Aloise. Eve Laur
Читать онлайн книгу.
Katusekambreid oli siin teisigi ning nende pisikesi aknaid mitu tükki rivis. Pidin hoidma akende ja katuseharja vahele, et mind juhtumisi ei nähtaks, ning samas püsima nii madalal, et ma alt õuest kellelegi silma ei hakkaks. Ja jumala eest, mitte kolistama!
Minu kambri aken oli õnneks viljapuuaia poole, kus ei paistnud praegu ühtegi hingelist.Teiselt poolt maja kostis endiselt pesunaiste jutuvada ning veskiratta pladinat. Sepp oli vist hobuse rautamisega valmis saanud, sest haamri kõlksumist polnud enam kuulda. Küll aga oli kuulda mingi nooremapoolse mehe häält ning hunt-koera rõõmsat klähvimist.
Kui ma katuseviiluni jõudsin, võttis mind seal vastu üks neist pärnadest, mille alt härra oli ennist lehti riisunud.Vana puu võimsad oksad ulatusid otsapidi katuse kohale ning mõningase vaevaga õnnestus mul ennast neljakäpuli ühe oksa peale nihutada. Lehekate oli paraku juba hõre ega varjanud mind eriti, seega pidin ma puu otsast kähku maha saama. Ronisin tüveni ja vaatasin sealt õue poole. Paisjärve kaldal seisis üks võik hobune ning keegi pikka kasvu meesterahvas võttis tal sadulat seljast, ajades samal ajal pesunaistega juttu. Ei tea, kas see oligi too salakütist kasupoeg, kes pidi mulle järele tulema? Ah, oli kes ta oli, minul polnud temaga asja. Mina ronisin mööda jämedat pärnatüve alla, panin puukingad jalga ja lippasin õunapuude vahele.
KUNA MA EI TEADNUD, KUI RUTTU VÕIDAKSE MU KADUMINE AVASTADA, andsin jalgadele valu ning jooksin kõige otsemat teed jõe poole.
Ma jäin niimoodi küll inimestele silma, aga midagi polnud parata.
Pidin natukenegi edumaad saama, enne kui too põrgulik hunt mu jälje üles võtab ja Eichenbachi sulased mulle kannule juhib. Oh, jah, võib-olla oli kogu see põgenemine päris mõttetu asi, aga ma ei saanud ka Eichenbachi katusekambrisse istuma jääda ja oodata, millal Wolfhart mu isa piigi otsa torkab!
Päike paistis mulle otse selga ja jooksmine ajas mind higistama. Olin vist liigagi soojalt riides. Riskisin ja peatusin, et pealmine kleit ära võtta ja kaenla all hoidmiseks pusasse keerata – mine tea, võib-olla oli see kohaliku etiketi vastu, aga mul oli tõesti liiga palav.
Viimaks hakkasid põllud lõppema, maju jäi harvemaks ja mets tungis jälle jõe äärde välja. Nüüd oli mul viimane võimalus endale veidi varusid soetada. Ühes metsaäärses talus toimetas perenaine parajasti juurviljaaias, nina maas ja seelikud vöö vahele üles pandud, nii et hallides sukkades jalad põlveõnnaldeni näha olid.Teistest majalistest polnud mingit märki. Hiilisin lahtisest majauksest sisse ning astusin eeskoja kõrval toidukambrisse. Sealt leidsin ühe ümmarguse leivapätsi ja pooliku kera kitsejuustu. Sinnasamasse oli unustatud ka kööginuga, mille ma varrukasse pistsin. Mnjah.Vale oli endast märki maha jätta, aga varguse pattu ma ka oma hinge peale võtta ei tahtnud. Seepärast poetasin leivapätsi asemele riiulile ühe oma sõrmuse, pisike mäekristall lihtsa hõbevõru sees. See pidi toidukraami kaotuse kindlasti tasa tegema.
Mässisin moona oma pealiskleidi sisse, lipsasin uksest välja ning kadusin metsa.Veekohina järgi leidsin jõe peagi üles. Minu suureks rõõmuks oli külarahvas kaldale vankriroopad sisse sõitnud ning neid mööda oli mul üsna lihtne edasi astuda.
Jõudsin veel mõelda, kuhu see tee viima peaks või kui kaua tuleb mul seda mööda kõndida, enne kui jälle inimeste juurde välja jõuan, kui korraga ehmatas mind selja tagant kostev haugatus.
Mu esimene mõte oli jooksu pista, aga ma tuletasin endale meelde, et seda ei tohi teha. Muidu olen ma silmapilk jahiloom ning koer murrab mind maha, ükskõik, kas tal on kästud seda teha või mitte. Seepärast pöördusin ma üsna aeglaselt ümber, tegemata ühtki järsku liigutust, ning piidlesin silmanurgast oma tuttavat hunti.
