Tormakas hertsoginna. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
sõnas hertsog teda silmitsedes. “Ütle, mida sa minu eest varjata püüad. Ma näen, et miski vaevab sind!”
“Parem oleks tõesti, kui ootaksime teie seisundi paranemist.”
“Mul pole häda midagi,” tõrkus hertsog. “Ma pole mingisugune nõrguke, kes väikesest obadusest vastu pead vedru lõplikult välja viskab!”
“Teie haav oli päris hirmuäratav,” kirjeldas Jabina. “Sealt voolas nii palju verd! Arvasin, et olete surnud! Kartsin koledal kombel. Tõesti kartsin!”
“Seda ma usun,” soostus hertsog, “kuid nüüd tahaksin teada, mis sul mulle öelda on, Jabina.”
Tüdruk hakkas voodi juurest ära minema, ent hertsog sirutas käe ja võttis tal randmest kinni.
“Räägi juba!” käsutas ta. “Tean, et midagi on korrast ära, ja mida varem ma sellest kuulen, seda parem!”
Jabina väratas ja hakkas imestunud hertsogile selgitusi jagama: “Asi on lihtsalt selles, et… kui me majja jõudsime… ja teid aiavärava peal siia kanti… tundis leedi McGairn mu ära!”
Hertsog tardus ootamatusest.
“Sa tahad öelda, et te olete varem kohtunud?” küsis ta.
“Jah, mõne aasta eest,” vastas Jabina. “Ja ta tunneb mu isa, ehkki nad teineteist südamest vihkavad.”
“Ah nii!” venitas hertsog. “Sinul tekkis muidugi raskusi oma siinoleku põhjendamisega. Kas sa ütlesid talle, et lasksid kodust jalga?”
Vaikus.
“Mida sa talle ütlesid, Jabina?” uuris hertsog piiga kleenukest rannet kõvemini pigistades.
Viivuks arvas ta, et Jabina ei kavatsegi vastata, ent äkki pahvatas tüdruk: “Ütlesin talle, et oleme… abielus!”
“Abielus?”
Hertsog oli nii jahmunud, et laskis tüdruku randme vabaks, toetus patjadele ega saanud tüki aja jooksul sõnagi suust.
“Mul ei jäänud… midagi muud üle,” vabandas Jabina. “Mul polnud… aega mõelda. Ma ei osanud arvata, et kohtun leedi McGairniga… ja kui ta üllatunult kiljatas: “Jabina Kilcarthie! Mida sina siin teed?”, läksin ähmi täis.”
“Ja siis sa ütlesidki, et oleme abielus!” hüüatas hertsog.
“Nojah, leedi McGairn küsis: “Kes see mees on?” ja mina vastasin: “Ta on minu abikaasa!””
Hertsog seedis kuuldut ja lausus: “Noh, sellisel juhul tahan võimalikult kiiresti leedi McGairniga rääkida ja asjaolusid selgitada!”
“Te ei tohi seda teha!” karjatas Jabina. “Ei tohi! Ta on juba kõikidele majaelanikele meie abielust rääkinud. Minu tuba asub siinsamas kõrval ja mind pandi teie järele valvama, sest see olevat abielunaise kohus.”
“Kallis laps,” sõnas hertsog. “On ainult üks võimalus sinu keedetud supist pääsemiseks – tõtt rääkida.”
“Ja mida leedi McGairn sellest arvaks?” vaidles Jabina. “Me reisime koos ja peatume ühes ja samas võõrastemajas. Vaevalt et ta teid pärast tõe paljastamist kombekaks inimeseks peab… minust rääkimata!”
Hertsog pidi möönma, et tüdruku jutus on tõetera. Pärast lühikest mõttepausi käratas ta tigedalt: “Mille kuradi pärast ei võinud sa tõtt rääkida? Kuidas sa võisid nii loll ja naiivne olla, et meid abielupaariks valetasid?”
“Ma ju ütlesin, et mul ei olnud aega mõelda,” selgitas Jabina.
“Aga kui leedi McGairn räägib su isale, et meid siin nähti?”
Jabina istus voodiäärele.
“Noh, mul on üks plaan,” lausus ta tõsiselt. “Leedi McGairnile mu isa ei meeldi ja isa lausa jälestab teda. Nimetab teda õelaks klatšimooriks – mida ta ju ongi!”
“Sellest on meil kindlasti palju abi!” ironiseeris hertsog.
