Tähevaade. Sari "Sündmuste horisont". Brandon Sanderson
Читать онлайн книгу.
ütles ta tüdinud toonil. „Miks sa muretsed selliste asjade ja mitte lendamise pärast? Ausõna, inimeste tähelepanu võib nii kergesti kõrvale juhtida.”
Märkasin varitsust: väike rühm krelli droone oli peitunud suure metallitüki taha, mis heljus just väljaspool kahuritornide laskeulatust. Kui ma lähemale jõudsin, ilmusid varitsevad droonid välja ja sööstsid minu suunas. Kuid ma olin valmis. Lõdvestasin käsi, lastes oma alateadvusel asja üle võtta. Tõmbusin endasse, sisenesin teatud transsi ja kuulatasin.
Kuid mitte kõrvadega.
Kaugdroonid sobisid krellidele enamasti hästi. Nendega sai millegagi riskimata Detritusel inimesi alla suruda. Kuid tänu tohututele vahemaadele, millel peeti kosmosevõitlusi, pidid krellid droonide juhtimiseks kasutama valgusest kiiremat sidet. Oletasin, et piloodid ise olid väga kaugel, aga isegi kui nad oleksid krellide kosmosejaamas, mis rippus sealsamas Detrituse lähedal, oleks raadioside kasutamisest tekkiv viide muutnud droonide reaktsioonikiiruse lahinguks kõlbmatult aeglasemaks. Nii et nad pidid kommunikeeruma valgusest kiiremini.
Sellega aga oli neil üks suur häda. Ma suutsin seda kuulda.
Mingil põhjusel, mida ma ei mõistnud, võisin kuulda seda meediumit, kus toimus see valgusest kiirem side. Ma nimetasin seda kohta „eikusagil”, see oli teine dimensioon, kus meie füüsikaseadused ei kehtinud. Suutsin kuulda seal toimuvat, vahel isegi näha – ja näha olendeid, kes seal elasid ja mind jälgisid.
Korra, otsustavas lahingus kuus kuud tagasi, õnnestus mul sellesse paika siseneda ja teleporteerida oma laeva kauge maa taha silmapilgu jooksul. Ma ei teadnud ikka veel oma võimetest eriti midagi. Mul polnud õnnestunud enam uuesti teleporteeruda, kuid ma olin aru saanud, et mis iganes ka minus eksisteeris, ma võisin seda rakendada ja võitluses kasutada.
Lasksin oma instinktidel juhtimise üle võtta ja saatsin oma laeva keerukasse põiklemiste jadasse. Mu lahingus treenitud refleksid, koos kaasasündinud võimega kuulda droonide käsklusi, manööverdasid mu laeva ilma eriliste minupoolsete teadlike instruktsioonideta.
Mu kütooniline võime pärines mu perekonnast. Mu esiisad olid kasutanud seda galaktikas iidsete tähelaevastikega ringi rändamiseks. Mu isal oli olnud see võime ja vaenlased olid kasutanud seda tema tapmiseks. Nüüd ma kasutasin seda ellu jäämiseks.
Reageerisin enne, kui droon seda tegi, tajudes krellide saadetud käske – kuidagi suutsin teha seda isegi kiiremini kui droonid. Selleks ajaks, kui nad ründasid, põiklesin juba läbi nende purustajakiirte. Sööstsin nende keskele, siis käivitasin oma IMP, võttes kõigilt lähedal-olijailt kilbid maha.
Selles keskendumise staadiumis ma ei hoolinud, et IMP ka minu kilbi maha võttis. See ei lugenud.
Tulistasin oma valguspiigi ja energiaköis kinnitus ühe vaenlase laeva külge, ühendades seda minu omaga. Siis kasutasin meie kiiruste vahet, et meid mõlemaid ringi keerutada, ja see viis mu heale positsioonile kaitsetute laevade taha.
Tühjuses lahvatasid valguseõied ja sädemed, kui ma hävitasin kaks drooni. Ülejäänud paiskusid laiali nagu ühes vanaema jutus külaelanikud hundi ees. Varitsusest oli järel ainult suur segadus, kui valisin veel paar laeva ja tulistasin neid purustajast – hävitades ühe, kui osa mu mõistusest tegeles teistele antud käskudega.
„Mind hämmastab alati, kui sa seda teed,” ütles M-Bot vaikselt. „Sa töötled andmeid kiiremini kui minu projektsioonid. Sa paistad peaaegu… ebainimlikuna.”
Kiristasin keskendudes hambaid ja keerasin laeva, kiirendades ühe teistest maha jäänud krelli drooni kannule.
„Mõtlen seda komplimendina, muide,” ütles M-Bot. „Mitte et inimestega midagi valesti oleks. Ma pean nende hapraid, emotsionaalselt ebastabiilseid, irratsionaalseid isiksusi päris armsateks.”
