Vaimu hoiatus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
oli naine viimastel päevadel markiile väga selgelt mõista andnud, mida ta mehelt ootas.
Pärast Etonist lahkumist ei üllatanud naiste soov temaga abielluda markiid sugugi.
Juba enne Portugali minemist, mil ta oli alles üheksateist aastat vana, tuli tal ennast suurte raskustega mitme “plaani pidava” mamma haardest lahti rabeleda.
Sõjas veedetud aastate jooksul mõistis markii, et impulsiivsus tähendas ohtu ning teinekord ka hukatust.
Teatav ettevaatlikkusele manitsev sisetunne ütles Ivanile, et Esther tegutseb liialt ülepeakaela.
Markii ise ei talitanud nii isegi mitte ratsutades.
Välistamaks vestlust vaidlust tekitaval teemal suudles ta naist.
See oli õrn suudlus, milles puudus too raevukas kirglikkus, mis valdas neid õhtu varajasematel tundidel.
“Head ööd, mu kõige kallim,” ütles ta. “Hoolitse enda eest ja kui me tõesti peame neljapäeval Devonshire’ide juurde minema, ei jää me sinna kauaks. Siis saad sa mulle rääkida, kui väga sa minust puudust tundsid.”
“Olla ilma sinuta on lausa piin!” vastas Esther. “Ma armastan sind, Ivan! Ma armastan sind ja kui sa ei ole koos minuga, on kogu maailm minu jaoks pimedust ning tühjust täis.”
Markii suudles esmalt tema üht kätt, seejärel teist.
Magamistoast lahkudes sulges markii enda järel vaikselt ukse.
Samal ajal, kui Ivan pimeduses ettevaatlikult astudes trepist alla läks, laskis leedi Esther ennast tagasi patjadele langeda.
Pärast tänaõhtust armatsemist oli Esther olnud kindel, et markii ütleb need neli sõna, mida ta kuulda soovis.
Ometigi oli markii jälle kord sellest kõrvale põigelnud.
“Ma pigistan need sõnad temast välja!” tõotas Esther. “Ma teen seda!”
Ta seadis ennast mõnusalt teki ning patjade vahel sisse.
Esther mõtles sellele, kui fantastiline näeks ta parlamendi avamisel välja, kandes juustel Windleshami tiaarat.
Windleshami pärlid rõhutaksid tema valge naha läbikumavust veelgi.
Jalutades tagasi Grosvenor Square’il asuva Windle House’i poole, nautis markii koidueelse õhu jahedust.
Ta mõtles selle peale, et juba järgmisel hommikul ärkab ta kodus.
“Ma ratsutan enne hommikusööki,” lubas ta endale.
Nüüd meenus talle see lubadus.
Kui ta peab oma esialgsest plaanist kinni ja tahab pool seitse ärgata, siis oleks tal praegu targem voodisse minna.
Markii oli väga meelekindel oma otsuses püsida terve ning heas vormis.
Seetõttu ei kannatanud ta kunagi hommikuse pohmeluse käes, nagu seda juhtus paljude tema kaasaegsetega.
Ent kirg, millega ta leedi Estheri juures kokku puutus, oli isegi markii jaoks kurnav.
Naise ilu oli ebatavaline, samuti ka tema soovid.
Markii mõistis, miks olid need nii paljunõudvad.
Nagu naine oli Ivanile öelnud, veetis ta pärast abikaasa surma ühe aasta ilma trööstiva armastuseta.
“Kuni ma kohtasin sind, armas, imeline Ivan,” lausus ta, “ei kütkestanud mind ükski mees. Ja muidugi, elades maal või siis Londonisse tulles ainult oma eakate sugulaste juures peatudes, ei kohanudki ma kedagi.”
“Kuidas saaksingi ma selle eest mitte tänulik olla?” oli markii küsinud.
Ning siis oli naine pannud käed ümber tema kaela ja huuled vastu tema huuli.
Trepist üles minnes märkas markii, et öine teener oli hallis juba koha sisse võtnud.
Hansonile oli ta juba head ööd soovinud.
