Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
suure osa puudujääke sugupuus, ning Alita teadis, et hertsog võtaks Clint Wilburi avasüli väimeheks vastu.
Tundus absurdsena, et elades hiigelsuures lossis, omades tuhandeid aakreid maad ning võrreldamatut sotsiaalset positsiooni, oli hertsogil suuri raskusi, et ots otsaga kokku tulla.
Kuid nii see oli ning ainult Alita oli teadlik viletsusest, mis lossi seinte vahel tegelikult kummitas, madalatest palkadest, mis teenijatele maksti, ning pidevast nääklemisest majapidamisarvete üle.
Isegi Hermione pidi leppima loobumisega paljudest asjadest, mida ta ihaldanud oleks, ning tema kleite õmmeldi ümber, sätiti ja trimmiti kümneid kordi, enne kui need lõpuks Alita jaoks kõrvale heideti.
See oli aga kaheldav rõõm, kuna Hermione, kes oli küll Alitaga sama kasvu, oli tunduvalt tugevama kehaehitusega.
Alita oli sale ning aktiivne kehaline koormus, mis talle osaks langes, tegi võimatuks ühegi liigse untsi tekkimise tema kehale.
Alasti oli tal noore jumalanna keha, aga rõivastatuna Hermione’i vanadesse kleitidesse, mis külaõmbleja poolt oskamatult talle kohandatud olid, nägi ta välja korratu ning kohmakas.
Veelgi enam, kuna hertsoginna oli koonerdamiseni kokkuhoidlik ega sallinud oma vennatütart, nõudis ta enne Hermione’i kleitide üleandmist, et neilt eemaldataks kõik kaunistused ja ehted, mida võidaks veel kasutada.
Toosama pruun kleitki, mis oli nii inetu ning halvas valguses valitud, oli olnud kaunistatud jardidepikkuse pitsiga, mis sünget värvivarjundit pehmendas.
Lossi saabudes oli see tegelikult üsna kena kleit olnud.
Hermione’ile ei olnud see küll kunagi meeldinud, ta eelistas heleroosasid ja siniseid toone, mis aga Alitale ei sobinud. Pärast seda kui külaõmbleja need lõplikult ära oli rikkunud, jättis ta need tavaliselt garderoobi rippuma.
Ta kinnitas endale, kuni lõpuks seda isegi uskuma jäi, et tema riietusel ei ole vähimatki tähtsust, ning et hobused ei paneks tähele ühtki muudatust tema välimuses.
Nad jumaldasid teda tema malbe hääle ja armastuse pärast, mida ta neile jagas, ning teatud võlujõu tõttu, mis võimaldas tal taltsutada ning treenida ka kõige metsikumat noorlooma.
Hajameelselt, mõtted ikka veel võidusõidul, surus Alita kuklasseseotud juuksesõlme veel mõned juuksenõelad, mis sellele endisest korrektsema välimuse andsid, ning läks alla hommikusöögiruumi.
Kui lossis oli teisi inimesi või oli söögiaegadeks külalisi oodata, võttis ta köögist kandiku ning sõi kas väikeses ruumis, mis oli kunagi mõeldud majapidajannale, või siis enda magamistoas.
Sageli ei vaevunud ta sedagi tegema. Ta astus lihtsalt köögist läbi ning pistis midagi suhu ning aitas vanaproua Hendersoni, kes oli lossis aastaid töötanud ning kellel oli äärmiselt raske hakkama saada oskamatute külatüdrukute abiga, mis oli ainus tugi, mida talle suudeti võimaldada.
Alita võttis paar suutäit, kui ta kastet kloppis või salatit segas ning proua Henderson pajatas vanadest aegadest, mil tema vanaisa veel elas.
Siis oli palgal olnud terve armee teenijaid, kes lossi nii korras hoidsid, nagu sellele kohane.
“Kolmkümmend tükki elas siin majas, uskuge vai mette, preilna Alita!” tavatses proua Henderson öelda, “ja keik daamed võtsi uma teenijatüdriki ja ärrad tuapoisi, ja tallipoisi ja hobese ja puha!”
“Ja igal õhtul oli loomulikult pidu,” ütles Alita vahele, olles kõike seda juba sadu kordi kuulnud.
“Harva oli õhtasöögil vähemb kui viiskümmend hinge, preilna, ja laubaõhtane ball peeti koos söögiga, mis tuli ette valmista.”
“See pidi raske töö olema!”
