Tõejärgse ajastu ellujäämisjuhend

      2015. aasta alguses hakkasin kirjutama Yleisradio veebisaidile artiklite sarja nimega „Valede paljastamine“. Olin juba mitu aastat viinud läbi digitaalse faktikontrolli koolitusi, kus õpetasin muuhulgas otsingute täpsustamist ja veebis levitatava teabe õigsuse kontrollimist.

      Selgus, et selliste oskuste järele on suur vajadus.

      „Valede paljastamise“ artiklid sündisid tõdemusest, et faktide kontrollimise tööriistu tuleks avaliku teenusena jagada kõigile. Faktide kontrollimisest on saanud hädavajalik kodanikuoskus.

      Artiklisarja populaarsus kasvas kiiresti. „Valede paljastamise käsiraamat“ sündis ajal, mil kogu maailmas hakati rääkima libauudistest ja muust eksitavast teabest, mis levib veebis. Olen kogunud aastatega teema kohta nii palju materjali, et lõpuks koondasin selle kokku valede paljastamise käsikirjaks. Käsikiri annab nõu, kuidas tõejärgsel ajastul ellu jääda.

      Paljud käsiraamatud sisaldavad enamasti ainult näpunäiteid ja juhiseid.

      Veebis leviv eksiteave (misinformatsioon) on paraku nii kõikehõlmav, segadust tekitav ja raskesti tuvastatav, et sellesse tuleb süüvida põhjalikult. Seepärast on raamatus neli peatükki, millest igaüks käsitleb üht olulist teemat. Viies peatükk on praktiline: selles on kümme näpunäidet, mille abil on võimaik valeteavet tuvastada ja tõrjuda.

      Peatükkides on lisaks teema kiirülevaatele teabekastid, mis õpetavad enesekaitset propaganda vastu.

      Esimeses peatükis käsitlen, mida me mõistame libauudiste all. Selgub, et eksiteave on demokraatiale kahjulik ja sellel võib ohtlikke tagajärgi isegi eludele. Ohtlikud on ka vandenõuteooriad, mida vaatlen teises peatükis. Alles hiljuti võis vandenõuteooriaid pidada väikeste rühmade kahjutuks nokitsemiseks, millel pole kuigi suurt ühiskondlikku tähtsust. Olukord on aga muutunud. Avalikkuse ette paisatakse üha kummalisemaid ja radikaalsemaid vandenõuteooriaid, mis ulatuvad otsapidi ka peavoolumeediasse.

      Kolmandas peatükis lahkan müüti filtrimullidest, mille vangid me väidetavalt oleme, kui kasutame meediat. Samas peatükis vaatlen algoritme, mis juhivad meid üha sügavamale ekstremismi rappa. Äärmiselt tähtis on mõista, kuidas valeteave nakkub ja meid enda võimusesse haarab. Sellest räägin neljandas peatükis, mis käsitleb eksiteabe psühholoogiat.

      Eksiteabe tuvastamiseks on kõige rohkem vaja õppida kahtlema omaenda eelarvamustes ja hoiakutes. Raamat aitab.

      Pärast raamatu läbilugemist oskad eraldada teri sõkaldest ja valeteavet tõhusalt kummutada. Need oskused on igaühele vajalikud. Kriitilise mõtlemise oskus on alati vajalik.

      Eksiteave on eelkõige ühiskondlik probleem. See õõnestab usaldust ühiskonnas ja murendab demokraatlikke protsesse. Kahjuliku teabe mõju leevendamiseks ei piisa ainult üksikisikute pingutustest, kaasama peab poliitika, majanduslikud hoovad ja seadusandluse. Probleemi lahendamiseks tuleb seda kõigepealt tunnistada.

      Raamat ei klammerdu päevapoliitikasse, selle eesmärk on olla pikaajaline partner eksi-ja võltsteabe tuvastamisel ja nende vastu võitlemisel.

      „Valede paljastamise käsikiri“ on abivahend, mille poole võib alati tagasi pöörduda. Siis, kui muutuvad poliitiline olukord, võltsteabe levitamise taktika ja eksiteabe kanalid. Need aga on pidevas muutumises.

      Johanna Vehkoo