Murdmatu loits. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
kui sa praegu oled, aidates tal tualetti teha ja tuba koristades, kui toatüdrukutel kiire on. Kui me Londonisse läheme, siis jääd sa muidugi siia!”
See jutt sundis Caroline’i vana hoidjat Rocanale seletama, miks teda sellisel viisil koheldakse.
“Ärge nüüd nõnda muretsege, kullake,” ütles ta, Rocanat pisarates leides. “Tema kõrgus on lihtsalt armukade ja muud sõna ma selle jaoks küll ei tea.”
“Armukade?” küsis Rocana uskumatult.
“Ta pole kunagi ilus olnud, isegi nooruses mitte, ja nüüd, kus ta on kortsud näkku saanud ja paksuks läinud, võite küll vaevalt uskuda, et ta ei märka erinevust teie ema ja enda vahel!”
“Ma poleks kunagi arvanud, et ta võib mamma peale armukade olla!”
“Muidugi oli ta armukade!” vastas hoidja teravalt. “Samuti nagu hertsog oli armukade Lord Leo peale. Kuidas ta oleks saanud mitte olla, kui kõik teie isa armastasid? Ta ratsutas paremini kui tema armulisus ning võitis teda alati jahivõidusõidus, isegi kui nad veel poisikesed olid!”
Rocana seisis peegli ees ning uuris ennast. Kuigi tal olid Bruntwickitele omased heledad juuksed, polnud ta silmad, tumedad nagu emalgi, mitte Caroline’i kombel sinised, vaid veidrat värvi, mis teatud valguses võis peaaegu purpurina näida.
“Kannikesesilmad” kutsus isa neid ning kinnitas emale, et naise silmad on teda niivõrd võlunud, et ta ei suuda nende eest enam kunagi põgeneda.
Rocana mõtles, et muidugi võivad need veidrad tunduda sellel roosa-valgel taustal, mis on jällegi Bruntwickite pärandus.
Kuid tema nägu oli südamekujuline, nagu ta oli näinud oma prantsuse esivanemate paljudel piltidel, ning naeratades oli ta huultel üleannetu kaar, mis jällegi ei sarnanenud perfektse Cupido vibuga Caroline’i näol.
Tal oli meeles, et kord oli isa emale lausunud:
“Ma arvan, mu kallis, et sa oled nõid. Kindlasti oled sa mu ära nõidunud! Arvatavasti oled sa Morgan le Fay taaskehastus, kes keskajal koos teiste nõidadega tulba küljes ära põletati, sest rahvas kartis neid!”
“Kas sina kardad mind?” küsis ema vaikselt.
“Kardan ainult sind kaotada,” vastas isa, “ja sa tead sama hästi kui minagi, et ühel mehel pruugib sulle ainult korraks otsa vaadata, kui ta leiab su olevat vastupandamatu!”
Ema naeris ja vastas:
“Kui nad seda tõesti leiavad, on see ainult kompliment sulle, mu armas. Senikaua, kui mina olen veendunud, et maailmas on kõigest üks mees ning kasutan kogu oma nõidust, et teda vangis hoida!”
Justkui tüdruku mõtteid jälgides lausus Rocana selja taga seisev hoidja:
“Te olete liiga ilus ja see on tõsi! Ja ma leian ennast tihtipeale imestamast, et tema armulisus ei lase teil kunagi kellegagi kokku saada, et võiksite endale abikaasa leida!”
See oli masendav mõte, sest kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks teadis Rocana, et tahab mehele minna kasvõi ainult sellepärast, et lossist pääseda.
Muidugi unistas ta, et kohtab säravas soomusrüüs rüütlit või printsi, kes näeb välja täpselt nagu tema isa, armub neiusse esimesest silmapilgust ning viib ta oma ratsu seljas minema.
Kuid Rocana teadis juba lossi tulekust saadik, et põhjus, miks ta ennast nii õnnetuna tunneb, pole mitte ainult tädi vastumeelsus, vaid ka armastuse puudumine selles kodus.
Kui Rocana elas koos isa ja emaga väikeses mõisas, mille hertsog oli üleoleva armulikkusega vennale loovutanud, oli nende kodu alati täis päikesepaistet ja õnne.
Isa ja ema andsid sellele soojuse, millel polnud midagi pistmist kaminates lõõmavate tohutute halgudega.
Aga lossis tundis Rocana end isegi suvekuumuses alati lõdisevat.
Kui Caroline oli selle aasta aprillis Londonisse läinud, ballide jaoks muretsetud uute kleitide pärast põnevil ning edulootusest õhevil, tundis mahajäetud Rocana ennast eriti üksildasena.
