“Te hakkate seda kahetsema ja mind vihkama.”

      “Elan ainult selleks, et teha teid õnnelikuks ning ennast teie vääriliseks.”

      Daam pistis hapra käe mantli varjust välja.

      “Usaldan teile, lambakarjus,” ütles ta ohates, “oma elu. Ja… ja armastus… pole võib-olla nii kaugel kui te arvate. Öelge talle. Olles ta pilgu alt ära, suudan ma võib-olla unustada.”

      David läks ja jäi markii ette seisma. Must kogu liigutas end ja ta pilklikud silmad pöördusid halli suurele kellale.

      “Kaks minutit puudub. Lambakarjusel kulus kaheksa minutit otsustamaks, kas abielluda kauni pruudi ja kopsaka sissetulekuga või mitte! Ütle, lambakarjus, kas oled nõus saama mademoiselle’i meheks?”