Suvi, mis avaldas mõju. Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
mitte. Sõidan järvemajja välja selgitama, kuidas seda elamiskõlblikuks muuta. Meg tahab suve seal veeta.“
Johni nägu venis naerule. „Lõpuks ometi on ta leidnud kellegi, kes sellega nõusse jäi. Miks ma ei imesta, et see just sina oled?“
„Võib-olla sellepärast, et kui ma tööl käiksin, ei oleks see võimalik. Või kui Eric noorem oleks ja nii edasi. Aga ma olen saadaval ja tahan Megi taastumise juures olla. Sa võiksid mulle kohe öelda, kui palju ma pean sellele kaasa aitama? Kas tal võib tervis halvemaks muutuda?“
„Võib, aga praegu ei tohiks. Ta ei vaja ööpäevaringset põetamist. Aga ta on liiga nõrk ja väsib kergesti, mistõttu pole võimeline enda eest iseseisvalt hoolitsema. Ta ei saa süüa teha, pesu pesta ega maja kraamida, aga tõenäoliselt muutub ta jälle tugevamaks. Vähemalt esialgu.“
„Ja siis?“ tahtis Charley teada.
„Ja siis veel tugevamaks, kui just...“ John kehitas õlgu. „Tead, olukord on selline, et tal võib minna nii või naa. Ta ütles juba tükk aega tagasi, et ei soovi rohkem keemiaravi, sest see mõjus talle liiga rängalt, aga ta tahtis järele jäänud elupäevi nautida. Viimane annus, mis valmistas teda siirdamiseks ette, oli eriti karm. Neli aastat, Charley. Talle aitab.“ Johni pea vajus viivuks norgu, ent ta lõi selle uuesti püsti. „Vaat see oligi lahusoleku põhjus.“
„Ah?“ oli Charley segaduses.
„Meie lahusolek. Me ei suutnud ravi üksikasjades kokkuleppele jõuda. Vean kihla, et sa ei oodanud midagi säärast, ega?“
„Oota,“ kostis Charley. „Ma ei teadnud, et olite ravi suhtes eriarvamusel...“
„Ta ei tahagi, et sa teaksid, Charley. Meg ei soovinud ravi. Mina tahtsin, et ta laseks endaga kõike teha. Tunnistan, et minagi poleks siiretega vähi neljandas staadiumis sellest huvitatud olnud, kuid ometi käisin talle peale. Ma ei suutnud temast loobuda. Tahtsin, et ta prooviks kõike, mis elulootust annaks, olin valmis kas või imedele lootma.“
„Aga ta on paaril korral tervenenud!“ pahvatas Charley.
„Paraku on haigus alati agressiivsemalt tagasi tulnud ja talle veelgi suuremaid piinu valmistanud. Ta ei tahtnud, et ma tema eest meditsiinilisi otsuseid langetaksin, kui ta selleks ise võimeline polnud. Kardan, et olin selles ise süüdi. Aga me oleme ära leppinud ja ma ei käi talle rohkem peale. Olen andnud lubaduse, et ta saab ise otsustada. Ma toetan teda. Ta ütles, et see on viimane kord, ja kui see on tema soov, siis olgu pealegi.“ John vakatas viivuks. „Armastan teda, mis ka ei juhtuks.“
Charley oli imestanud, mille üle John ja Megan nii sageli vaidlesid, iseäranis Megani keemia- ja kiiritusravi ajal. Samas oli ta imestanud, miks John ikka veel abikaasa lähedusse hoidis, ehkki nad pidanuks lahus olema ja lahutusest rääkima. See oli kaks aastat tagasi. Nüüd oli kõik selge – John tahtis, et Meg nõustuks äärmusliku ja koguni eksperimentaalse raviga, samal ajal kui Meg ütles: „Vähe sellest, et see on ajaraiskamine, tekitab see minus kohutava enesetunde.“
Charley teadis tänu isiklikule uurimistööle seoses jutusaate külalistega, et vähiravi ei tee alati haigemaks. Tegelikult oli enamik rinnavähivorme kergesti ravitavad ja ellujäämistõenäosus samuti kõrge. Paraku oli Megani haigusel haruldane ja agressiivne vorm. Ja sarnaselt Johniga oli Charley mõelnud: Järelikult tuleb lihtsalt kõvemini võidelda.
Aga ta teadis, kui palju Meg oli kannatanud. Ja võidelnud. Kui õde soovis, et see lahing jääks tema elu viimaseks, siis sündigu tema tahtmine. Charley tõotas õe soovi austada.
Sellest tulenes omakorda küsimus – kas Meg tahtis minna järve äärde puhkama ja taastuma? Või surra viimases paigas, kus nad olid elanud perekonnana?
Järve äärde sõites meenutas Charley kõiki suvesid, mil nad olid perega sama teed sõitnud. Nad olid veetnud kõik suved majas Waseka järve ääres. Onn või maja järve ääres oli kümne tuhande järve maal Minnesotas peaaegu kohustuslik. Järveäärset kinnisvara pärandati põlvest põlve ja need, kel puudus onn või maja, omasid maalappi, kuhu nädalavahetustel ja pühade ajal haagissuvila parkida. Ent Berkeydel oli väga ilus maja, sest Charley vanaisa oli ülemkohtu kohtunik. Ta hakkas oma naist ja kaht tütart suveks järve äärde saatma, kui tütred Josephine ja Louise olid vastavalt üheksa- ja kümneaastane. Mõnel nädalavahetusel ja augustis lausa kaheks nädalaks sõitis ka ta ise linnast maale. Lou ja Jo jätkasid järve ääres suvitamise traditsiooni ka siis, kui olid mehele läinud ja endale tütred sünnitanud.
