Mägede jumalanna. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
mis sul siis meeles mõlgub, papa?” küsis Thea.
Printsessile tundus ta hääl talle endalegi võõras.
“Liit kuningas Otho ja meie riigi vahel oleks meile väga kasulik.”
Kuningas vaatas pikalt tütrele otsa, siis lisas: “Saatsin kuningas Othole juba vastuse, milles kinnitasin talle, kui teretulnud ta on ja kuidas me kõik tema külaskäiku ootame.”
“Tahad öelda, papa,” küsis Thea, “et sinu arvates… on kuningas Otho… mulle sobiv abikaasa?”
“Sinust saaks suure ja rikka riigi kuninganna ning olen kindel, et saad Kostast tuhandel moel aidata.”
Thea hingas sügavalt sisse.
“Mul on kahju, papa, kuid ma ei saa kuningas Othoga abielluda!”
“Mida sa ütlesid?” küsis isa.
“Ta on… Ta on minu jaoks… liiga vana!” hüüdis Thea. “Kui ma… abiellun, siis mehega, keda… armastan!”
“Mis see tähendab – kui ma abiellun?” küsis kuningas. “Loomulikult sa abiellud! See on sinu kohus!”
“Kuid mitte mehega, kes on… küllalt vana, et olla… mu isa!”
“Vana? Mis vanusel sellega pistmist on?” nõudis kuningas. “Ta on kuningas ja sinust saab kuninganna.”
Isa hääl oli terav, kuid Thea vastas:
“Tahan… armastada meest, kellega… abiellun!”
“Armastada?” küsis kuningas. “Noored naised muust ei mõtlegi. Võta teadmiseks, et pole ühtki põhjust, mis segaks sul oma abikaasasse armuda.”
“Kuidas sa… saad selles nii… kindel olla?” küsis Thea.
Kuningas pingutas, et rahu säilitada.
“Oled veel väga noor, kallis,” ütles ta, “ja seepärast pead lubama minul otsustada, mis on sinu jaoks kõige parem. Olen kindel, et kuningas Otho on sinu vastu alati lahke ja helde.”
“Kuid… tahan olla armastatud!” vaidles Thea vastu.
“Armastus tuleb pärast abiellumist,” ütles kuningas veendunult.
“Kuidas saad sa selles kindel olla?” küsis Thea. “Kui kuningas Otho pole praegu minu silmis veetlev, siis kuidas muudab tema sõrmuse kandmine minu suhtumist?”
Isa kõhkles ja Thea teadis, et kuningas otsib oma mõtete väljendamiseks sõnu.
Pärast pikka pausi Thea tõusis.
“Vabanda, papa, kuid ma ei abiellu kuningas Othoga. Oleks vale teda siia kutsuda ja anda talle võltslubadusi.”
Kuningas põrnitses tütrele otsa.
“Kes sind niimoodi käituma õpetas?” küsis ta vihaselt. “Jumal näeb, et kuningannaks saamisest teada saades, oleks enamik tüdrukuid seitsmendas taevas.”
“Kuid mitte kuninga kõrval, kes on nii vana kui kuningas Otho!” nähvas Thea.
“Mis vahet seal on, on ta vana või noor!” karjus kuningas.
“Minu jaoks on! Mina abiellun temaga – mitte sina!”
Kuninga kannatus katkes.
“Kuidas sa julged minuga nii rääkida?” möirgas ta. “Teed, nagu ma käsin ja jutul lõpp!”
“Mida sa siis teed, kui keeldun?” küsis Thea. “Kas vead mu meelemärkusetuna altari ette? Vannun, et ei ütle ühtki sõna, mis teeks minust kuningas Otho naise!”
Kuningas läks näost tumepunaseks.
“Pagan võtku!” karjus ta. “Sa paneksid isegi pühaku kannatuse proovile! Teed, nagu ütlesin, Thea. See on mu viimane sõna!”
Rääkides vaatas kuningas tütrele otsa ja taipas, et too ei kavatse alla anda.
