See raamat on uhkusega trükitud paberile, mis pärineb vastutustundlikust FSC-sertifitseeritud metsast, ja taaskasutatud materjalidest toodetud materjalidele. Vastutustundliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis on keskkonnahoidlik, ühiskonnale kasulik ning majanduslikult elujõuline.

      Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

      E-raamat OÜ Flagella

      F1f

      Chaol Westfall, endine kaardiväe kapten ja nüüd Adarlani vastse kuninga Käsi, oli avastanud, et vihkas üle kõige üht heli.

      Rattaid.

      Täpsemalt öeldes nende klobinat küljelaudadel sellel laeval, millel ta oli kulutanud kolm nädalat, et reisida üle tormist pillutatud vete. Ja nüüd nende raginat ja müdinat läikivatel rohelistel marmorpõrandatel ning peentel mosaiikidel läbi kogu Lõunamandri kagaani kiiskava palee poole Anticas.

      Kuna tal polnud muud teha, kui istuda ratastega toolis, mida ta oli hakanud pidama ühtaegu nii oma vanglaks kui ka ainsaks teeks maailma nägemiseni, silmitses Chaol üksikasju selles ulatuslikus palees, mis istus pealinna lugematute küngaste hulgas ühe tipu peal. Iga tükk selle materjalidest oli võetud kagaani vägeva impeeriumi mingist osast ja ehitatud selle auks.

      Need poleeritud rohelised põrandad, mille peal tema tool nüüd plagistas, olid raiutud välja mandri edelas asuvatest karjääridest. Võimsate puudena tahutud punased sambad, mille ülemised oksad sirutusid üle kõrgel ülal laiuvate võlvlagede – kõik need olid osa ühest lõputust vastuvõtusaalist –, olid tassitud kohale kirdes asuvatest, liivast lihvitud kõrbetest.

      Rohelist marmorit katkestavate mosaiikide autorid olid Tiganast pärit meistrid, kagaani poolt samuti hinnatud linnast mandri mägises lõunaotsas. Igaüks kujutas mingit stseeni kaganaadi külluslikust, jõhkrast, kuulsusrikkast minevikust: sajanditest, mida kulutati rändava hobuserahvana mandri idapoolel asuvatel rohustel steppidel. Esimese kagaani ehk sõjapealiku ilmumisest, too ühendas laiali pillutatud hõimud vallutusväeks, mis võttis mandri tükk tüki haaval üle, ja rakendas salakavalust ning hiilgavaid strateegiaid, et sepistada ulatuslikku impeeriumi. Ja järgnenud kolmest sajandist – erinevatest kagaanidest, kes olid impeeriumi laiendanud, jaotades sadade piirkondade vara üle kogu maa, ehitades lugematuid sildu ja teid, et neid kõiki ühendada, valitsedes üüratut mandrit täpsuse ja selgusega.

      Vahest näitasid mosaiigid pilti sellest, milline oleks võinud olla Adarlan, mõtiskles Chaol sel ajal, kui ees laiuvate nikerdatud sammaste ja kullatud kuplite vahel vilksas sinna kogunenud õukonna üminaid. See tähendab, kui Adarlani poleks valitsenud mees, keda juhtis deemon-kuningas põrgulikus kavatsuses muuta see maailm pidulauaks oma hordidele.

      Chaol käänas pea üles, et piiluda Nesrynit. Too lükkas tema tooli kivisel ilmel. Ainult tema tumedad silmad, mis sööstsid üle iga mööduva näo ja akna ja samba, reetsid mingitki huvi kagaani ulatusliku kodu vastu.

      Nad hoidsid oma uhkeimaid riideid tänaseks ja värskelt määratud kaardiväe kapten näis tõepoolest veripunases ning kuldses mundris imekena. Kust Dorian ühe sellise mundri välja tõi, mida Chaol kord niisuguse uhkusega kandis, polnud viimasel aimugi.

