Armastuse puudutus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
teie juurde. Ma jätan sellest välja iga teotava sõna juba enne, kui see kirjastajate kätte läheb.”
“Võtan teid sõnast,” vastas advokaat naeratades. “Mul ei ole mingit tahtmist hakata teid kohtus kaitsma, preili Selincourt.”
“Ja minul ei ole mingit soovi võlavanglat seestpoolt näha,” märkis Tamara.
“Ma saadan selle kirja ja kirja hertsogile juba täna ära,” ütles Lawson, “ning tulen ülehomme häärberisse, et vaadata, kas saaksin teile pakkimisel kuidagi abiks olla. Selleks ajaks on ka sõiduettevalmistused tehtud.”
“See on teist väga lahke.”
Tamara sirutas mõlemad käed mehe poole.
“Ma tean, et Ronald ja mu õde tahaksid, et tänaksin teid sõpruse eest, mida te minu ja laste vastu olete üles näidanud.”
Lawson pigistas kõvasti neiu mõlemat kätt, lausudes:
“Te peate olema väga vapper, mu kallis. Soovin ainult, et mul oleks olnud teie jaoks meeldivamaid uudiseid, aga kes teab, võib-olla nii ongi kõige parem.”
“Kui nii on lastele kõige parem, siis olen ka mina rahul,” vastas Tamara. “Mis minusse puutub, siis ausalt öelda pelgan veidike seda, mis meid Granchesteri lossis ees ootab.”
Ratsutades tagasi koju oma vanal hobusel, kes oli peret juba hulk hooaegu truult teeninud, tundis Tamara näkku puhuvat meretuult ja mõtles, et jääb alati igatsema Cornwalli ilu.
Ta oli õe juurde elama tulnud pärast isa surma ja leidnud Inglismaa kõige kaugema nurga olevat nii kauni ja nii erineva kõigest muust, mida ta varem oli näinud, et polnud mingit puudust tundnud ülerahvastatud Oxfordi toimeka elu järele.
Ta oli kõigest viieteistaastane olnud, kui ta isa – Conrad Selincourt – suri südamerabandusse. Viimastel aastatel, pärast ema surma oli Tamara hoolitsenud isa eest ja oli seepärast oma ea kohta ka küpsem ning välimuselt vanem kui enamik temaealisi tütarlapsi.
Ta oli ka tublisti parema haridusega.
Oxfordis elava ülikooli õppejõu tütrena oli ta tutvunud paljude meestega, kes olid niisama targad ja haritud kui ta isa, ja kuulanud nende vestlusi.
Kui ta oli küllalt vana, et lugeda, oli tal peale õpiraamatute ligipääs ka headele raamatukogudele.
Kui Conrad Selincourt oli tütardele andnud aju, siis nende ema oli kahtlemata andnud ilu.
Maïkale oli tagatud koht Opera Company trupis tänu nii oma häälele kui ka kaunile välimusele.
Tegelikult oli Maïka õpetaja Oxfordis talle selle koha muretsenud ja hoolitsenud ka selle eest, et neiu saaks palka, mis ületas kaugelt selle, mida võis loota kogemusteta amatöör.
Opera Company polnud tavaline vaene trupp, mis reisis linnast linna. Seda rahastas eraviisiliselt heategevuslik Muusikaarmastajate Komitee, kes pidas tähtsaks, et ka väljaspool Londonit elavad inimesed kuuleksid head muusikat.
Kord Oxfordis esinedes oli üks peaosatäitjaid haigestunud ja Maïkal oli võimalus tema kohale asuda.
Vähe sellest, et Maïka laulis silmapaistvalt hästi – ta nägi ka nii kena välja, et produtsendile ja mänedžerile oli kohe selge, et Maïka oli just õige inimene trupis tekkinud tühja kohta täitma.
Granchesteri hertsogi rääkimine temast kui “tavalisest näitlejannast ja vaid veidi prostituudist paremast olendist” oli ränk solvang ja absoluutne vale.
Kõik trupi daamid olid tegelikult vooruslikkuse musternäidised ja Komitee, kes jälgis oma artistide elu väga tähelepanelikult, poleks talunud mingeid teatrivabadusi.
Niisugustes paikades nagu Bath, Tunbridge Wells ja mõnes väiksemas linnas laulnud Maïka oli niisama puutumata ja mõjutamata niinimetatud lodevast teatrielust nagu siis, kui ta oleks olnud debütant, kes on hoolsa saatja valve all.
Kui tal polnud vaja esineda, tuli ta alati koju, ja lord Ronald kohtaski teda just neiu isa majas Oxfordis ja armus otsekohe kõrvuni.