“Pooltki mitte nii raske kui nüid!” vastas proua Henderson. “Mul oli kolm koolitet abilist ja nenda palju küürimistüdriki kui ma tahtsi ja veil neli tagavarass. Mõtelge, preilna, neli! Kui te aint näeksite teed, mida nad valmistasivad, kui ärrad jahilt saabusivad.”
“Mul läheb paljalt mõttest kõht tühjaks,” naeratas Alita.
“Ja õhtasöögiks mitte kunagi alla tosina käigu,” jätkas proua Henderson, justkui poleks Alita midagi öelnud. “Daamed tiaaradega, Tema Iilgus kostüümes ja sukapaeltega – olid need alles päivad!”
Sel hetkel tegi proua Henderson tavaliselt pausi, et tõrelda mõne köögitüdrukuga, kes oli unustanud praevarrast keerata või röstsaia ära kõrvetanud.
“Ma ei saa siin köögis hetkekski kelleltki silmi pöörata, jumalatõsi!” tavatses ta pahaselt öelda.
Alita jaoks oli ühtviisi põnev ka teenijatetoas istuda ning kuulata oma vanaisa eluajal teenijapoisiks olnud Barnesi, vana ülemteenri jutte sellest, milline oli söögilaud välja näinud, kui see oli kaetud Langstone’i hõbedaga, suur kuldkarikas selle keskel.
Nüüdseks oli see karikas, nagu paljud muudki väärisasjad maha müüdud. Alita teadis liigagi hästi, kui palju väärtuslikke asju igal aastal lossist lahkus.
Endamisi mõtles ta, et loss oli justkui Aladdini koobas, mida vargad ikka ja jälle tühjendamas käisid, kuni sinna enam midagi alles ei jäänud.
Ta mõistis ka, et tema onu võitles selle eest, et lossi Geraldi jaoks mingisuguseski korras hoida, kuid välja arvatud juhul, kui noormees naaseks Indiast rikkana kui kröösus, ei ole kedagi peale Hermione’i, kes suudaks veel olukorda päästa.
Muidugi oleks lahenduseks viimase abielu Clint Wilburiga ning Alita astus söögiruumi, täidetud äärmisest uudishimust selle vastu, mida Hermione nende eileõhtusest külalisest arvab.
Kuid ainus laua ääres istuv isik oli hertsoginna.
“Sa jäid jälle hiljaks, Alita!” hüüatas ta mehe vennatütre saabudes eelneva tervituseta.
“Andestage, tädi Emily, aga ma olin hobuste juures ning teadsin, et te soovite, et ma enne riideid vahetan, kui ma hommikust sööma tulen.”
“Loomulikult,” vastas hertsoginna. “Ma ei lase sul siin ratsasaabastes istuda. Mingid kombed peame me ometi säilitama.”
“Seetõttu ma hiljaks jäingi, tädi Emily, ja ma palun vabandust,” lausus Alita.
Ta võttis laua otsas istet ning tõstis ette esimest talle pakutavat rooga.
Tuppa astus Hermione.
Ta nägi oma taevasinises rikkalikult inglise broderiiga kaunistatud kleidis äärmiselt kena ja elegantne välja.
“Tere hommikust, mu kullake,” lausus hertsoginna sootuks teisel toonil kui see, millega ta Alita poole oli pöördunud.
“Tere hommikust, ema. Tere hommikust, Alita!” ütles Hermione. “Kus isa on?”
“Ma olen siin!” vastas hertsog ukselt, “ja postiga tuli midagi, mis sind ja ema väga huvitab.”
“Mis see on, Lionel?” küsis hertsoginna.
“Kutse Windsori lossi!”
Hermione kiljatas kergelt.
“Oh, isa!”
“Tema Majesteet korraldab pruutpaarile perekondliku peo ja balli ning ma pean mainima, et olen ääretult rõõmus selle üle, et meid on külaliste hulka arvatud.”
Printsess Beatrice, kuninganna lemmiktütar, oli juuli lõpus abiellunud Battenburgi vürsti Heinrichiga, ning kõnesolev oli perekondlik pidu, kuhu olid kutsutud vaid lähikondsed ja kuninganna head sõbrad.
“See on suur au, Lionel,” lausus hertsoginna, “ja suurepärane võimalus Hermione’i jaoks uusi sõpru saada.”
“Ma olen alati tahtnud Windsori lossi külastada!” sõnas Hermione, “aga selleks on mul uusi kleite vaja.”
“Jah, muidugi,” ütles hertsoginna, “su isa ei arva mingil juhul, et peaksid sellisest sündmusest osa võtma riietatuna nagu Tuhkatriinu!”
“Olgu, ehkki see, kui palju