Charley koos oma õdede ja nõbudega elas suve nimel. Nad ootasid seda terve aasta, hakkasid juba aprillis sisseoste tegema ja mai keskel pakkima. Päev pärast koolivaheaja algust sõideti põhja Waseka järve äärde, mis oli kahetunnise autosõidu kaugusel. Kaks ema ja kuus last pakiti Louise’i autosse – algul universaalkerega autosse ja hiljem, kui lapsed suuremaks sirgusid, väikebussi. Tol ajal puudus turvavöö kasutamise kohustus – see oli lihtsalt soovituslik. Hempsteadi plikad ronisid tagaistmel harilikult üksteisele sülle. Neil olid kaasas asjad paariks nädalaks – need laoti autokatusele pagasirestile. Nädalavahetusel saabus Charley isa ülejäänud asjadega, nagu hoolikalt pakitud voodipesu, rõivad, rätikud, mänguasjad ja muud esemed, milleta polnud võimalik kolm kuud läbi ajada.
Väljasõit oli alati hoolikalt läbi mõeldud.
Kohtunik ja vanaema Berkey lakkasid järve ääres käimast siis, kui neil oli neli tütretütart, sest väikelaste tekitatud kära ja segadus ajasid neid hulluks. Varsti oli lapselapsi kuus – kõik tüdrukud – ja selle peale sai vanavanematel mõõt täis. Nad üürisid teisel pool järve majakese, kus aeg-ajalt nädalalõppe veeta.
Kõik kuus tüdrukut olid sündinud üheaastaste vahedega. Louise’il ja Jol oli kummalgi kolm last. Lastesaamine tundus olevat täiuslikult planeeritud – Louise kui vanem õde sünnitas Charlene’i ja aasta hiljem sündis Jol Hope. Järgmisena sai Lou Megani ja seejärel Jo Krista. Pärast seda läks järjekord sassi ja kui Krista oli üheaastane, sündis Jol Beverly, kel oli ilmale tulekuga nii kiire, et see juhtus järvemajas. Louise, kes ei tahtnud kehvem olla, sai järgmisena Mary Verna, keda kutsuti Bunnyks. Sellega lastesaamine lõppes. Kuus tütart, õde ja nõbu kuue aastaga. Nagu trepiastmed. Linalakad neiud, keda sidusid veri, sugulus ja paras annus DNA-d, sest õed Lou ja Jo olid abiellunud vendade Carli ja Royga.
Hempsteadi tüdrukutel tundus olevat imeline elu ning nad olid suviti õnnelikud ja muretud. Ülejäänud osa aastast, mis veedeti kaksiklinnades – Minneapolises ja Saint-Paulis –, oli täis väljakutseid nagu kõigil teistelgi peredel. Iseäranis Jol ja Royl, kes maadlesid rahamuredega ja sellest tingitud muude probleemidega. Ent suved olid teistsugused. Järv oli nõiduslik paik. Nagu pelgupaik. Kõik kooliaasta jooksul esile kerkinud probleemid lahustusid iseenesest. Kuni 1989. aasta suveni. Tol suvel muutus kõik. Louise’i tütar, Charley ja Megani väike õde Bunny, kuuest tüdrukust noorim, uppus kogemata. Ta oli kõigest kaheteistkümneaastane. Murest murtud ja valust poolsegane Louise, kes oli kaotanud lapse, nõudis järveäärse maja sulgemist. Igaveseks.
Charley märkas, et maja tundub esmapilgul väsinud, ent siiski viisakas. Ta teadis, et ema maksis ühele kohalikule perekonnale selle eest, et nood aasta ringi majal silma peal hoiaksid. Muru oli niidetud ja hekid pöetud, ent maja vajas kahtlemata kõpitsemist. Elamu oli avar – alumisel korrusel oli kolm magamistuba, pööningukorrusel kaks ärkliakendega väiksemat tuba, oli ka kaks korralikku vannituba ja tualettruum peamagamistoa kõrval. Paadikuuri kohal oli eluruum ja elumajal oli lai ning sügav kinnine veranda. Veranda välissein oli katki ja lääbakil ning seal polnud enam välimööblit.
Charley kangutas ühe akna lahti. Megil oli õigus: see polnud sugugi keeruline. Toas sai talle kohe selgeks, et ta pole ainuke, kes seal viibinud on. Kõikjal vedeles prügi ja alumise korruse voodites oli magatud. Need olid plekilised. Voodipesu muidugi polnud. Aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, oli ta üpris optimistlik – kahjustused tundusid olevat kosmeetilist laadi. Ta pidi hankima uue mööbli ja kodumasinad. Verandale tuli uued seinad ehitada. Kogu elamine vajas tõsist küürimist ja värsket värvikihti. Samuti tuli paigaldada uued WC-potid ja võib-olla ka vannid.