Et Ronald polnud veel kakskümmend üks aastat vana, siis oli see tema isa jaoks piisav põhjus nii varast abielu taunida.
Kuid hertsog oli oma püüdes kiindumusele lõppu teha nii taktitu ja mõttetult ebameeldiv, et ta saavutas soovitule just vastupidise tulemuse – ta sundis lord Ronaldit abielluma.
Silmitsi ultimaatumiga “mitte kunagi enam sellest naisest rääkida”, poleks ükski noor mees, kel vähegi iseloomu oli, võinud leppida sellega ilma au ja eneseväärikust määrimata.
Hertsog oli tulivihaselt tagasi Londonisse tormanud ja järgmisel kuul oli lord Ronald abiellunud Maïkaga.
Neiu oli lõpetanud lepingu Opera Company’ga ja kui lord Ronald oli sooritanud oma viimased eksamid, olid nad koos asunud otsima paika, kus elada.
Et mõlemad olid avastanud endas kire mere vastu, siis oli selge, et nende kodu pidi olema mere lähedal, ja keegi oli neile rääkinud, et Cornwallis on elupaigad odavad.
Nad olid sõitnud sinna vaatama ja lord Ronald oli öelnud, et see ongi nende soovitud Eeden ning et ka Aadam ja Eeva ei saaks õnnelikumad olla.
Häärber oli tõepoolest väga köitev, mõtles Tamara koju jõudes, ja tundis ahastusesööstu mõttest, et nad peavad maja maha jätma nagu ka kõik mälestused, mis olid talle jäänud elust koos õe ning tolle mehega.
Hobusekapjade plaginat eesukse juures kuuldes jooksid lapsed välja.
Sándor oli esimene, joostes hobuse pea juurde ja teatades:
“Ma viin Firefly tallide juurde, tädi Tamara.”
“Sa jäid nii kauaks ära, tädi Tamara,” kaebles Kadine, sel ajal kui Validé, kes oli alles viieaastane ja keda kõik hüüdsid Vavaks, seisis trepi ülemisel astmel ning peaaegu karjus:
“Ma tahan teed! Sa jäid hiljaks! Ma tahan teed!”
“Sa saad selle kohe, kullake,” sõnas Tamara last sülle võttes. Siis, Kadine sabas, läks ta kööki.
Köögis askeldas vanem naine, kes aitas lapsi hoida ja tegi ka muud, mida vaja.
“Oletegi tagasi, preili Tamara,” ütles ta, kui neiu sisse astus, Vava süles.
“Jah, olengi tagasi, Lucy,” ütles Tamara. “Kas me saaksime teed? Nagu Vavagi leidis, olen ma hiljaks jäänud.”
“Nad ei olnud nõus teieta sööma, preili,” vastas Lucy, “isegi mitte siis, kui ma neile ütlesin, et kõigi jaoks on kuumad lusikapannkoogid ja vahukoor.”
“Kui me poleks sind ära oodanud, tädi Tamara, oleksime olnud aplad,” ütles Kadine.
Juba kümneaastasena tõotas temast kujuneda kaunitar, kes sirgudes pidi kahtlemata tosinate noorte meeste südameid põksuma panema.
Veider, mõtles Tamara, et ühelgi lapsel polnud ema tumepunaseid juukseid, mille Ungarist pärit vanaema oli oma tütardele pärandanud.
Nad kõik olid heledajuukselised nagu nende isagi, kuid Kadine’il ja Vaval olid seejuures pikkade tumedate ripsmetega silmad, nii et inimesed vaatasid neile otsa ja heitsid siis veel kord üllatunud pilgu.
Sándori juuksed olid rohkem pruunikad kui kuldsed, aga ta olid isalt pärinud selgepiirilised näojooned ja oli kahtlemata väga meeldiv väike poiss.
Vaadates teda, kui poiss pärast hobuse talli viimist tuppa tuli, mõtles Tamara, kuivõrd isa nägu ta ikka on, ja kaalus, kas poiss võiks mingil määral sarnaneda ka onuga.
Kui tuleb välja, et Granchesteri hertsog on silmapaistvalt kena, siis oli tema portree romaanis vale.
Tamara ei saanud ju kelmile head väljanägemist anda. Mehel pidi olema pilkav ja küüniline ilme, mis juba esimesel pilgul tõi välja tema nurjatuse.
“Igal juhul saan ma varsti ise otsustada, missugune ta tegelikult on,” mõtles Tamara.
Ta tundis, kuidas ta süda läks raskeks mõtte juures, et ta peab kohe pärast teejoomist