Esimene osa

      1

      Lükkasin täiskäigu sisse ja kiirendasin oma tähelaevaga läbi purustajavälgatuste ja plahvatuste kaootilise segaduse. Minu kohal laius kosmose hingemattev avarus. Selle lõputu pimedusega võrreldes tundusid nii planeedid kui tähelaevad ühtmoodi tähtsusetud. Mõttetud. Välja arvatud muidugi see, et need tähtsusetud tähelaevad andsid oma parima, et mind tappa.

      Põiklesin, pöörasin laeva ja seiskasin poole pöörde pealt mootorid. Lõin need uuesti täiskäigule kohe, kui laev oli ringi pöördunud, et teises suunas liikuma saada ja niimoodi kaotada kannult kolm mind jälitavat laeva.

      Kosmoses võitlemine on väga erinev võitlusest atmosfääris. Su tiivad on näiteks kasutud. Kui pole õhku, siis pole ei õhuvoolu, aerodünaamilist tõstejõudu ega õhutakistust. Kosmoses sa tegelikult ei lenda. Ega kuku ka päriselt.

      Pöörasin uuesti laeva ja kiirendasin tagasi sinnapoole, kus käis suurem võitlus. Õnnetuseks olid atmosfääris nii mõjukaks osutunud manöövrid siin ülal tavalised. Viimase kuue kuu jooksul, siin üleval vaakumis võideldes, oli tulnud terve hulk uusi nippe selgeks saada.

      „Spensa,” ütles energiline mehehääl mu juhtpuldilt, „kas mäletad, kuidas sa käskisid mul hoiatada, kui sa hakkad eriti ebamõistlikuks muutuma?”

      „Ei,” ütlesin uratades, ise paremale põigeldes. Tagantpoolt tulevad purustajakiired libisesid üle mu juhikabiini kupli. „Ma ei usu, et ma midagi niisugust tegin.”

      „Sa ütlesid: „Kas me võiks sellest hiljem rääkida?””

      Põikasin jälle kõrvale. Neetud. Kas need droonid olid õppinud paremini võitlema või polnud mina parimas vormis?

      „Täht-tähelt võttes oli see „hiljem” käes juba kohe pärast seda, kui olid nii ütelnud,” jätkas jutukas hääl – see oli mu laeva tehisintellekt, M-Bot. „Kuid inimolendid ei kasuta tegelikult seda sõna tähenduses „igal ajal kronoloogiliselt selle hetke järel”. Nad kasutavad seda tähenduses „mingil ajal hiljem, mis on mulle sobivam”.”

      Krellide droonid tunglesid meie ümber, püüdes ära lõigata mu pääseteed lahinguvälja keskosa suunas.

      „Ja sa arvad, et praegu on sobivam aeg?” nõudsin.

      „Miks ei peaks olema?”

      „Sest me võitleme ju!”

      „Noh, võiks arvata, et võitlus elu ja surma peale on täpselt see õige hetk, mil tahaksid teada, kas oled eriti ebamõistlik.”

      Meenutasin lausa teatud heldimusega päevi, mil mu tähelaevad minuga ei rääkinud. See oli olnud enne, kui olin aidanud parandada M-Botti, kelle isiksus oli jäänuk iidsest tehnoloogiast, mida me ikka veel ei mõistnud. Imestasin sageli: kas olid kõik arenenud tehisintellektid olnud nii ninakad, või oli minu oma lihtsalt erijuhtum?

      „Spensa,” ütles M-Bot. „Sa peaksid need droonid omade juurde juhtima, mäletad?”

      Kuus kuud oli möödas sellest, kui olime nurjanud krellide katse meid igavikku pommitada. Koos võiduga olime teada saanud mõningaid tähtsaid fakte. Vaenlane, keda me kutsusime „krellideks”, oli rühm tulnukaid, kelle ülesandeks oli hoida mu rahvast meie planeedil, Detritusel, mis oli teatud ristand vanglast ja inimtsivilisatsiooni looduslikust reservaadist. Krellid allusid suuremale galaktilisele valitsusele, mida kutsuti Ülemvõimuks.

      Nad kasutasid meiega võitlemiseks kaugjuhitavaid droone – neid piloteerivad tulnukad asusid kaugel eemal ja juhtisid droone ülevalguskiirus-side abil. Droone ei juhtinud tehisintellektid, kuna oli galaktika seaduste vastane lasta laeval ise ennast juhtida. Isegi M-Boti võimalused midagi omapäi ette võtta olid rangelt piiratud. Peale selle oli üks asi, mida Ülemvõim väga kartis: inimesi, kes suutsid näha ruumi, mille kaudu levis ülevalguskiirusside. Inimesi, keda kutsuti kütoonikuteks.

      Inimesi nagu mina.

      Nad teadsid, mida ma suudan, ja nad vihkasid mind. Droonid püüdsid just mind sihikule võtta – ja me võisime seda ära kasutada. Me pidime seda ära kasutama. Tänasel lahingnõupidamisel pidin kaaspilootidele kõvasti pähe istuma, et nad mu plaaniga nõustuksid. Pidin formatsioonist veidi eemalduma, ahvatlema vaenlase droone mulle kallale tungima ja siis juhtima need ülejäänud võitlejate ette, kus mu kaaslased saaksid nad elimineerida, kuni nood on minule keskendunud.

      See oli hea plaan. Ja ma viin selle täide… lõpuks. Kuid enne ma tahtsin midagi katsetada.

      Lükkasin täiskäigu sisse, kiirendades vaenlase laevadest eemale. M-Bot oli kiirem ja manööverdusvõimelisem kui need; kuigi üks ta suuremaid eeliseid oli olnud võime manööverdada õhus kiirustel, mis kippus teisi laevu tükkideks rebima. Siin vaakumis polnud sellest abi ja vaenlase droonidel õnnestus paremini kannul püsida.

      Nad olid mul parves sabas, kui alla Detrituse poole sööstsin. Mu kodumaailma kaitsesid iidsed metallist platvormide kihid – nagu koorikud – kõik kahuritorne täis. Meie praegune strateegia oli rünnata vaenlast siin väljas kosmoses ja hoida neid planeedist kaugemal. Pärast meie võitu kuue kuu eest olimegi neid aina kaugemale surunud.

      Nende eemalhoidmine oli lubanud meie inseneridel – kaasa arvatud mu sõbral Rodge’il – platvorme ja kahureid juhtima õppida. Ühel päeval hakkavad need kahuritornid kaitsma meie planeeti sissetungijate eest. Aga praegu olid enamik neist veel autonoomsed – ja seega meile sama ohtlikud kui vaenlastele.

      Krellide laevad parvlesid mul kannul, soovides innukalt mind lahinguväljast ära lõigata – sealt, kus mu sõbrad ülejäänud droonidega ägedat tulevahetust pidasid. Nende taktika mind eraldada põhines ühel saatuslikul oletusel: et kui ma olen üksi, siis olen vähem ohtlik.

      „Me ei kavatse ringi pöörata ja plaani järgida, kas pole?” küsis M-Bot. „Sa püüad nendega ise hakkama saada.” Ma ei vastanud.

      „Jorgen saab vä-äga vihaseks,” ütles M-Bot. „Muide, need droonid püüavad ajada sind kindlas suunas, mille ma sinu monitorile visandan. Mu analüüs näitab, et seal nad varitsevad sind.”

      „Tänan,” ütlesin.

      „Lihtsalt püüan sul takistada mind õhku laskmast,” ütles M-Bot. „Muide, kui sa meid ära tapad, siis ma hoiatan, et kavatsen sind kummitama tulla.”

      „Kummitama tulla?”