Armastus, lordid ja lõbuleedid. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
teeb heameelt seda kuulda.”
“Aga mulle tundub, et see on midagi, mida mina ilmaski ei koge.”
“Miks?” küsis krahv.
“Sellepärast, et kui tüdrukud pansionis armastusest rääkisid, siis muutusid nad nii vesiselt sentimentaalseks. Rääkisid mõnest mehest, keda nad koolivaheajal olid kohanud, nagu oleks too mõni Adonis. Magama minnes panid padja alla paberitüki selle mehe nimega, lootes teda unes näha. Claire’i oli keegi isegi suudelnud!”
“Seda oleks võinud arvata,” ütles krahv sarkastiliselt.
“Claire ütles, et esimesel korral valmistas see suure pettumuse, mitte sinnapoolegi, mida tema oli oodanud. Teine kord oli parem, aga ikkagi ebaromantiline.”
“Mida tema siis ootas?” küsis krahv maruvihaselt.
“Midagi sellist, mida Dante tundis Beatrice’i või Romeo Julia vastu. Aga mul on tunne, et harilikud mehed ei olegi sellised.”
Vaikus. Siis teatas Petrina:
“Ma olen otsustanud, et keegi ei suudle mind enne, kui ma seda tõesti tahan. Muidugi meeldiks mulle, et nad prooviksid, ja siis ma tunneksin rahuldust neid eemale tõugates.”
“Tõde on see, et teie eluvaade on absoluutse võhiku eluvaade,” ütles krahv lõikavalt. “Te teate ainult seda, mida teie sõbranna Claire teile on rääkinud, ja suurema osa oma tarkusest on ta ammutanud venna kaudu. Minu soovitus on, et alustaksite otsast peale ilma suure koorma tobedate eelarvamusteta.”
“Muidugi, asjad võivad olla paremad kui ma ootan.”
“Tõesti loodan, et see nii on.”
“Kas ma võin saada endale palju uusi kleite?”
“Niipalju kui soovite, kuna maksate nende eest ise.”
Neiu ohkas rahulolevalt.
“Ma hakkan nautima seda, kuidas mehed mind imetlevalt vaatavad ja naeravad minu naljade üle, sest ma olen väga vaimukas.”
“Mulle pole küll teie jutt senini erilist muljet jätnud,” kommenteeris krahv.
“Mul pole selleks siiamaani küllalt võimalust olnud, aga kui ma ükskord hoo sisse saan, siis tuleb kõik loodetavasti välja loomulikult.”
“Loodan, et mitte,” vastas krahv. “See, mis te loomulikult ütlete, tekitab minus õudusevärinaid.”
“Te võtate kõike liiga tõsiselt,” ütles Petrina. “Nagu ma juba ütlesin, te olete unustanud, kuidas on olla noor ja muretu. Kui ma tõepoolest pean tegema oma seltskondliku debüüdi, nagu te ette panete, võtan nõuks olla kõige väljapaistvam, kõige erutavam debütant – ja kindlasti debütant, kellest räägib kogu London!”
“Just seda ma kardangi!” ütles krahv ja ohkas sügavalt.
“Nüüd te olete jälle suureline ja ennast täis.”
Teine peatükk
Kui nad Londonisse jõudsid ja mööda Park Lane’i sõitsid, silmitses Petrina vaimustusest säraval pilgul ümbrust.
Ta oli oma elu jooksul mitu korda Londonis käinud, aga tema isa maja asus Worcestershire’is ja ta oli unustanud, kui palju rahvast tänavatel liigub ja kui värviküllane kõik on.
Stavertoni villat nähes jäi neiu seda hämmeldunult silmitsema.
Talle polnud kunagi pähe tulnud, et keegi võiks elada nii vägevas palees.
See paiknes Upper Grosvenor Streeti ja Park Lane’i nurgal ning võttis enda alla tervelt kolm aakrit.
Sissepääsu ees seisid kaheksa majesteetlikku kivisammast, mille vahel paiknesid laternapostid.
Tõllavärava ees seisis tore raudvärav, mille kohal paiknes ehisviil, mis kandis perekonna kiivriharja.
“Kas te elate siin üksi?” küsis Petrina, silmitsedes hoone lääne- ja idatiiba, mis hoone keskosast ette ulatusid.
