Meeletu armastuseigatsus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
seda kui Valda oli maininud reisiraha, mida ta väljamõeldud sõbranna oleks nõus maksma, järgnes pikk vaikus.
Valda teadis, et mustlaspealik arvestab Saintes-Maries-de-la-Meri jäänud reisipäevi. Ükskõik, kui suur ka pakutud summa poleks, oli muretsemiseks põhjust – gadjé voorisviibimisega võis kaasneda nii mitmeidki ohte.
Pealiku mõtteid lugedes sõnas Valda kärmelt: “Luban, monsieur, et ta ei tee teile mingit tüli.”
“Kas teie sõbranna mõistab, et ta ei tohi kabelisse siseneda, kui mustlased on seal?” küsis vataf.
Valdale meenus ajaleheartikkel, milles räägiti suurest pahandusest, mis oli tõusnud, kui paar ajakirjanikku olid üritanud end mustlaste öisele jumalateenistusele smugeldada.
Krüpti võisid siseneda ainult mustlased ning Valda teadis, et nende öine jumalateenistus on ümbritsetud saladuskattega.
“Mu sõbranna saab sellest aru,” ütles neiu. “Ta ei ürita midagi keelatut pildistada ning küsib kõige jaoks teie luba.”
“Sel juhul, m’mselle, võtame hea meelega teie sõbranna kaasa,” ütles phuri dai. “Erilisi reismugavusi meil pakkuda pole, kuid ta võib enda käsutusse saada mu lesktütre vankri, kes võib senikaua minu juures magada.”
“Ärge tehke endale tüli,” ütles Valda ebalevalt.
Rääkides mõtles ta sellele, kui väga ta tegelikult eelistaski omaette vankrit, mitte seda mõne mustlannaga jagada.
“Kõik teie sõbrad, m’mselle, on ära teeninud parima, mida meil on pakkuda,” ütles vataf.
“Tänan teid,” ütles Valda. “Olen väga rõõmus, et nõustusite. Ta on homme koidu ajal siin. Kas kell neli hommikul sobib?”
“Lahkume enne viit,” ütles vataf. “Meil on pikk tee ees ja bibi väsib, kui me varakult laagrisse ei jää.”
“See on viimane aasta,” ütles phuri dai kindlalt. “Kui muidugi ei sünni ime ja Püha Saara mulle noorust tagasi ei anna!”
Vana naine naeris oma nalja üle, kuid Valda ütles tõsiselt: “Imesid on ennegi juhtunud, ja mitte ainult Saintes-Maries-de-la-Meris!”
“Õige see on,” nõustus phuri dai. “Kahe aasta eest päästis Püha Saara õnnistatud medaljon mu pojapoja uppumissurmast.”
Valda teadis, et Püha Saara õnnistuse saamiseks ei pidanud ilmtingimata ise kohale minema, vaid mustlased võtsid palverännakule kaasa haigeid või puudujaid esindavaid esemeid.
Saintes-Maries-de-la-Meris hõõrusid nad Musta Neitsi kuju seelikusabasid suudeldes selle vastu medaljone, amulette ja isegi haige riietest pärinevaid riideribasid.
“Loodetavasti teeb Püha Neitsi ka sel aastal imesid,” ütles Valda.
Ta sirutas käe ja võttis phuri dai kondised sõrmed oma pihku.
“Au revoir, madamebibi,” ütles ta. “Tänan, et nõustusite lahkelt mu sõbranna kaasa võtma.”
Valda jättis vataf’iga hüvasti, lehvitas naistele, kes ikka veel teda üksisilmi vaatasid, laskis tallipoisil end sadulasse aidata ja kappas kiiresti minema.
Siiski ei pöördunud ta kohe lossi poole. Ratsutanud veidi lossipargis ringi, naasis ta tallide juurde mustlaslaagri vastassuunast.
Talli juures ütles Valda tallipoisile: “Oleks hea, kui sa ei räägiks kellelegi, kus me hommikul käisime. Nagu sa tead, kardavad paljud lossiteenijad mustlasi ja usuvad, et nood võivad nad ära kaetada.”
“Tõsi see on, m’mselle,” vastas tallipoiss. “Praegusel aastaajal ei tõsta lossi naisteenijad jalgagi lossiparki, kartes seal juhuslikult mõnda mustlasmeest kohata. Nende sõnutsi vaatab nonde mustadest silmadest vastu saatan ise.”
Valda naeris.