Jabina laskis tema sõnad kõrvust mööda ja jätkas: “Kui oleksin öelnud, et me pole abielus, siis tõttaks leedi rõõmuga papsile kirjutama, et teda tütre sündsusetu käitumise pärast hurjutada ja häbistada.”
“Ja tal oleks tuline õigus!” uratas hertsog.
“Teisest küljest,” ei lasknud Jabina end vahemärkusest kõigutada, “las leedi arvab, et olen abielus hertsogiga. Tõenäoliselt ärritab minu vedamine teda niivõrd, et ta hoiab oma suu koomal – iseäranis papsi kuuldes!”
Hertsog pidi tunnistama, et ehkki olukord, millesse nad olid sattunud, kohutas teda südamepõhjani, oli tüdruku jutus iva.
“Kaome siit niipea, kui teie tervis paraneb,” lohutas Jabina. “Kui olen Prantsusmaale tädi juurde jõudnud, unustatakse mind siin varsti. Lõppude lõpuks on Šotimaa teie Inglismaa-valdustest väga kaugel.”
“Täielik jama!” raevutses hertsog. “Usun ikkagi, et minu kohus on leedi McGairnile tõtt rääkida. Ütlen talle, et pakkusin sulle ainult küüti ja et enne eilset polnud me kordagi kohtunud.”
“Leedi McGairn ei usuks teid iialgi,” nähvas Jabina vastuseks. “Ta arvaks kohe, et püüdsite mind röövida või et meid seob midagi keelatut – sest mis muul põhjusel saime olla hilisõhtul kahekesi tõllas. Ta on seda sorti inimene, kes kahtlustab alati halvimat.”
“Kuidas on võimalik,” ahastas hertsog endamisi, “et teed enda arvates vanainimesele heateo ja vastutasuks lavastatakse sind süüdlaseks?”
Ta soovinuks Jabinat sakutada, kuid isegi vihastamine käis talle praeguses seisundis üle jõu.
Voodi serval istuv paharet silmitses lamajat kartlikult ja nägi äärmiselt kütkestav välja, ning see muutis olukorra veelgi keerulisemaks.
Et hertsog oli vait, tegi Jabina uuesti suu lahti: “Kas te nüüd taipate, et selgitused teeksid asja ainult hullemaks?”
“Ei usu, et on olemas midagi hullemat,” mõmises hertsog süngelt. “Sa oled mu maine täielikult maatasa teinud, Jabina, ja mis puutub sinusse…!”
“Meie maine on puhas nagu värskelt sadanud lumi,” katkestas tüdruk tema mõttekäigu, “ja leedi McGairn lööb heameelest nurru, sest hertsogid pole siin majas just igapäevased külalised.”
Jabina naeratas ja tema suunurka ilmus tuttav lohuke.
“Ma ei tulnud selle pealegi, et olete nii tähtis tegelane. Minu arvamus teist paranes märgatavalt.”
“Tore!” vastas hertsog. “Loodetavasti käitud minuga edaspidi viisakamalt!”
“Minu silmis olete ikkagi igav ja vanamoeline,” oli neiu avameelne. “Kui kujutlen teid Carltoni majas lõbutsemas, siis tundub uskumatu, et teile võiksid vanad kopitanud raamatud nii suurt huvi pakkuda!”
“Arvasin, et sulle ei meeldi need Saksa tõusikud, kes meie monarhias ilma teevad!” nähvas hertsog.
Jabina puhkes naerma.
“Teil on õigus!” hüüatas ta. “Aga ka luksus, joomine, hasartmängud, peod ja ballid pakuvad teile kindlasti põnevust.”
“Kes sulle seda rääkis?” tahtis hertsog teada. “Leedi McGairn?”
“Tema on alati kõige ja kõigiga kursis,” selgitas Jabina. “Ta teab isegi teie valduste suurust ja seda, kui suure päranduse te isalt saite.”
Hertsog mühatas, sest ta oli aru saanud, et sellelt klatšimoorilt ei tasu loota ka tema – Warminsteri hertsogi – ja ta šotlannast nooriku külaskäigu mahavaikimist.
“Kas leedi McGairn küsis, kui kaua me oleme abielus olnud?”
Jabina punastas.
“Ma pidin ju midagi ütlema.”
“Teades sinu elavat kujutlusvõimet,” ütles hertsog, “ei imestaks ma põrmugi, kui selguks,