mis tundub jalgade all hambaharja harjastena, ja kus kokku lükatud voodites pole madratsid üldse madratsid, vaid oranžid vahtkummist matid, millesarnastega kaeti minu kooliajal võimlas põrand.

      Meie tuba. Teadsin kindlalt, et armastan sind, et see pole pelgalt sõge armumine või füüsiline tõmme, kui kuulsin sind vastuvõtutöötajale ütlemas: „Ei, see peab olema tuba number üksteist, sama, mis eelmisel korral. Me vajame iga kord sama tuba.” Vajame, mitte tahame. Sinu puhul on kõik oluline, mitte miski pole sundimatu. Sina ei aele iial lainelisel pleekinud diivanil ega võta kingi jalast ega tõsta jalgu toolile. Sina istud sirge seljaga, riided seljas, kuni me oleme valmis minema voodisse.

      Pärastpoole, kui olime üksi, ütlesid sa: „Mulle teeb muret, et kohtumine sellises jubedas hotellis tundub kuidagi räpane. Aga kui me jääme ühe ja sama toa juurde, tundub see vähemalt kodusem.” Ja siis kulutasid sa järgmised viisteist minutit vabandamise peale, et sul polnud võimalik mind peenemasse kohta viia. Kuid juba isegi siis (kui kaua me olime teineteist tundnud? Kolm nädalat?) olin ma nii tark, et ei hakanud pakkuma, et võtan osa kulust enda kanda.

      Mäletan peaaegu kõike, mis sa oled mulle viimase aasta jooksul rääkinud. Kui mul õnnestuks tuletada meelde õige fraas, olulise tähtsusega rida, viiks see mind võib-olla otsemat teed sinu juurde. Tegelikult ei usu ma seda, aga käin kõike oma peas läbi – igaks juhuks.

      „Noh?” toksasin sulle sõrmega vastu õlga. „Sul on voodis ihualasti naine, kes on valmis sulle kõike lubama, ja sina ei tee temast välja?”

      „Naomi,