„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavalt poeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- ja noorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist või lühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohati hallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkus nägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamise vaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes. Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-Prantsusmaal Châtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidas ta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädes rahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan, mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saama kirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani, jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegse kirjanduse klassikasse. Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümne aasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast ja humanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour, Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec, Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda). Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.