Thea oli väikest kasvu ja hapra kehaehitusega, kuid praegusel hetkel oli nende vahel kummaline sarnasus.
Nad mõlemad hoidsid visalt oma otsusest kinni.
“Sa abiellud kuningas Othoga!”
Kuninga sõnad näisid toas vastu kaikuvat.
“Ei, papa! Keeldun seda tegemast – nüüd ja igavesti!”
“Väga hea,” ütles kuningas. “Kui sa järgmise kahekümne nelja tunni jooksul meelt ei muuda, istud oma toas luku taga vee ja leiva peal.”
Thea põrnitses isast mööda ja kuningas jätkas: “Sul ei lubata ratsutamas käia ja Merkuur viiakse kahe päeva pärast toimuvale hobuselaadale.”
Theale tõusis veri näkku.
“Tahad öelda,” küsis ta, “et müüd Merkuuri maha?”
“Olen sõnapidaja mees,” ütles kuningas. “Kui sa ei nõustu kuningas Otho naiseks saama, müüakse Merkuur maha.”
Hetke Thea lihtsalt seisis ja vaatas isale otsa.
Siis piiksatas ta vaikselt nagu kinnipüütud loomake, pööras selja ja jooksis toast välja.
Thea jooksis oma magamistuppa, lõi ukse kinni, keeras lukku, viskus voodile ja puhkes nutma.
Need olid abituse pisarad, sest Thea teadis, et isa on võitnud.
Ta armastas Merkuuri, kes oli olnud tema seltsiline sünnist saati.
Merkuur oli osa temast, kuulus ainult temale ja neiu teadis, et ilma selle hobuseta ei suudaks ta elada.
Sel hetkel vihkas ta isa kõigest hingest.
Isa oli kasutanud ainsat relva, mille kohta ta teadis, et tütar ei suuda end selle vastu kaitsta.
Thea mõtles abitult, et oleks valmis abielluma kasvõi vanakurja endaga, kui Merkuur talle jäetaks.
Võimalik, et uus omanik Merkuuri peale karjub, teda näljutab või peksab ja Thea ei saa teda enam millegagi aidata.
Merkuur ei saaks sellest aru ega mõistaks, mis toimub.
“Ma abiellun kuningas Othoga!”
Theale tundus, nagu oleks deemon ta oma küüsi haaranud ja sundinud isa alandava otsusega nõustuma.
Thea lamas nuttes voodil, kui kuulis koputust.
“Mis vaja?” küsis ta.
“Siin Martha, teie kuninglik kõrgus. On aeg õhtusöögiks riideid vahetada.”
“Ma ei lähe täna alla õhtust sööma!” hüüdis Thea.
“Hästi, teie kuninglik kõrgus. Toon õhtusöögi teile tuppa.”
Martha läks ära.
Thea küsis endalt mõttes, kas talle tuuakse seda, mida kõik söövad, või vett ja leiba, nagu isa oli ähvardanud.
Thea oli kindel, et isa teab, et on lahingu võitnud.
Ta pidi isale kuuletuma nagu oleks ta ori, kes on käsipidi võidukaariku külge seotud.
Ta abiellub kuningas Othoga ja kindlasti kujuneb sellest tähtsündmus.
Linnaelanikud on tänavatel, hõiskavad, lehvitavad ja puistavad ta teele roosi õielehti.
Kirikus ootab teda vana hallipäine mees.
Kuningas Otho esimene naine oli surnud ja Thea oli kindel, et mees abiellub uuesti ainult seepärast, et tahab endale pärijat.
Sellele mõeldes hakkas Thea värisema.
Vastikus oli tugevam kui ükski teine tunne, mida ta varem oli läbi elanud.
Theal polnud aimugi, mis mehe ja naise vahel armatsemise ajal toimub.
Loomulikult teadis ta, et abieluinimesed magavad ühes voodis.
Kuningas Otho hakkab tema kõrval magama ja puudutab teda oma sooniliste kätega.
Arvatavasti