Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus. Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas. […] Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis: „Kas oled ka väsinud?” Mina ütlesin, et: „Olen küll!”, näitasin temale oma nägu ja ütlesin: „Vaata, kui must larhv!” Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on. Siis kutsus ema mind sööma, aga mina ütlesin: „Või ma saan kohe tulla! Tarvis enne nägu ja kaela pesta; meil on kolemust töö.” Ma siis näitasin emale, kui mustad on mu käed ja kõrvad ja kael. Ema ütles, et: „Oi!” Tõi seepi ja pesuvanniga vett õue, ikka just kui isalegi. Mina käärisin särgivarrukad kõrgele üles, pesin ja solistasin kaua aega ja rääkisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss näitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu kõrvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema ütles, et: „Nüüd on puhas,” siis puristasin ja jätsin järele. […]
