Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb. Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.
