Kinomehed imestavad ja lõõbivad tihti selle üle, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfilme on ta teinud juba üle 40 aasta. Rohkem kui poolsada filmi – ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. Rein Marani filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Tema filmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need filmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest. Jaak Lõhmus filmiajakirjanik Raamatu lehekülgedelt saame lugeda, kuidas see suur filmikimp on valmis saanud ja mis filmide tegemise juures sündinud… Peale inimestest filmitegijatega seotud anekdootide räägib Maran ka sügavamatest, müstilisevõitu momentidest, millega ta looduses on kokku puutunud: soogaasidest moodustunud „rabaneitsite” tants, peopesal puhkava rästiku soojus, haavatud kajaka pilk.