Ülemteener ei lahku kunagi oma ruumidesse enne, kuni on kindel, et kõrgeauline lord enne voodisse minekut enam midagi ei soovi.
“Kõik on täpselt nii nagu varemgi,” ütles markii endale, “ja mul on väga vedanud selliste teenritega nagu Hanson ja proua Benson, kes teavad täpselt, kuidas Windle Courtis asjad käima peavad.”
Toapoiss Groves juba ootas teda üleval.
“Täna öösel saate korralikult magada, mu lord,” ütles ta. “Kõik need kaua üleval oldud õhtud, nagu teil Londonis arvatavasti on, ei tee kellelegi head.”
“Sul on õigus, Groves,” vastas markii lõbustatult, “ja ennast korralikult välja puhata ma just kavatsengi.”
Ivan heitis magama tohutusuurde voodisse, mida olid kasutanud järjestikku kõik tema esivanemad pika aja jooksul.
Ta tundis mõnu madratsi pehmusest külje all.
Linased padjapüürid lõhnasid lavendli järele.
Tema ema oli alati nõudnud, et riidekapis vahetataks lavendlikotikesi igal aastal.
Ka eelmised markiisid olid sama nõudnud.
Enne voodisse heitmist tõmbas markii akna eest kardinad ära, et ta saaks tähti vaadata.
Nii talitas Ivan juba siis, kui ta veel väike poiss oli.
Ema rääkis talle, et ühe tähe peal elab kaitseingel, kes valvab tema üle.
“Millise peal, ema?” küsis ta õhinal.
“Seda, mu kallis, saad teada, kui suureks sirgud,” vastas ema talle. “Siis tunned sa, et kaitseingel on sinu kõrval kogu päeva ja tead, et öösel särab ta tähena taevas ning valvab sinu und.”
Ivan oli nõudnud, et lastetoa kardinaid ei tohi ette tõmmata.
Hiljem talitas markii samuti igas ruumis, kus ta magas.
Praegu mõtles Ivan, et tema kaitseingel oli tema heaks kõvasti tööd teinud, kui ta Pürenee poolsaarel teenistuses oli.
Mitmel korral oli prantslaste püssikuul temast väga napilt mööda lennanud.
Tal oli läinud õnneks põgeneda vaid mõned minutid enne seda, kui teda oleks vangi võetud.
Suurtükikuul, mis kukkus temast ainult mõne tolli kaugusele, ei plahvatanud.
Ta jäi ellu, et koju tagasi pöörduda.
Markii oli kindel, et see juhtus ainult tänu tema kaitseinglile, kes valvas tema üle ja tegi seda ka praegu.
“Tänan sind!” ütles ta uniselt, sulges silmad ning vajus sügavasse unne.
Markii virgus võpatades ja mõtles, et ilmselt on hommik kätte jõudnud.
Siis märkas ta, et tuba on pime, kui välja arvata kuuvalgus, mis läbi akna tuppa paistis.
Ikka veel poolunes, mõistis ta, et teda oli äratanud kellegi hääl.
“Kuula mind… võta mind kuulda!” ütles keegi.
See oli naisterahva hääl.
Korraks tundus markiile, et see on Esther, kuid taipas siis kiiresti, et siiski ei ole.
Ta tegi silmad pärani lahti.
Oma hämmastuseks nägi markii kamina kõrval naisekuju seismas.
Tema juuksed sätendasid, nagu oleksid need imeväikeste tähtedega üle kallatud.
“Ma olen siin, et sind hoiatada,” ütles ta. “Sind varitseb oht… surmaoht… naise poolt, kes murrab sulle truudust mehega, kes on tegelikult sinu vaenlane, kuid keda sa usaldad! Päästa ennast! Päästa ennast, kuni veel saad… ja pea meeles… sa oled ohus… ohus…”
Tema hääl kustus vaikselt.
Samal ajal, kui markii pärani silmil tema sätendavaid juukseid vaatas, kadus kuju äkki.
Ühel hetkel seisis ta siin ja juba järgmisel hetkel teda enam polnud.
Markii