100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry
Читать онлайн книгу.
ning käitus sellise peene tõsiduse ja elukogenematu ingli pateetilise võluvusega, et väike igav Texase preerialinn näis õide puhkevat. Tal oli sellist hingelisust ja sarmi, et oleks vabalt võinud Belgia või mõne teise kuningriigi kroonijuveele noppida nagu oleksid need maasikad, kuid ise ta seda ei teadnud ja mina talle tema portreed ei kinkinud.
Nagu näed, tahtsin May Martha Mangumit üle kõige maailmas. Tahtsin, et ta elaks minu majas ning paneks mu piibu ja tuhvlid iga päev sellisesse kohta, kust ma neid õhtul üles ei leia.
May Martha isa oli mees, kes oli varjunud oma habeme ja prillide taha. Ta elas putukate, liblikate ja sitikate maailmas, kes roomavad, lendavad ja pinisevad su seljal või su või sees. Ta oli putukateadlane, kelle andumuse kirjeldamiseks jääb sõnadest väheseks. Kogu ta elu koosnes sellest, et ta käis õhku uurides ringi ja otsis lendavat kala, keda püüda. Mõne kätte saanud, ajas ta selle nõela otsa ja andis nime.
Peale isa polnud May Marthal kedagi. Isa silmis oli ta oivaline racibus humanus'e eksemplar ja ta hindas tütart kõrgelt, kuna too hoolitses, et toit oleks laual, hoidis isa riided korras ja jälgis, et ta piiritusepudelid oleksid täis – teadlased, nagu sa tead, on enamasti hajameelsed.
Peale minu oli veel keegi, kes May Martha Mangumit ihaldas. See oli Goodloe Banks, äsja kolledži lõpetanud noormees. Tal olid olemas kõik teadmised, mida võib raamatutest leida – ladina ja kreeka keel ja filosoofia ning eriti tugev oli ta kõrgemas matemaatikas ja loogikas.
Tal oli kombeks valada oma teadmisi ja informatsiooni ükskõik kelle kaela, kes ta jutu küüsi sattus, kuid mulle meeldis ta ikkagi. Jah, nagu sa juba võisidki arvata, olime head sõbrad.
Saime igal võimalusel kokku, sest tahtsime teineteiselt pihta panna vähimagi õlekõrre, mille tuul May Martha Mangumi südamest oli välja puhunud. Kuigi see on segane metafoor, ei saanud Goodloe Banksile seda süüks panna. Lihtsalt – nii on rivaalide vahel kombeks.
Tuleb tunnistada, et raamatuteadmiste, käitumise, kultuursuse, sõudmise, intelligentsuse ja riiete poolest oli Goodloe minust üle. Mis kultuuri puutub, võin sulle põhjalikult rääkida pesapallist, reedestest seltskondlikest väitlusõhtutest ja võib-olla ka sellest, milline peab olema hea džoki, kuid see on ka kõik.
Kuid ei meie vestluste ajal ega külaskäikudel May Martha juurde ei leidnud me kumbki vähimatki märki sellest, kumba neiu eelistab. May Martha oli sündinud puikleja ning teadis, kuidas inimesi kahevahel hoida.
Nagu ma ütlesin, oli vana Mangum hajameelne. Möödus kaua aega, enne kui väike liblikas talle ühel päeval sosistas, et kaks noormeest tahavad üht noort inimest – tema tütart, kes hoolitseb ta varanduse ja mugavuse eest – oma võrku püüda.
Ma ei teadnud varem, et selliste juhtumite korral võivad teadlased mässu tõsta. Ilma vähimagi vaevata klassifitseeris vana Mangum mind ja Goodloed inglise keeles madalaimate selgrooliste hulka, mille ladinakeelne nimetus on Orgetorix, Rex Helvetii. Isegi mina pole kunagi nii kaugele läinud. Ja ta ütles, et kui ta veel kunagi peaks meid oma majast leidma, lisab ta meid oma kollektsiooni.
Hoidsime Goodloe Banksiga viis päeva majast eemale ja ootasime tormi raugemist. Kui söandasime uuesti uksekella helistada, avastasime, et May Martha ja ta isa on läinud. Läinud! Nende üürimaja oli lukus. Ja kogu nende varanatuke oli ka kadunud.
Ei ühtki jumalagajätusõna May Marthalt. Viirpuu küljes polnud valget tuules laperdavat kirjakest, väravapostil kriidijälgegi ning isegi postkontoris polnud meile postkaarti, mis annaks ta asukohast mingigi vihje.
Kaks kuud püüdsime mina ja Goodloe Banks – kumbki omal käel – igal võimalikul viisil põgenemisse selgust tuua. Kasutasime oma sõprust ja mõjuvõimu piletimüüja, päevavaraste, rongikonduktorite ja linnakese ainsa konstaabli peal, kuid kõik asjatult.
Meist said suuremad sõbrad ja hullemad vaenlased kui iial enne. Igal pärastlõunal pärast tööd saime Snyderi tagaruumis kokku, mängisime doominot ja seadsime teineteisele lõkse, et teada saada, kas teine on midagi avastanud või mitte. Lihtsalt – nii on rivaalide vahel kombeks.
