Kevadohver. Андерс де ла Мотт
Читать онлайн книгу.
ja tõuseb püsti. Võtab mobiiltelefoni.
„Vabandust, ma pean selle kõne vastu võtma. Jälle turvafirma.”
Alles siis, kui ta on juba toast läinud, taipab Thea, et ta ei kuulnud telefonihelinat.
Ta ootab, kuni koitma hakkab, läheb siis tagasi kutsarimajja ja paneb kuivad riided selga. Väljas enam ei saja, taevas on vahelduvalt punakas ja helesinine. Doktor Andersson tuleb alles mitme tunni pärast ja Thea on liiga rahutu, et lihtsalt istuda ja oodata. Ta otsustab, et läheb käib Emeega tiiru lossimetsas.
Maa on pärast öist äikesevihma läbi vettinud. Radadel on lombid ja vihmapiisad sädelevad paduvihmas terveks jäänud ämblikuvõrkudes. Thea süütab salasigareti, tõmbab mõned sügavad mahvid ja puhub paanikahoo viimased riismed endast välja. Ometi ei tee talle praegu kõige suuremat muret posttraumaatilise stressihäire järellainetus.
David püüdis kõike tühisena kujutada, aga oli selge, et ta ei taha surnud tüdrukust rääkida. Miks mitte? Kui ta suri kaheksakümnendatel, oli David sel ajal alles laps.
Sigaret on lõpuni suitsetatud, kui ta Võllatamme juurde lagendikule jõuab. Emee jõudis temast ette ja nuusib juba hoogsalt tüve jalamil.
Vana tammega on midagi juhtunud. Hallil tüvel on kandiline must laik, mida seal eile veel ei olnud. Thea astub lähemale. Emee on hakanud puu all lehti kraapima.
Must laik algab ülevalt võra juurest. See jookseb nagu söestunud krobeline arm mööda tüve allapoole ja poolitab enne maapinnani jõudmist Lehemehe näo. Siia lõigi siis välk öösel sisse.
Välgulöögi jõud ja vägi on ühtaegu õudne ja köitev. Ta puudutab armi. Selle ääred on söestunud, krobeline koor ära põlenud ja keset armi paistab tamme heledam, paljas puit. Õhus on ikka veel kõrbelõhna.
Emee kraabib lehti ja tema liigutused lähevad üha ägedamaks.
„Mis sa sealt otsid, kullake?”
Thea kükitab maha. Tüve alaosas on arm laiem, justkui oleks elektri jõud maad puudutades kulmineerunud. Täpselt maapinna juures on tüvesse põlenud auk. Emee kraabib õhinaga maad ja põlenud puud, laastud ja muld lendavad ta käppade alt. Ta häälitseb järsku, see kõlab nagu midagi niutsumise ja haugatuse vahepealset.
„Mis seal on, Emee?”
Thea näeb augus midagi, mis kergelt läigatab. Ta ajab Emee kõrvale ja pistab käe auku. Sõrmed puudutavad midagi siledat ja külma. Ta püüab sellest kinni haarata, kuid auk on liiga väike. Ta murrab mõned mustaks põlenud puutükid lahti, et auku suuremaks teha. Emee tahab teda aidata ja Thea sätib ennast koera ja augu vahele. Koer uriseb rahulolematult, aga lepib siis olukorraga.
Ese augus on poolenisti mattunud pruunika jahu alla, see on segu kõdunenud puust ja kuivanud lilledest. Pärast mõningast uuristamist saab ta selle Võllatamme seest kätte. Selgub, et see on vana värvipurk, umbes kahekümne sentimeetri kõrgune ja kümnesentimeetrise läbimõõduga. Etikett on kadunud, purgi pind roostest täpiline. Koos purgiga tuli august välja ka peaaegu värske ülane. See pidi olema üks neist lilledest, mis ta eile Lehemehe suust sisse poetas, seega pidi kunagi sama teed pidi puu sisse jõudma ka värvipurk. Välimuse järgi otsustades pidi see juhtuma arvatavasti üsna ammu.
Ta raputab ettevaatlikult purki. Sees krabiseb miski. Emee on tema kõrvale istunud, koeral on keel suust väljas, ta kallutab pea viltu ja tunneb asja vastu nähtavasti sama suurt huvi kui Thea.
Purgi kaas on kõvasti kinni. Justkui tahaks see iga hinna eest oma saladust säilitada. Välgumihkel on kangutamiseks liiga suur, võtmega edeneb see paremini. Metall paindub ja plõksatab vaikselt. Järsku annab purk järele ja kaas lendab eemale.
