Tagasitee algus

      Jumal hoidku, hakkab jälle pihta! Nii olevat õhanud Tallinna Toomkiriku juures istunud mutike, nähes 1965. aasta juulikuus esimesi Soome turiste Toompea nõlvast üles rühkimas. Eesti õnneks läks mutikese kartus tõeks: peale Soome televisiooni avanes meile nüüd ka teine aken läände. Kui õnnestav see sündmus Eestile oli, selle üle on palju arutletud ning seepärast loobun pikast kirjeldusest ja võtan kokku kõige olulisema. Tänu neile akendele oli meil, eestlastel, peaaegu pool sajandit võimalik mõelda samu mõtteid mida soomlastel, saime näha ja kuulda samu asju ja sündmusi. Sellel oli märkimisväärne tähendus Eesti iseseisvuse taastamisele ja demokraatia juurutamisele aastakümneid hiljem. Kuid akendest näeb ju nii sisse kui ka välja: 1965. aasta juulist hakkas – ehkki aeglaselt – Eesti Soomes ja soomlaste teadvuses jälle jõudma maakaardile. Mis oli aga enne seda?

      Mõnevõrra oli läbikäimist 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses, kui külas käidi ringiga tolleaegse Leningradi kaudu. Pärast ligi kümme aastat kestnud täielikku vaikust hakkas suhtlus tasapisi elavnema. Uues arengus olid teerajajateks kiriku- ja kultuuriinimesed. Soome luteri kirik hakkas Eestisse oma sõsarkirikule saatma pakkide viisi raamatuid ja vaimulikke lehti, millest tähtsaim oli nädalaleht Kotimaa. Eestis ilmus sama nimega nädalaleht, kuid nimega sarnasus piirduski. Meie Kodumaa ajas ametlikku ja jäika liini, mis teiste lehtede omaga võrreldes oli siiski vähem karm. Teatud pehmuse põhjustas ilmselt see, et leht levis ka läänes. Kodumaa sihtrühma moodustasid väliseestlased, kes said lehte tellida ja kui ei tellinud, siis saadeti see neile vägisi. Väljaanne üritas jätta muljet inimnäolisest sotsialismist, muu hulgas pidi see tutvustama ka Eesti kirikuelu. 1947. aasta märtsis said alguse Eesti Raadio soomekeelsed saated, mis mõistagi olid eelkõige kavandatud propagandatoruks. Sellest hoolimata andsid need soomlastele märku, et eestlased ja eesti kultuur on ikka veel elus.

      Lahe põhjakaldal oli ka neil vaikuseaastail andunud Eesti sõpru, ehkki tõepärast infot naaberriigist oli kasinalt ja ametlik Soome järgis joont, mille kohta Pekka Hyvärinen mainib oma raamatus Suomen mies. Urho Kekkosen elämä (2000; eesti keeles 2006), et Nõukogude Liidu ja Soome „heade naabrussuhete eest kanti hoolt ka vaikimisega. Üks tabudest oli Viro, mida tuli kutsuda Neuvosto-Eesti’ks. [---] Massiteabevahendites ei räägitud Eestist kunagi kui okupeeritud riigist, vaid kui kiiresti arenevast nõukogude liiduvabariigist“.

      Kuid saadi ka teistsugust infot ja seda juba 1941. aasta aprillis, kui ilmus Mika Waltari Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta. Ettevaatuse tõttu anti see välja Rootsis. Seppo Zetterberg, kes kirjutas Waltari juubeliaastal kordustrükina ilmunud teosele eessõna, pidi nentima, et Waltari kirjapandust ei ole vaja isegi kõige uuemate uurimuste valguses kriipsugi muuta. Waltari raamat oli kui tähelend, selle avalik eluiga jäi lühikeseks. Andrei Ždanovi juhitud sõjajärgse järelevalvekomisjoni nõudmisel tuli teos nagu teisedki „ohtlikud“ raamatud kõikjalt ära korjata. Õnneks leidus inimesi ja institutsioone, kes järgisid reamees Švejki põhimõtet: ära tõtta ülemuse käsku täitma, sest see võib saada ära muudetud. Peaaegu seitsekümmend aastat hiljem saigi Waltari raamat võimaluse ärgata uuele elule. Eesti keeles ilmus teos 2008. aastal Varraku väljaandel.

      Möödus seitseteist aastat, enne kui Soomes nägi ilmavalgust järgmine oluline Eestist jutustav raamat. 1958. aastal ilmus kirjandusprofessor Ants Oraselt Eesti mõlemat okupatsiooni erapooletult ja tõepäraselt kirjeldav teos „Eesti saatuslikud aastad 1939–1940“, mis oli soome keelde tõlgitud inglise keelest. Raamatu tollases õhkkonnas väljaandmine nõudis Gummeruse kirjastuselt suurt julgust. Samasugust vaprust oli ilmselt