Goodloe Banksil oli komme sarkastiliselt oma teadmisi esitada ning panna mind tundma koolijütsina, kes ütleb üles: “Maryl oli väike tall, ja ükskõik, kuhu minna tal, see tall käis ikka kannul tal.” Goodloe meeldis mulle nüüd hulga vähem, ta kolledžist saadud teadmised tekitasid minus tülgastust, kuid et ma olen end alati pidanud hea käitumisega meheks, hoidsin end tagasi. Pealegi tahtsin teada, kas ta May Martha kohta on midagi teada saanud, niisiis talusin ta seltskonda.
Ühel pärastlõunal, kui me jälle May Marthast rääkisime, küsis ta minult: “Ed, oletame, et leiad ta üles. Mis kasu sellest on? Preili Mangumil on mõistust peas. Ta pole küll suuremalt haridust saanud, kuid väärib enamat kui seda, mida sina suudad talle pakkuda. Ma pole rääkinud kellegagi, kellel oleks suurem huvi välismaa poeetide ja kirjanike loomingu, uute, omavahel segunenud usundite ja elufilosoofia vastu kui temal. Kas sa ei arva, et raiskad teda otsides ainult aega?”
“Minu ettekujutus,” ütlesin mina, “õnnelikust kodust on selline: kaheksatoaline maja tammesalus, akendest paistmas Texase preeria. Elutoas,” jätkasin, “pianiino ja grammofon, alustuseks kolme tuhande pealine kari aedikus, pikkvanker ja ponid noore “missuse” jaoks, ning May Martha Mangum, kes veedab oma aega rantšos nii, nagu heaks arvab, elab koos minuga ja paneb mu piibu ja tuhvlid iga päev sellisesse kohta, kust ma neid õhtul üles ei leia. Nii peab see olema,” ütlesin, “ja viigipuu – kuivanud sükomoorviigipuu – , mis sümboliseerib su õppekavu, kultusi ja filosoofiat.”
“May Martha väärib enamat,” kordas Goodloe Banks.
“Ükskõik, mida ta ka vääriks,” vastasin, “on ta nii minu kui sinu käeulatusest väljas. Ja ma leian ta, ilma et mul oleks selleks vaja kolledžiteadmisi.”
“Blokk,” ütles Goodloe, ja pani viimase doominokivi paika. Tegime ühed õlled.
Varsti pärast seda jutuajamist tuli linna noor farmer ja ulatas mulle sinise kokkumurtud paberilehe. Ta teatas, et ta vanaisa oli hiljuti surnud. Avaldasin kombekalt kaastunnet, misjärel noormees rääkis, et ta vanaisa oli seda paberit kakskümmend aastat kiivalt valvanud. Pärast surma pärandas ta selle koos muu varandusega, mis koosnes kahest muulast ja harimata maatükist, perekonnale.
Paber oli vana ja sellist sinist värvi, mida kasutati abolitsionistide ülestõusu ajal setsessionistide vastu. See kandis kuupäeva 14. juuni 1863 ja sisaldas koha kirjeldust, kuhu on maetud kaks kuldja hõbemünte täis tünni. Varanduse väärtus oli kolm miljonit dollarit. Vanale Rundle'ile – noore farmeri isa Sami isale – oli sellest rääkinud hispaania preester, kes oli aarde mahamatmise juures ning kes oli ammu aega tagasi surnud – ei, tunduvalt hiljem pärast aarde mahamatmist – vana Rundle'i majas. Ja vana Rundle oli ta juhtnöörid kirja pannud.
“Miks su isa seda ise üles ei otsinud?” küsisin noorelt Rundle'ilt.
“Ta jäi enne pimedaks, kui niikaugele jõudis,” vastas farmer.
“Kuid miks sa ise seda ei teinud?” küsisin mina.
“Tean selle paberi olemasolust alles kümme aastat,” õigustas end tema. “Kõigepealt oli vaja kevadkündi teha, siis maisi seest maltsad välja kitkuda, siis kuivsööta teha, ja peagi oli talv käes. Ja nii kulus üks aasta teise järel.”
Minu kõrvadele oli see küllalt mõistlik põhjendus, niisiis jäin noort Lee Rundle'it uskuma.
Juhised olid lihtsad. Aaret vedavate eeslite karavan startis endisest Hispaania saatkonnast Doloresest ning läks kompassi järgi lõunasse kuni Alamito jõeni. Rahavedajad ületasid jõe ja matsid varanduse väikese, kahe suurema mäe vahel asuva mäe tippu, millel oli kandesadula kuju, ja märgistasid aarde asukoha kivikuhjaga. Peale hispaania preestri said kõik karavanist osavõtjad paar päeva hiljem indiaanlaste rünnakus surma. Niisiis polnud rohkem teadjaid kui see preester ja see oli paljutõotav algus.
Lee Rundle tegi ettepaneku muretseda laagrivarustus, palgata maamõõtja, kes teeks meiega läbi teekonna Hispaania saatkonnast lõpp-punkti ning kulutada siis kolm miljonit dollarit Fort Worthi vaatamisväärsustega tutvumiseks. Kuid mina, kes