Thea raputab sisu ettevaatlikult peopesale. Kõigepealt pudenevad välja väike kuju ja mõned kuivanud lehed. Kuju on umbes kümme sentimeetrit kõrge ja tehtud kokku punutud okstest. Pikem, keskmine oks on painutatud silmuseks, moodustades niimoodi kuju pea ja keha. Okste otsad on jalgadeks, põiki silmuse alla põimitud lühem oks tekitab kujule piha ja käed.
Hetkeks mõtleb ta oma isale. Puunukule, mille isa talle vestis, kui Thea väike oli. Ta peletab mälestuse kiiresti eemale.
Purgis on veel midagi. Kokku rullitud paber on selle seina külge kleepunud. Thea paneb oksakuju käest, et paberit välja õngitseda, ja avastab, et see pole sugugi paberileht, vaid vana pleekinud polaroidfoto. Ta silub selle nii hästi-halvasti sirgeks kui saab.
Pildil on valges kleidis noor tumedapäine naine. Naine seisab lapikul kivil, käed rinnal risti ja pea kergelt ettepoole kallutatud. Silmad on kinni, käes hoiab ta kahte hirvesarve.
Tema taga on näha kummaliselt moondunud puud, kummalgi pool noort naist seisavad kasvu järgi otsustades kaks last. Nende nägusid katavad loomamaskid. Maskid tuletavad Theale meelde lossi söögisaali laemaalinguid. Seal on vist jänes, rebane, öökull ja metskitsed.
Lapsed hoiavad kinni noore naise randmete ümber seotud lintidest. Tundub peaaegu, nagu hoiaksid nad kivil seisvat noort naist vangis. Tüdruk on väga ilus. Omamoodi õrn, naiivne ilu, mis eksisteerib vaid lapsepõlve täiskasvanueast lahutaval lühikesel ajahetkel.
Foto on tehtud päevasel ajal, ometi on selles kõiges midagi õudset: lapsed, maskid, ilus noor naine, kivi ja moondunud puud. Õudusfilmi meenutavat tunnet võimendavad veelgi foto lame perspektiiv ja koltunud värvid.
Volbriöö 1986 on keegi foto alla valgele ribale kirjutanud. Tule kesköö ajal kiviringi juurde.
Ja lõpuks veel üks sõna. Thea ütleb selle valjusti välja:
„Kevadohver.”
7
Volbriöö 1986
Ma näen, kuidas mind vahitakse. Mitte üksnes poisid koolis. Ka õpetajad, isad, treenerid, vanamehed külaväljakul. Kõik.
Enamik neist teeb seda salamisi, kui nad arvavad, et keegi ei näe, aga ma tunnen nende pilke. Ma tean, mida nad Elita Svartist mõtlevad. Mida nad minuga teha tahavad.
Kool oli selleks päevaks lõppenud, koolibussi ooteputka tühi. Arne heitis pilgu jalgpalliväljaku tribüüni taha, tegi ringi ümber kioski. Siis sõitis ta külaplatsile, kuhu külarahvas oli õhtuseks volbrilõkkeks suure hunniku oksi valmis pannud. Oksahunniku tipus seisis T-kujulisele toele kinnitatud mehekõrgune nukk. See oli tehtud kokku punutud okstest, pead kujutas oksast painutatud tühi silmus. Arne oli seda erinevates variantides korduvalt näinud. Lehemehe kuju.
Vanem õde Ingrid rääkis vanasti Lehemehest ja tema kummitushobusest kohutavaid lugusid, täpselt nagu kõik Tornaby elanikud oma järeltulijatele. Arne ei tahtnud seda endale tunnistada, aga miski ilma näota oksanuku juures tekitas talle veel siiamaani külmavärinaid.
Ta avastas teiselt poolt oksahunnikut mõned lapsed, peatus ja keris akna alla. Politseiautot nähes heitsid nood üksteisele pilgu, haarasid seljakotid ja keerasid jalgrattad ringi, et jalga lasta.
„David!”
„Tere, onu Arne!” Poiss lasi lenkstangi lahti ja tema näost paistis kergendus. „Cool auto!”
Arne noogutas rahulolevalt.
„Millega te siin tegelete?”
„Mitte millegagi.” Vastus tuli liigagi kiiresti.
„Mis te täna õhtul teete?”
David niheles ja vaatas oma sõprade poole. Arne püüdis nende nimesid meelde tuletada, ta teadis, et poisid olid sageli Ingridi ja Bertili külalistemajas, aga ta polnud kunagi vaevunud nende nimesid meelde jätma. Hiinlasest tüdruk ja lühikeseks pügatud juustega poolakas, poisi vanemad olid plastitehases mingid ülemused. Nende taga veel üks hirmunud nägu, arvatavasti oli see tobukesest õmblejanna poeg.
„Ei midagi erilist. Vaatame volbrilõket.” David noogutas kuhja poole.