Äike. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
oli tuntud oma korrektsuse, hea tehnilise taibu ning keelteoskuse poolest. Saksa ja vene keele oli ta ära õppinud juba vene õppekeelega kõrgemas algkoolis. Poega sinna pannes tuli vanematel anda allkiri, et lapsed räägiksid koolis ka omavahel ainult vene keelt. Teadagi rikuti seda eeskirja, ent keel sai siiski selgeks. Inglise ja prantsuse keele aga omandas Georg sõjakoolis, kuhu ta astus pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ajateenistust. Sõjakooli astumisel esitati noormeestele ka mõningaid lisatingimusi.
Nii pidi neil olema sportlik kehaehitus ning ka muidu enam-vähem esinduslik välimus. Nähtavasti täitis Georg kõik ettenähtud tingimused, ning kaks aastat hiljem anti kooli edukalt lõpetanud kadetile, tol ajal veel Georg Richtile, nooremleitnandi aukraad.
Edasi järgnes tegevteenistus ohvitserina, tõus ametiredelil, abiellumine ja astumine kõrgemasse sõjakooli.
Ja nüüd siis see järjekordne ametireis.
Nimelt otsustas Eesti Vabariigi Sõjaministeerium osta Prantsusmaal asuvalt sõjaväe- ja erafirmalt Klägin pruugitud meresuurtükke. Remontinud eelnevalt suurtükid, müüs firma need soodsatel tingimustel tellimuste alusel välisriikidele. Eesti Vabariigi esindajana tuli Georgil teostada Brestis ja Cherbourg’is ostetavate relvade tehnilist kontrolli ning nende töökorras olekul vormistada vastavad aktid prantsuse ja inglise keeles.
Reis oli küllaltki väsitav. Georg meenutas, kuidas ta Pariisi Grand Boulevard’il korraga märkas, et oli peatunud ühe vaateakna ees ja jäänud seal seisvat naist silmitsema kui lummutist. Võttis hetke aega, enne kui ta taipas, et aknaklaasi taga seisab mannekeen ja mitte elus naine – mannekeen, kes tohutult sarnanes Meeriga.
Mannekeenil oli seljas kuningsinine õhtukleit ning ta nägi selles tõepoolest välja nagu mingi muinasjutukuninganna.
Georg sisenes kauplusse ja ostis kleidi ära.
Mõni ime, et Meeri tahab oma uue ballikleidiga seltskonda ilmuda, mõtles Georg muheldes ja sulges silmad. Mõtted aga keerlesid edasi eelseisva aastapäevaballi ümber. Tema kujutlusse kerkis Estonia Valge saal ja Meeri oma uues tualetis võidurõõmsalt muigava kolonel Siineri käevangus.
Georg ei tahtnud endale tunnistada, et tegelikult oli kolonel Siiner Sõjaministeeriumis lugupeetud ohvitser, kuigi pisut donžuani tüüpi. Ilmselt häiris Georgi rohkem see, et kolonel, olles Meeri õemehe veltveebel Eugen Aviku sugulane ning kohates abielupaar Õigust Avikute pool, oli oma käitumisega reetnud, et ta pole Meeri vastu ükskõikne. Peale selle ei olnud veltveebel Avik, kes töötas Georgiga ühes väeosas staabikirjutajana, oma töödes eriti korrektne ega äratanud seepärast Georgis erilist sümpaatiat.
Küllap kandus ka sellest antipaatiast midagi üle kolonel Siinerile.
Georgi mõtted jõudsid jälle tagasi Meerile ning lastele. Ta oli õnnelik, et võis taas oma pere juures olla, ning uinus lõpuks rahulikult. Kui ta ärkas, vaatas talle vastu Meeri naeratav nägu.
„Sa magasid nii raskelt, et ma ei raatsinud sind äratada. Pataljoniülem küsis su tervise järele.”
„Üsna kena temast! Mis sa talle ütlesid?”
„Ütlesin, nagu on. Et oled veel haige ja et sa ei oleks rongilt tulles selle külmaga mitte tohtinud staabist läbi minna, vaid oleksid pidanud kohe koju tulema, siis oleksid juba terve!”
„Seda sul poleks nüüd küll vaja olnud öelda!” torises Georg.
„Miks mitte, kui see tõsi on! Ta avaldas siiski lootust, et saad ülehomseks terveks.”
„Ülehomseks? Aa…” Muidugi, taktitundeline pataljoniülem andis mõista, et teda oodatakse paraadile. Georg oli osa võtnud kõigist vabariigi aastapäevale pühendatud sõjaväeparaadidest ja otsustas seda teha ka sel aastal. Ta tundis ennast juba päris hästi ja oli oma otsuse teinud ka balli suhtes.