„Jälle sina, jah?”
Loom tõstis koonu taeva poole ja ulgus.
„Sul on sõbrad ka kaasas?”
Ta sörkis sõbralikult sabaga vehkides minu juurde ning torkas nina mulle pihku, nagu poleks meie vahel iial mingit pahandust olnud. Kui õieti järele mõelda, siis ju ei olnudki.Tema polnud mulle midagi kurja teinud, mina talle samuti mitte.
„Kus su peremees on?”
Hunt läks tee pealt kõrvale, sulpsis kõrkjate vahelt vette ja ulvatas veel korra. Kuulsin jõelt aerude laksumist.Tõusin kikivarvule, et tulijat üle kõrkjatuttide piiluda. Mind jälitas toosama mees, kes oli ennist mõisa õues hobusel sadula seljast võtnud.Tagaajaja tüüris oma lootsiku meie juurde, pistis jalad madalasse vette ja lohistas paadi nina pidi kaldale, et vool seda minema ei viiks. Siis tuli ta meie juurde, paun üle õla ja kingad mudasel maapinnal lirtsumas, ning laskus aupaklikult minu ette ühele põlvele. Sealjuures tegi ta oma püksid poriseks.
„Andreas von Eichenbach, teie teenistuses.”
Andsin talle märku üles tõusta ja ütlesin: „Ma ei tule teiega kaasa.”
„Te peate tulema.”
„Ei tule.”
„Ma palun teid!”
Raputasin pead.
„Siis mul ei jää muud üle kui teid jõuga tagasi viia.”
Ta astus sammukese minu poole ja kummardus, et mind sülle haarata.
Ma tõmbasin varrukast kööginoa, et ennast kaitsta.
Hundi hambad laksatasid mu randme ümber. Elukas hüppas mulle täie raskusega otsa, paisates mind vankriteele pikali, ning surus lõuad mulle kätte, nii et ma valust karjatasin.
„Lase lahti!” käratas mees.
Hunt kuulas käsku, aga jäi minu kohale lõrisema, hambad paljad ja sülg tilkumas. Ma ei julgenud hingatagi. Noorem Eichenbach korjas õnnetu kööginoa maast üles ja pistis oma pauna.
„Palun andke talle andeks,” ütles ta minu kõrvale põlvitades. „Teda on õpetatud ründama, kui teisel on käes relv ja minul ei ole.”
„Väga armas,” ägasin. „Kas ta tuleks nüüd ehk minu pealt ära?”
Mees tiris eluka kaugemale ja käskis tal istuda. Hunt istuski, aga seiras mind nii kahtlustavalt, et ma ei söandanud tema pilgu all väikest sõrmegi liigutada.
Noorhärra tuhnis oma paunas ja tõi sealt lagedale rulli linast sidet ning pudeli, millest levis kanget piirituselehka, kui ta korgi pealt ära tõmbas.Ta võttis mu käe oma pihku, puhastas veritsevad hambajäljed tulivalusa vedelikuga ära ning sidus haava kiiresti ja osavalt kinni. Siis aitas ta mul istuli tõusta ja vaatas üle, ega ma mujalt ole viga saanud.
„Te olete ka kõigeks ette valmistatud,” pomisesin mina.
„Metsas võib igasuguseid asju juhtuda,” kostis Eichenbach ja pani kraami kotti tagasi. „Tulge nüüd palun kaasa, armuline kuningatütar.”
„Ei.”
Ta ohkas ja vaatas mulle nukralt otsa. „Kas te tõesti aru ei saa, et teid tapetakse, kui te praegu jahilossi tagasi lähete?”
„Ma oskan ennast kaitsta!”
„Tõsi ka või?” Mees muigas pilklikult.
Surusin huuled kokku ja pigistasin läbi hammaste: „Ma tunnistan, kulla noorhärra, et te võite olla parem ammulaskja kui mina. Jumal näeb, et mina ei käi nii sageli jahil kui teie, ja päris kindlasti ei küti ma ka metsades, mis minule ei kuulu.Aga mis puutub mõõgavõitlusse, siis seda olen ma teist kindlasti rohkem harjutanud. Ja ma võin vanduda, et pikka piiki pole teie eluilmas kättegi võtnud!”
„Olen küll,” kostis Eichenbach, „ja see on pagana raske. Ma ei kujuta ette, kuidas te jaksate seda üldse maast üles kergitada.”
„Noh, tegelikult on mul piik, mis on meeste omast natuke kergem ja väiksem. Ma taban sellega väga täpselt märki, muide!”
„Kas olete turniiridel ka käinud?”
„Ausalt öelda ei ole. Isa pole lubanud.”
Mees noogutas. „Mina ka ei lubaks.”
„Aga ma oskan…”
„Armuline kuningatütar,” katkestas ta mind poolelt sõnalt,