Vox. Christina Dalcher
Читать онлайн книгу.
Tuu-lest viidud, raisk. Ja sa arvad, et see on mingi juhuslik sähva-kas? Põhimõtteliselt oleme pärast järgmisi vahevalimisi tagasi üheksakümnendate alguses. Kaksa esindatus veel korra poo-leks ja seis on sama masendav nagu seitsmekümnendatel.“
„Päriselt ka, Jackie. Sa oled juba hüsteeriline.“
Tema sõnad lendasid minu pihta nagu mürginooled: „Keegi peab siin hüsteeriline olema.“
Kõige hullem kogu asja juures oli see, et Jackiel ei olnud õigus. Naiste osakaalu kongressis ei näpistatud mitte kahe-kümne protsendi pealt viie peale, vaid järgmise viieteistkümne aastaga ei jäänudki enam järele peaaegu midagi, mida vähe-maks võtta.
Viimaste valimiste ajaks olimegi jõudnud selle kujutelda-matu verstapostini ning näis, et Jackie ennustus, et me oleme tagasi üheksakümnendate alguses, pidas vett – tingimusel, et jutt käis 1890. aastate alguse kohta. Kongress oli niisama mitme-kesine nagu kausitäis vanillijäätist ning kaks naist, kes olid veel valitsuskabinetti alles jäänud, asendati kiiresti meestega, kes seisavad Jackie sõnu kasutades „selle eest, mis on riigile kõige parem“.
Piiblivöö oli paisunud ja laienenud ja kasvanud raudseks neitsiks.
32
Vaja oli veel ainult raudset rusikat, jõumehhanismi. Taas kord tundus, justkui oleks Jackie olnud selgeltnägija.
„Oota ainult,“ ütles ta, kui me oma korteri ainsa akna vahel odavaid nelgisigarette suitsetasime. Ta osutas üliõpilastele, kes marssisid viies korrapärases reas. „Näed neid reservohvitseride väljaõppekorpuse nagasid?“
„Jaa,“ ütlesin ma suitsu aknast välja puhudes, purk Lyso-lit käeulatuses, juhuks kui korteriperenaine peaks läbi astuma. „Ja siis?“
„Viisteist protsenti on mingit sorti baptistid. Kaksküm-mend protsenti roomakatoliiklased. Peaaegu viiendik väidab, et on mittekonfessionaalsed kristlased – mida iganes see siis ka ei tähenda.“ Ta üritas pahvida mõne suitsurõnga ja vaatas, kuidas need aknast välja tantsisklesid.
„Ja siis? Et siis ülejäänud? Peaaegu pooled on ühte- või teisi-pidi agnostikud.“
Jackie naeris. „Jeanie, kas su ajud on täitsa umbe jooksnud? Ma ei ole isegi veel maininud mormoone või metodiste või luterlasi või Tioga-kristlasi.“
„Tioga-misasju? Palju neid on?“
„Üks. Ma arvan, et ta on lennuväes.“
Nüüd oli minu kord naerda. Ma tõmbasin suure mahvi suitsu kurku, litsusin koni surnuks ja pritsisin ennast Lysoliga. „Nii et naljanumber.“
„Tema üksi küll. Aga ülejäänud mitte. See on väga religioosne organisatsioon.“ Jackie küünitas aknast välja, et paremini näha.
„Mis sa arvad, kes on praegu kõige vihasemad? Siin riigis, ma mõtlen.“
34
„Ja põhiliselt mehed. Konservatiivsed mehed, kes armastavad Jumalat ja isamaad.“ Ta ohkas. „Naisi mitte nii väga.“
„See on jabur,“ ütlesin ma, jättes ta üksinda oma teist kopsu kärsatama. „Nad ei vihka naisi.“
„Sa pead rohkem kodust välja saama. Mis sa arvad, millis-tes osariikides nad kõige rohkem värbavad? Vihje: see ei ole Uus-Inglismaa. Vaid lõunaosariikide maapoisid.“
„Ja siis?“ Ma panin tema kannatuse proovile ja ma teadsin seda, ent ma ei suutnud ära tabada seost, mida Jackie teki-tada üritas.