Siis ütles ta endale, et pole mingit kasu kuu poole ulumisest. Ta peab olema tänulik nendegi väheste lõbude eest, mis talle veel jäänud on.
Nendeks lõbudeks olid peamiselt hobused, kellega sai ratsutada, ning raamatud, mida ta võis lugeda, kuigi tihti polnud see võimalik, sest hertsoginna andis talle nii palju õmblustööd.
Luges ta tavaliselt õhtul, tihti kuni varaste hommikutundideni, sest päevasel ajal hoiti teda üpris kibedasti ametis.
Ratsutama minnes polnud tal kunagi saatjat, sest hertsogi arvates oli see puhas ajaraiskamine tallipoissi kas tema või Caroline’iga kaasa saata, kui neiud kõigest lossi maadel ringi ratsutavad.
Tavaliselt ootas teda siis Patrick Fairley, mures selle üle, et Londonisse sõitnud Caroline võiks ta unustanud olla.
“Kas te arvate, et Caroline armastab mind, Rocana?” võis ta üha uuesti ja uuesti küsida. “Ma mõtlen – tõesti armastab? Või et tal on meeles, et ta mulle kuulub?”
Rocana püüdis noormehele toeks olla, sest oli kindel, et Caroline armastab teda nii palju, kui on üldse võimeline kedagi armastama.
See polnud niisugune joovastunud, tormiline armastus nagu tema isa ja ema vahel, ent vahel kahtles Rocana, kas kogu Inglismaal üldse leidub kedagi, kelle tunded oleksid niisama tugevad.
Kui prints-regent juuni keskel Londonist Brightonisse sõitis ja hooaeg läbi sai, pöördus Caroline lossi tagasi ning polnud kahtlustki, et tal on hea meel jälle Patrickut näha.
Igal hommikul ratsutas ta koos Rocanaga pargist välja ja läbi metsa Patricku palju väiksemate valduste poole, millel oli hertsogi omadega ühine piir, ning noormees tuli neile poolele teele vastu.
Rocana ratsutas siis neid omavahele jättes taktitundeliselt üksi edasi, kuni saabus aeg koju tagasi minna.
Ta poleks olnud inimene, kui poleks samuti mõnikord igatsust tundnud kellegi järele, kes vaataks teda armastavate silmadega, nagu Patrick vaatas Caroline’i, ning kelle häälest kostaks sügavaid noote, mis olid nii erinevad sellest tämbrist, millega noormees tema enda poole pöördus.
“Arvatavasti pean ma lihtsalt vanaks jääma, ilma et kunagi kedagi kohtaksin või kuhugi läheksin,” mõtles Rocana mõnikord meelt heites.
Ta püüdis end unustada oma unistustes ja raamatutes, mida aastast aastasse üksteise järel raamatukogu riiulitelt alla tõi ja mis muidu oleksid puutumata jäänud.
Rocana teadis nüüd, et mida Caroline ka ei ütleks, kui palju ta Patrickut ka ei armastaks, ikkagi sunnitakse ta abielluma Quorni markiiga ning kui muud ei juhtugi, siis ehk leiab ta varsti mehe üpris põneva abikaasa olevat.
“Mis ma teen, Rocana?” küsis Caroline meeleheitlikult. “Ma pean Patrickuga abielluma! Sa tead, et pean! Igatahes ei saaks ma ealeski minna paari markii-taolise mehega, isegi kui ta mulle meeldiks!”
Rocana mõtles, et see on kahtlemata tõsi, ning küsis:
“Milline ta on? Kirjelda teda mulle.”
“Ma arvan, et ta on nägus,” ütles Caroline vastu tahtmist, “aga ta on liiga võimukas, liiga rõhuv, ning Londonis sosistasid teised tüdrukud aina temast ja ta armulugudest.”
“Ja nad rääkisid sulle temast?” küsis Rocana.
“Muidugi rääkisid,” vastas Caroline. “Keegi ei räägi Londonis millestki muust peale armastuse ning nad jutustavad alati, kuidas mõni naine nutab, sest markii on ta maha jätnud, või mõni teine rõõmust hõiskab, sest markii on järgmisena talle oma tundeid ilmutanud.”
Seda oli Rocana teenijatelt juba kuulnud ning ta küsis:
“Mis sa arvad, miks ta abielluda tahab?”
“Ma tean, miks.”
“Tead või?”
“Jah. Ta sekeldas mingi diplomaadi naisega ja püüab nüüd pääseda tagajärgedest,