Provanssaanikeelne sõna caraque tähendab “varast”, kuid keskajal nimetati siinkandis mustlasi rabouin’ideks – saatanateks!
Kuigi praegusaja kohalikud olid haritumad ja valgustatumad, oli hirm mustlaste ees jäänud.
Noored tüdrukud küll lasksid mustlastel ennustada, ent vanem põlvkond vaatas neid kahtlustavalt, lõi mustlaskaravani möödudes risti ette ja palus pühakutelt kaitset.
“Sel juhul,” ütles Valda tallipoisile, “on parem, kui meie tänahommikune ratsaretk jääb ainult meie teada. Oleks parem, kui see monsieur krahvi kõrvu ei jõuaks.”
“Võite mind usaldada, m’mselle.”
Tallipoiss oli noor mees, kes oli lapsest saati lossis teeninud.
Ta oli suurepärane hobusetundja ning Valda teadis, et tallipoiss imetleb ta head ratsutamisoskust ja on talle ustav.
“Tänan,” ütles ta naeratades.
Lossi sisenes Valda sama tagaukse kaudu, kust oli tulnud.
Hommikusöögile ilmus ta juba ilusas hommikukleidis ning kuna kasuisa midagi ei öelnud, oli neiu kindel, et krahv ei tea kasutütre hommikusest ratsaretkest midagi.
Ka Valda ei maininud seda sõnagagi, vaid päris kasuisa päevaplaani kohta. Oma kergenduseks sai ta teada, et lossihärral on täna Arles’is kohtumine ja nende hommikune ratsutamine jääb ära.
“Kahjuks ei jõua ma enne õhtuoodet tagasi,” ütles ta.
“Kas sa pead sellisel palaval päeval tõesti linna minema?” küsis Valda ema. “Arvasin, et oleme siin puhkusel ning sul pole nii palju nõupidamisi ja ametlikke vastuvõtte kui Pariisis.”
“Tänane kokkusaamine on erand,” vastas krahv. “Mul seisab ees ebameeldiv jutuajamine linnapeaga linna tähtsamate hoonete halvast seisukorrast. Kui midagi kiiresti ette ei võeta, on varsti neist ainult varemed järel.”
“Mulle on räägitud jah, et need on viletsas seisukorras!” ütles krahvinna vaikselt.
“See on pehmelt öeldud,” ütles krahv. “Pärast Võimlemisühingule üleandmist on varases romaani stiilis kirikust järel ainult varemed.”
“Mis veider saatus kirikule!” hüüatas Valda.
“Teises, veel varasemast ajast pärinevas kirikus,” jätkas krahv, “on praegu kabaree, neljateistkümnenda sajandi dominikaani klooster on muudetud voorimehetalliks ning raudteejaama ja kesklinna vahel sõitvate hobutrammide depooks.”
“Kui kohutav!” hüüdis krahvinna.
“Seda arvan minagi,” nõustus krahv. “Tahan linnapeale südamele panna, et ta midagi ette võtaks. See läheb muidugi kopsaka summa maksma, kuid ma ei taha, et järeltulevad põlved leiaksid Arles’ist eest ainult varemed.”
“Selles on sul õigus, beau-peré!” hüüatas Valda. “Provence’il on pikk ja rikas ajalugu ning oleks tragöödia, kui see kaoks ja unustuse hõlma vajuks.”
Valda mõtles trubaduuride- ja roomlaste aegsele Arles’ile.
Praeguseks polnud Les-Baux’ Armastuse õukonnast järel muud kui ainult mälestus ning kui Arles’iga midagi kiiresti ette ei võeta, vajub ka selle linna kuulsusrikas minevik unustuse hõlma ning sellest saab tavaline uuslinn.
Kui krahv oli kutsari ja Merlimonti livrees lakei saatel ära sõitnud, naeratas Valda emale ja küsis: “Ja millised on sinu tänased plaanid, ema?”
Ema ja tütar olid just lossi peatrepilt krahvile järele lehvitanud ning olid nüüd teel jahedasse marmorpõrandaga ja kujudega kaunistatud alkoovidega halli.
“Mul on täna palju tegemist, kallis,” vastas krahvinna. “Ehk otsiksid õhtuooteni endale ise tegevust?”
“Loomulikult, mamma,” vastas Valda.
Teel ülakorruse magamistuppa mõtles Valda, et ema kodutöödega hõivatus andis talle loodetud vabaduse. Paremat võimalust ei saanud