“Olime just abiellunud, noored inimesed… Veiko vennanaine rehkendas lausa välja, mitu minutit möödub, kui vanaema seltskonnas jälle pisipere kohta pärib – see oli justkui kohustuslik küsimus. Ja ehkki sa ise tead, et pisiperet ei tulegi, teed ikka head nägu,” ütleb Anu.
Paariaastase proovimise järel ütles Veiko: „Nüüd aitab. Me ei proovi enam kunstlikult, sest ma ei saa kauem kõrvalt vaadata, kuidas sa oma kehale haiget teed.” Selle asemel hakkas ta aegamisi rääkima: „Võib-olla meie roll siin elus on hoopis teistsugune – võib-olla peaksime lapsendama?”
Raamatu autori teekond käesoleva raamatu tegelaste – teistest vanematest sündinud lapsi kasvatavate perede juurde, sai alguse aastal 2011, kui ta oli alustanud vabatahtlikuna tegevust mittetulundusühingus Oma Pere*. Koostööst sündis fotonäitus, mis ringles 2012. aastal peaaegu üheksa kuud mööda Eestit. Lapsendamisele pühendatud näitust külastas ja perede pilte tutvustavaid tekste luges üle 10 000 inimese. Oli ütlemata selge, et lood elust enesest puudutasid paljusid inimesi, kes olid otseselt või kaudselt seotud teistest vanematest sündinud laste kasvatamisega. Näitusest, piltidest ja pilte tutvustavatest tekstidest kasvas välja 14 lugu käesolevasse raamatusse.
Raamatus kajastatud lugudele on kirjutanud järelsõnad perede koolitaja Viiu Orgmets ja psühholoog, superviisor ning perede nõustaja Maie Salum.
* Mittetulundusühing Oma Pere seisab lapsendatavate laste ja lapsendajate huvide eest Eestis.