      Tema soovis algselt kanda musta, lihtsalt värvi tõttu... Ta polnud iial tundnud end hästi värvides, välja arvatud oma kuningriigi punases ja kollases. Aga must oli muutunud Erawani valgidest nakatunud valvurite värviks. Nemad kandsid mustal musta mundrit, kui nad Riftholdi terroriseerisid. Kui nad kogusid kokku, piinasid ja mõrvasid tema mehi.

      Ja seejärel riputati ohvrid paleeväravatele tuule kätte kiikuma.

      Ta suutis vaevu vaadata Antica valvureid, kellest nad siia jõudes nii tänavatel kui ka sellessamas palees möödusid – seisid uhkelt ja valvsalt, mõõgad seljal ning noad külgedel. Isegi praegu võitles ta kiusatusega kiigata sinna, kus ta teadis, et nad oleks saali määratud. Täpselt seal, kuhu temagi oleks oma mehi asetanud. Kus tema ise ka oleks kahtlemata seisnud, kõike jälginud sel ajal, kui saabuks saadikud mõnest välismaisest kuningriigist.

      Nesryn vastas tema pilgule. Need eebenikarva silmad olid jahedad ega pilkunud, õlgadeni pikad mustad juuksed õõtsusid iga sammuga. Tema armsal, tõsisel näol ei värelenud märkigi närvilisusest. Ei mingit aimust sellest, et nad kohtuvad kohe maailma ühe vägevaima mehega – mehega, kes võis muuta nende enda mandri saatust sõjas, mis oli kindlasti juba lahvatamas üle Adarlani ja Terraseni.

      Chaol vaatas ette ega öelnud sõnagi. Seintel, sammastel ja võlvkaartega ukseavadel leidus kõrvu, silmi ning suid, oli Nesryn teda hoiatanud.

      Ainult see mõte takistas Chaolil näperdamast rõivaid, mille kasuks ta viimaks otsustas: helepruunid püksid, kastanivärvi põlvsaapad, parimast siidist valge särk, mida suuremalt jaolt varjas mereroheline kuub. Too oli küllalt lihtne, selle maksumust paljastasid vaid peened vaskpandlad selle esisel ja kõrget kraed ning ääri riivava hapra kuldniidi sädelus. Nahkvööl ei rippunud mingit mõõka – selle rahustava kaalu puudumine mõjus kui fantoomjäse.

      Või jalad.

      Kaks ülesannet. Tal oli siin viibides kaks ülesannet ja ta polnud ikka veel kindel, kumb neist rohkem võimatuks osutub.

      Kas veenda kagaani ja tema kuut võimalikku pärijat, et need laenaks oma märkimisväärseid vägesid sõjaks Erawani vastu...

      Või leida Torre Cesmes ravitseja, kes avastaks mingi viisi, kuidas teda uuesti kõndima saada.

      Kuidas – mõtles ta mitte väikese tülgastusvärelusega – teda korda teha.

      Ta vihkas seda väljendit. Peaaegu sama palju kui rataste klobi­nat. Korda teha. Isegi kui see oli see, mida ta kavatses legendaarsetelt ravitsejatelt enda heaks paluda, käis see väljend ikkagi vastukarva. Pani sisikonna pöörlema.

      Ta tõukas väljendi ja mõtte peast, kui Nesryn järgnes peaaegu hääletule teenriteparvele. Too juhtis neid siia sadamast läbi Antica käänuliste ja tolmuste munakiviteede, kaldus avenüüd pidi üles palee enda kuplite ning kolmekümne kuue minaretini.

      Valged riideribad – siidist vildi ja linani – rippusid lugematutel akendel, laternatel ning ukseavadel. Ilmselt suri hiljuti mõni ametnik või kauge kuninglik sugulane, pomises Nesryn. Surmarituaalid olid mitmekesised ja sageli segu lugematutelt kuningriikidelt ja aladelt, mida kaganaat nüüd valitses. Ent valge riie oli iidne jäänuk sajanditest, kui kagaani rahvas