„Nad on konservatiivsed, vaat mis siis. Enamasti valged. Enamasti heterod.“ Jackie kustutas priske koni, pakendas selle väikesesse kilekotti ja jäi mulle otsa vaatama, käed rinnal risti. „Mis sa arvad, kes on praegu kõige vihasemad? Siin riigis, ma mõtlen.“
Ma kehitasin õlgu. „Afroameeriklased?“
Ta tegi plärisevat häält nagu mingis televiktoriinis, kus ma olen juba mängust väljas, aga lava taga on veel lohutusauhin-nad ootamas. „Arva veel kord.“
„Geid?“
„Ei, tohmu. Valge heteromees. Ta on sitaks vihane. Ta tun-neb, et tal on munad maha võetud.“
„Tõesõna, Jacko.“
„Muidugi ta mõtleb nii.“ Jackie näitas oma lilla sõrme-küünega minu poole. „Oota ainult. Maailm näeb mõne aasta pärast hoopis teistsugune välja, kui me midagi ette ei võta. Laialivalguv Piiblivöö, täiesti perses kongress ja võimunäljas
35
väikeste poiste kamp, kes on tüdinud sellest, et neile öeldakse, et nad peaksid tundlikumad olema.“ Siis ta naeris; naeris oma riuklikku naeru, mis pani vappuma terve tema keha. „Ja ära arva, et nad kõik on mehed. Igasugused kabujalakesed hoiavad nende poole.“
„Kes?“
Jackie nõksas peaga minu dresside ja pulstunud juuste, eel-misest päevast kraanikaussi jäänud nõudehunniku ja lõpuks omaenda riiete poole. Need olid tal ühed viimase aja huvita-vamad: kirjud retuusid, suur heegeldatud kampsun, mis oli kunagi olnud beež, aga nüüd mitu korda pesus värvi saanud, ja lillad nõelterava kontsaga saapad. „Kodukanad. Need maitse-kate seelikute ja kampsunite ning madalate kingadega tüdru-kud, kes ülikoolis oma koduprouakraade teevad. Mis sa arvad, kas neile meiesugused meeldivad? Arva veel üks kord.“
„Ole nüüd, Jackie,“ ütlesin ma.
„Oota ainult, Jeanie.“
Seda ma tegingi. Kõik läks üsna täpselt nii, nagu Jackie oli arvanud. Ja hullemini. Nad ründasid meid nii mitmest suu-nast korraga ja nii vaikselt, et meil ei olnud võimalikki vastu-panu korraldada.
Ühe asja ma Jackie käest õppisin: sa ei saa protestida millegi vastu, mida sa ei näe.
Aasta tagasi sai mulle selgeks veel nii mõndagi. Ma sain teada, kui keeruline on saadikule ilma pastakata kirja kirjutada või seda kirja ilma margita ära saata. Ma sain teada, kui lihtne on mehel kirjatarvete poes öelda: „Vabandust, proua, ma ei saa
teile seda müüa,“ või postitöötajal pead raputada, kui marke küsib keegi, kellel ei ole Y-kromosoomi. Ma sain teada, kui kii-resti sulgetakse mobiilinumbreid ja kui tõhusalt noored sõdu-rid kaameraid paigaldavad.
Ma sain teada, et kui plaan on küps, võib kõik sündida üleöö.
37
Kuus
Patrick on täna himukas, isegi kui mina ei ole. Või otsib ta liht-salt stressileevendust, enne kui algab järjekordse nädala järje-kordne päev töökohal, mis hoiab bensiinipaagi täis ja maksab kinni laste hambaarstiarved. Isegi valitsusametniku kõrgest palgast tundub kogu aeg puudu jäävat, nüüd kui mina enam tööl ei käi.
Verandatuled kustuvad, poisid veerevad vooditesse ja Pat-rick veereb meie omasse.
„Ma armastan sind, kallis,“ ütleb ta. Tema käed, mis mööda mu keha ringi uitavad, kõnelevad sellest, et ta ei ole valmis magama jääma. Mitte veel. Ja omajagu aega on möödas ka. Vähemalt mõni kuu kindlasti. Võib ka kauem olla.
Nii et me asume asja kallale.
Ma ei ole kunagi seksides eriti rääkinud. Sõnad tundusid kohmakad, need lõhkusid ürgse paaritumisakti loomuliku rütmi. Kõnelemata tobedatest pornomantratest: pane, pane, kohe tuleb, kõvemini, veel, veel, veel. Neil oli oma koht, kui me
38
niisama flirtisime või sõbrataridega nilbet nalja viskasime, aga mitte voodis. Mitte Patrickuga.
Ometi olime me juttu ajanud. Enne ja pärast. Ma armas-tan sind. Seitse häälikut, tagavokaal, eesvokaal, ninahäälikud, vahepeal nii sobilikult hõõrd- ja värihäälik, kõige lõpuks sulg-häälik. Meie sosinal lausutud nimed. Patrick. Jean.
Täna õhtul, kui lapsed on oma voodites