Neiu hääles kõlas aukartlik noodike, nii et krahv pidi vastama:
“Olen rõõmus, et miski minuga seotu teile muljet avaldab.”
Kui nad sisenesid tohutu suurde marmorhalli, mille uksed olid raskest mahagonist, kullaga kaunistatud, kaminasimsid Carrara marmorist, lauad kuldpronksi raamitud lasuriidist, jättis see Petrinale veelgi võimsama mulje.
Varsti sai Petrina teada, et majas oli Rembrandti maalide parim kogu Inglismaal, peale selle veel Velazquezi ja Rubensi töid.
Salongis oli Itaalia, Prantsuse, Hollandi ja Flaami meistrite töid, väikeses salongis rippus kaks Gainsborough’ meistriteost ja söör Joshua Reynoldsi portree proua Siddonsist.
Aga seda Petrina praegu veel ei teadnud, nähtu tekitas temas aukartust ja tähtsusetuse tunnet, mistõttu ta lõua trotslikult püsti ajas.
“Tere tulemast koju, milord!” kummardus majordoomus, kes hiilgas kuldsete tressidega mustkuldses livrees, mida kandis lugematu hulk lakeisid, kellest igaüks oli üle kuue jala pikk.
“Saatke härra Richardson otsekohe minu juurde!” käskis krahv kübarat peast ja kindaid käest võttes.
“Ma peaksin teatama Teie Lordlikule Kõrgusele, et Tema Hiilgus Kingstoni hertsoginna saabus kohale täna pärastlõunal,” teatas majordoomus lugupidaval toonil.
“Kas võib olla midagi õigeaegsemat?” hüüatas krahv ja lisas Petrinale:
“Minu vanaema on siin, millest võiks öelda, et see on ütlemata õnnelik kokkusattumus.”
“Tema Hiilgus puhkavad,” mainis majordoomus.
“Öelge proua Meadowsile, et ta hoolitseks preili Lyndoni eest,” käskis krahv ja läks kaarduvast trepist üles, möödudes toredast portreede kollektsioonist, mille tema isa oli tellinud kaasaegsetelt kunstnikelt.
Trepimademele jõudes pöördus krahv läänetiiva poole, kus peatusid kõik tema külalised, olles nõnda võimalikult eemal krahvi isiklikest eluruumidest.
Kaks tuba läänetiivas olid reserveeritud üksnes vanaemale, kui too ükskõik millal soovis külastada Londonit.
Krahv leidis ta võluvas salongis, mis kuulus magamistoa juurde, mugavalt tugitoolis istumas. Tuba oli täidetud hõrgu lõhnaga, mida levitasid triiphoonelilled, mida saadeti Londonisse krahvi maamõisast.
Leskhertsoginna oleks teda nagu oodanud, ta tõstis krahvi sisse astudes pilgu ja tema ilme kõneles selget keelt, et tal oli pojapoega nähes hea meel.
Leskhertsoginna oli omal ajal olnud silmapaistev kaunitar.
Kingstoni hertsog oli temasse esimesest pilgust armunud ja lasknud end temaga laulatada südaöösel Mayfairi kirikus, et perekond, kes soovis, et hertsog teeks parema partii, ei saaks vastu seista või protestida.
Kuid see abielu osutus kahe teineteist tõepoolest armastava inimese liiduks ja leskhertsoginnat koheldi seltskonnas vastavalt tema tiitlile.
Vähe oli neid inimesi, alates kuningannast ja lõpetades kõige tähtsusetuma teenijaga hertsogi mõisas, kes poleks hertsoginnat imetlenud ja austanud.
Hertsoginna juuksed olid lumivalged ja ta nägu sügavate kortsudega, kuid temas oli ikka veel seda ilu, mida kunstnikud tahtsid lõuendil kujutada, ja viisis, kuidas ta sirutas pojapojale vastu oma siniste soontega käed, oli vääramatut graatsiat.
“Kuulsin, et sind pole kodus, Durwin,” hüüatas hertsoginna.
“Jõudsin koju ja olen ütlemata rõõmus, et leidsin eest sinu, vanaema.”
Krahv suudles vanaema mõlemat kätt, andis põsele musi ja küsis:
“Mis sind Londonisse toob – nagu ma ise ei teaks?”
“Pean hambaarsti juurde minema,” kostis leskhertsoginna kindlal toonil.
“Tühi jutt, vanaema! Sa tead sama hästi