Hävitasin selle drooni ja laev kümbles leegitsevas plasmas, mis sellest järele jäi. Siis sööstsin otse viimase kahe drooni purustajakiirte vahele. Kuigi krelli droonidel polnud pardal piloote, tundis osa minust neile kaasa, kui nad püüdsid võidelda minu vastu – peatumatu, tundmatu jõu vastu, mis ei mänginud neile tuntud reeglite järgi.
„Tõenäoliselt,” jätkas M-Bot, „ma suhtun inimestesse nii, nagu suhtun, kõigest sellepärast, et ma olen programmeeritud seda tegema. Kuid, on ju, see sarnaneb instinktiga, mis programmeerib emalindu armastama veidraid, sulgedeta koletisi, keda ta välja haub, eks ole?”
Ebainimlik.
Ma laveerisin ja põiklesin, tulistasin ja hävitasin. Ma polnud täiuslik; vahel kompenseerisin üle ja paljud mu lasud läksid mööda. Kuid mul oli märgatav eelis.
Ülemvõim – ja selle käsilased krellid – ilmselt teadsid otsida selliseid inimesi nagu mina ja minu isa. Nende laevad jahtisid alati neid, kes lendasid liiga hästi või reageerisid liiga kiiresti. Nad olid püüdnud kontrollida mu mõistust, kasutades mu andega kaasnevat nõrkust – sama asja, mida nad olid teinud mu isaga. Õnneks oli mul M-Bot. Tema kilbisüsteem suutis takistada nende vaimseid rünnakuid, lastes mul samal ajal kuulda vaenlase käske.
See kõik tekitas märkimisväärse, heidutava küsimuse. Kes ma olen?
„Ma tunneksin end tõesti palju rahulikumalt,” ütles M-Bot, „kui sa leiaksid võimaluse meie kilbi taastamiseks.”
„Pole aega,” ütlesin. Selleks tuleks tubliks kolmekümneks sekundiks mootor seisma panna.
Põhimõtteliselt oleksin nüüd võinud suunduda pealahingu poole, et täide viia plaan, mille olin teistele esitanud. Selle asemel pöörasin laeva ringi, siis panin täiskäigu sisse ja sööstsin tagasi vaenlase laevade poole. Mu gravikapslid absorbeerisid suure hulga g-jõududest ja hoidsid minu pead liiga tugevasti taha nõksatamast, kuid ma tundsin ikkagi survet, mis mind vastu istet lamedaks surus; mu nahk tõmbus tagasi ja keha muutus raskeks. Äärmuslike g-jõudude surve all tundsin, nagu oleksin sekundiga sada aastat vananenud.
Sundisin end seda taluma ja tulistasin ülejäänud krelli droone. Pingutasin oma kummalisi võimeid äärmuseni. Krelli purustajalask riivas mu kabiinikuplit ja sähvatusest jäi mu silme ette tume triip.
„Spensa,” ütles M-Bot. „Nii Jorgen kui Cobb on ühendust võtnud, et kaevata. Ma tean, sa ütlesid, et neid hõivatuna hoiaksin, kuid…”
„Hoia neid hõivatuna.”
„Alistunud ohe.”
Tiirlesin vaenlase laeva kannule. „Kas sa just ütlesid: alistunud ohe?”
„Leian, et inimeste mittelingvistilist suhtlemist võib liiga kergesti valesti tõlgendada,” ütles ta. „Nii et eksperimenteerin viisidega, kuidas seda selgemaks muuta.”
„Kas selle eesmärk polegi vahel hägusus?”
„Ilmselgelt mitte. Ükskõikne silmapööritus.”
Purustajad välkusid mu ümber, kuid ma hävitasin veel kaks drooni. Seda tehes nägin ilmumas midagi, mis peegeldus mu juhikabiini kaitsekattelt. Hulk läbitungivaid valgeid tulukesi, nagu silmi mind jälgimas. Kui ma oma võimeid liiga palju kasutasin, tunnetas seda keegi eikusagilt ja nägi mind.
Ma ei teadnud, kes nad olid. Ma kutsusin neid lihtsalt silmadeks. Kuid ma võisin tunda neis põlevat viha. Ja pahameelt. Kuidagi olid ühendatud mu võimed näha ja kuulda eikusagil toimuvat, silmad, mis mind sealt jälgisid, ja teleporteerimisvõime, mida mul oli õnnestunud vaid üks kord kasutada.
Mul oli ikka veel selgesti meeles, kuidas ma seda kasutades end tundsin. Olin surmasuus, kõikehävitava plahvatuse keskmes. Sel hetkel ma aktiveerisin ebateadlikult mingi asja, mida nimetatakse kütooniliseks hüperajamiks.
Kui ma suudaksin teleporteerimisvõimet kasutada, saaksin oma rahva Detrituselt vabastada. Selle võimega võiksime alatiseks krellide käest pääseda. Ja sellepärast tõukasin end takka.
Viimasel korral, kui olin hüperhüpanud, olin võidelnud oma