„Tule siia!” Georg sirutas käe ja tõmbas Meeri oma voodi äärele istuma. „Ütle mulle, kas sa armastad mind?”
„No keda siis veel?” Meeri sasis naerdes mehe juukseid. „Miks sa seda küsid? See peaks sulle ju ammugi selge olema!”
Georg noogutas.
„Mina tean. Aga mõni võib-olla ei tea veel. Talle tuleb see selgeks teha.”
„Keda sa sellega mõtled?”
„Kolonel Siinerit.”
„Ah teda!” lõi Meeri käega ja küsis naljatades: „Kas ma pean talle ütlema, et ma armastan oma meest ja ainult oma meest? Seda mõtlesid või?”
„Täpselt!”
Meeri heitis Georgi poole kiire pilgu ja märkas, et mees on tõsine.
„Ei tea, miks ma seda talle ütlema peaksin?” Meeri hääles oli siiras imestus.
„Selleks, et ta ükskord taipaks, mis ühele ohvitserile sobib ja mis mitte! Me läheme ballile ja sa ütled talle kõigi juuresolekul, et ta on häbematu võrgutaja ega ole väärt oma ohvitserimundrit kandma!”
Meeri mõistis, et mees ei tee nalja.
„Mine nüüd!” Ta tõusis püsti. „Kas sa ei taipa, et lähed oma armukadedusega juba liiale? Ma ei või ju inimest asja eest teist taga solvata!”
„Tema solvas ju mind!” ägestus Georg. „Kuidas sa seda siis ei mõista! Ma olen ohvitser, tema aga kutsub minu naise enesega ballile, nagu ei puutuks mina üldse asjasse ja nagu oleksid sina ei tea kes! Vanasti oleks selle eest duellile kutsutud!”
„Ah, ära nüüd hakka jälle! Võib-olla oli see ainult nali. Aga võib-olla ma kuulsin lihtsalt valesti.”
„Ei, sa ei kuulnud valesti! Ja nali see tema poolt ka ei olnud. Kui sa mind armastad, siis sa teed seda.”
„Rumalus!”
„Kui armastad, siis ütled!”
„Ei, seda ma küll ei tee.”
„Ise tead…”
„Kõigi juuresolekul?”
„Täpselt. Kõigi juuresolekul,” kinnitas Georg.
„Nalja teed või?”
„Mitte sugugi!”
„Ära ole pedant!”
„Kuidas arvad. Mina jään igatahes enda juurde. Loomulikult teed sa seda ainult juhul, kui sa mind armastad. Ma toonitan – kui sa mind tõepoolest armastad!”
„Püha Jumal! Ma armastan ju sind!”
„Siis tõesta seda. Laupäeval läheme ballile ja praegu me sel teemal enam ei räägi.”
Meeri lootis, et Georg on oma nõudmise unustanud, sest mees ei puudutanud asja kahe päeva jooksul sõnagagi. Isegi neljapäeval, mil Georg rõivastus paraadvormi, keerles jutt peamiselt ilma ja selle ümber, mida lastele selga panna, et nad paraadil ei külmetaks.
Paraad toimus Vabaduse väljakul. Sel korral oli see eriti pidulik, tähistati ju iseseisvuse kahekümnendat aastapäeva. Ka võtsid sellest osa naaberriikide sõjavägede ülemjuhatajad, kes asetasid hiljem pärjad Vabadussõjas langenute mälestussamba juurde. Georgki kuulus nende saatjaskonda.
Vaatajate ridades seisis Meeri koos laste ning Georgi vanematega. Hillar sattus mootorratturite defileed vaadates vaimustusse ja kuulutas, et temastki tuleb mootorrattur. Ent kui ta nägi onu Pauli uhke hobuse seljas mööda ratsutamas ja talle vargsi märku andmas, pistis poiss lausa kilkama. Ja nüüd tahtis ta muidugi juba ratsaväelaseks saada.
Pärast paraadi tundis Georg end veidi väsinuna ning Meeri kartis, et mees haigestub uuesti.
Kahe päeva pärast oli Georg aga nii terve, et vabariigi aastapäeva ballile minek sai endastmõistetavalt teoks.
Georg riietus paraadülikonda, mille ta oli alles hiljuti riigilt selleks puhuks saadud raha eest valmistada lasknud. Mees vilistas rõõmsalt, nagu ei vaevaks teda midagi.
Ehk on ta oma tobedast nõudmisest tõesti loobunud, mõtles Meeri jälle, silmitsedes ennast peeglist.