Ivar Paulson (1922–1966) oli samuti üks neid andekaid noori eesti haritlasi, kes olude sunnil pidi võõrsile siirduma. Alustanud õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas ta neid Hamburgis ja Stockholmis, saavutades 1958 filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga Põhja-Euraasia rahvaste algelistest hingekujutelmadest. Gustav Ränga sõnul oli see “… nagu ukseks usundiajaloo külluslikku varakambrisse …”, kus ta jätkab uurimisi kuni oma ootamatu surmani 1966. Üheks tulemuseks oli ka käesolev teos (Stockholm, 1966), mis asetub Oskar Looritsa klassikalise “Eesti rahvausundi maailmavaate” ja nüüd ka Uku Masingu “Eesti usundi” kõrvale. Teose juhatab sisse üldusundilooline essee “Usust ja usundeist”, ulatuslik kirjanduse ülevaade peatub arusaadavalt aastal 1966. – Ei ole huvituseta sedagi teada, et Ivar Paulson avaldas 1951 ka luulekogu “Päikesele vastu”.
